Loo autor Mathilde Frances Lind on folkloori ja etnomusikoloogia osakonna doktorant Indiana ülikoolis ja vahetusüliõpilane TÜ Viljandi kultuuriakadeemias.
Kui tulin Ameerika Ühendriikidest Eestisse välitöid tegema, ei osanud ma ette kujutada, et ülemaailmne pandeemia võiks mu plaane sel määral mõjutada. Õnneks sain tänu ERMile ning Eesti arhiivide ja muuseumide avatud juurdepääsuga andmebaasidele oma projektiga uues suunas edasi liikuda. Sellest välja kasvanud uurimistöö on näidanud mulle etnoloogide ja muuseumitöötajate töö väärtust Eesti materiaalse kultuuri uurimisel ning kaitsmisel.
Olen Indiana ülikooli folkloori osakonna doktorant ja keskendunud oma õpingutes esemelisele kultuurile ja muuseumidele ning eriti tekstiilkäsitööle. Mu doktoritöö käsitleb traditsiooniliste villaste tekstiilide valmistamiseks kasutatud tööriistu ja kunstilist aspekti, samuti seost ökoloogiaga traditsioonilise lambakasvatuse ja puukäsitöö kaudu.
Tegin välitöid talunike juures, kes kasvatavad eesti maalambaid villa saamiseks ja puis- ning rannaniitude hooldamiseks. Lisaks võtsin Viljandi kultuuriakadeemias silmus- ja kangakudumise, ketramise, taimedega lõngavärvimise, tikkimise ja viltimise kursused, et saada mitmekülgne ülevaade kohaliku villa kasutamisviisidest. Uurisime muuseumide tekstiile, samuti olin juba enne lugenud eesti rahvariiete ja traditsioonilise käsitöö kohta kirjutatud suurepäraseid raamatuid, kus on kasutatud hulgaliselt ERMi kogude materjale. Kui pandeemia katkestas mu välitööplaanid, oli seega minu jaoks loogiline samm pöörduda ERMi poole, et jätkata tööd veidi teistsuguses suunas. Otsustasin uurida, mida ajaloolised tekstiilide valmistamise tööriistad võiksid mulle rääkida, ja kõige põnevamad tundusid mulle vokid.
Kuulun vanaaegsete vokkide huviliste võrgustikesse USAs juba umbes kümme aastat. 2020. aasta sügisel ERMi vokke uurima asudes teadsin, et nendes võrgustikes on teisigi, kellele need huvi pakuvad. Väga vähe on raamatuid või veebilehti, mis koondavad infot vokkide kohta. Nende uurimiseks peab otsima fotosid arhiividest ja muuseumide veebiandmebaasidest, kus pahatihti puudub täpsustav info. Eesti muuseumide veebiväravas muis.ee on paljude Eesti muuseumide kogudes olevad fotod ja teave, tänu millele on palju lihtsam vajalikku leida. Samas loob keelebarjäär tõsiseid takistusi inimesele, kes ei tea, millist päringusõna kasutada.
Otsustasin luua avatud juurdepääsuga veebimaterjalide põhjal Eesti vokkide kohta andmebaasi kasutades vabavaralist platvormi Omeka.net, mida kasutavad oma kogude tutvustamiseks paljud väikemuuseumid. Laadisin sinna pilte, linkisin esemeid ning tõlkisin teksti inglise keelde, alustades muis.ee-s olevast infost ning lisades arhiivifotosid ja videoid. See töö pole veel valmis, aga mul on kavas üleslaaditud andmete põhjal luua diginäitus.
Juba praeguseks on mul tekkinud selle andmebaasi põhjal huvitavaid kontakte ketrajate veebikogukonna liikmetega. Näiteks kirjutas üks naine Kanadast Facebooki ketrajate grupis vanaaegsest vokist, mille ostmist ta kaalus. Voki omaniku väitel oli tema perekond ostnud selle Eestist 20. sajandi alguses. Naine polnud kindel, kas saab seda infot usaldada. Märkasin oma andmebaasi vaadates, et kõnealune vokk oli täpselt samasugune nagu ERMi kogu oma, Äksis valmistatud vokk (ERM A 661:105/abcd; http//opendata.muid.ee/object/485236). Lugu lõppes sellega, et naine ostis voki ära ja oli väga tänulik taustainformatsiooni eest voki võimaliku päritolu kohta. Juhtus ka üks naljakas lugu – foorumis teatas keegi mulle suure elevusega, et on leidnud suurepärase andmebaasi Eesti vokkide kohta ja seda põhjalikult uurinud. Muidugi oli see mu enda andmebaas!
Materjali koondamine andmebaasi annab mulle küll ülevaate, milliseid vokke muuseumidesse koguti, kuidas neid valmistati ja kasutati, aga oluline on seda kõike ka kontrollida tõelisi füüsilisi vokke uurides. Olen mõõtnud, pildistanud ja joonistanud ERMi esemekogu vokke ja nende osi. Väga kasulik on pildistada detaile, sest suurendatud detailfotolt võib hiljem märgata midagi, mis jäi muuseumi hämaravõitu koguruumis või näitusesaalis nägemata.
Kulumisjäljed lühil: lõnga hõõrdumisest tekkinud soon ja voki liikuvate osade õlitamisest jäänud plekid. ERM A 562:201. Foto: Mathilde Lind
Mind huvitab väga, mida voki pinnal olevad kulumisjäljed või ehituses tehtud muudatused jutustavad selle kasutamisviisi kohta. Voki disain on ilus ja funktsionaalne nii siis, kui see seisab jõude, kui siis, kui see inimese käe all töötab. Muuseumis aga peame uurima vokki kui staatilist objekti ilma aktiivse kasutajata. Kulumisjäljed, ehituse ja paranduste üksikasjad aitavad mõista, kuidas vokk välja nägi, töötas ja heli tekitas ning kuidas see sobitus inimkeha ja selle liigutustega. Kuna vokki saab kasutada aastakümneid või isegi sajandeid (minu vanimad töökorras vokid pärinevad 19. sajandi algusest), on kulumisjälgede tekkimiseks piisavalt aega. Tallalauale võis kuluda süvend sinna, kuhu ketraja jalga toetas, metallist lühikonksud võivad olla murdunud seal, kus kedratav linane nöör aastate jooksul nende vastu on hõõrdunud. Õliplekid näitavad kätte kohad, kus voki liikuvaid osi on õlitatud, ning parandused-kohandamised räägivad sellest, et ka vana ja väsinud vokki hinnati nii palju, et seda parandada või sellele lisaotstarve leida. Paljud ERMi kogu vokid on kohandatud kangastelgede süstikupoolide kerimiseks, seega leiti neile otstarve, kui lõnga enam kodus ei kedratud. Mõned parandused on robustsed, kuid paljud annavad tunnistust hoolikast ja oskuslikust tööst. Iseäranis meeldib mulle üks Suur-Pakri saarelt pärit vokk (ERM A 489:233), mille jalad on asendatud uutega ja mis on samuti poolide kerimiseks kohandatud. Esmapilgul jääb mulje, et jalad on treipingil treitud, aga lähemal uurimisel selgub, et treimist meenutav vorm on hoolikalt käsitsi voolitud, noaterast jäänud kitsad lõikejäljed on selgesti näha.
Käsitsi voolitud vokijalg. ERM A 489:233. Foto: Mathilde Lind
Suur-Pakri vokke lähemalt tundma õppides sain teada põneva loo, mis on tuttav neile, kes on lugenud Eevi Asteli[1] ja Piret Õunapuu[2] artikleid ERM kogumisretkedest Pakri saartele 1940. aastal ja muuseumi esemekogude evakueerimisest 1944. aastal. ERMis on viis Pakri saartelt pärit vokki ja ma imestasin, miks neid on nii palju kogutud sellest väikesest rannarootsi piirkonnast. Asja uurides sain teada päästekogumisretkest rannarootsi asustusega saartele, mis korraldati vahetult enne, kui sealsed elanikud evakueeriti ja Nõukogude Liidu sõjavägi 1940. aastal saared üle võttis. Etnograafid ja muuseumitöötajad kiirustasid koguma rannarootsi esemelist pärandit enne, kui see lõplikult hävib. Selle tulemusel kujunenud kogud on võrratud, eriti kui arvestada ajanappust ja pingelist olukorda, milles tuli töötada. Ühest neist vokkidest (ERM A 489:232) on säilinud kaks fotot (ERM Fk 886:19 ja ERM Fk 890:56), mille on pildistanud päästekogumise välitöödel Gustav Ränk and Eerik Põld (sain selle kohta teada ERMi blogipostitusest https://blog.erm.ee/?p=4897). Neil fotodel tundub vokk olevat heas seisukorras, kuid sama voki foto muis.ee andmebaasis näitab, et ratas on mingil hetkel selle küljest lahti tulnud. Mis võis olla selle põhjuseks? Tundus üllatav, et muuseumikogusse võetud ese võis saada nii tõsise kahjustuse.
Üliõpilane Eerik Põld ja hr Ihrman vanavarakoormaga teel Suur-Pakri saarel. Foto: Gustav Ränk. ERM Fk 886:19.
Vastus peitub tõenäoliselt teises erakorralises evakueerimisoperatsioonis, sel korral tuli esemeid kaitsta hävingu eest sõjakeerises 1944. aastal. Muuseumitöötajad pingutasid meetult, et viia ERMi ja teiste mäluasutuste kogud Tartust maapiirkonda, ning Gustav Ränk, kes oli kogunud voki Suur-Pakrilt, oli selle aktsiooni üks juhtfiguure. Ma ei saa küll kindlalt väita, et kõnealune vokk sai kahjustada just siis, kuid suurte kogemustega USA vokirestauraatori ja -parandaja[3] hinnangul tekivad sedalaadi kahjustused tänapäeval vokkidel tihti transportimisel (sageli postisaadetisena) saadud löökidest või millegi raske alla jäädes. Me teame, et inimestel, kes kogusid evakueerisid, ei olnud kerge transporti või hoiukohti leida, ent ilma nende jõupingutusteta oleks võinud see vokk hävida. Millalgi pärast MuISis oleva foto pildistamist on vokk restaureeritud, kasutades nii originaal- kui uusi rattakodaraid. Uued kodarad on kujult vanadega identsed, kuid nende puit on hele, mistõttu on lihtne eristada algseid ja restaureeritud osi. Restaureeritud voki pealt on võimalik näha ja analüüsida voki vormi kogumise ajal, samuti saab aimu sellest, mis toimus vokiga pärast 1940. aastat, mis ongi selle eseme eluloo olulisim pöördepunkt.
Vokk pärast ennistamist. Uued rattakodarad on heledamast puidust. ERM A 489-232-2 Foto: Mathilde Lind
Olen oma uurimistöö jooksul hakanud tõsiselt hindama üliolulist rolli, mida muuseumitöötajad täidavad esemete kogumisel ja nende eest hoolitsemisel. Ilma nende pühendumiseta oleks Pakri saarte esemeline pärand tõenäoliselt hävinud. Tänu nende inimeste riskivalmidusele ning kogude massevakueerimisele Teise maailmasõja uskumatult kaootilistes ja ohtlikes oludes on meil praegu alles enamik 20. sajandi alguses Eestis kogutud materiaalsest pärandist.
See uurimisprojekt on muutnud minu jaoks sõjaperioodi pinge, kultuurilise katkestuse ja traagika palju käegakatsutavamaks võrreldes sellega, mida olen lugenud 1940. aastate Eesti kohta ajalooraamatutest. Parim siinsete vokkide käsitlus on minu meelest Ella Koerni 1942. aastal kaitstud magistritöö „Lõngavalmistamisest Eestis“[4]. Autori elukäik ja näited, mida ta oma uurimistöös toob, on lisanud värvi ning sügavust teadmistele, mida olen ise saanud. Etnograafi ja ERMi töötajana osales ka Koern 1940. aasta päästekogumistel, kuigi käis Osmussaarel, mitte Pakril.[5] Lugesin tema magistritööst põnevusega erilist tüüpi vokist – pikk-vokist, millest ma arvasin, et neid Eestis pole. Koern viitab kahele seda tüüpi vokile ERMi kogus, kuid pidin kahetsusega tõdema, et nüüdseks on need kadunud või hävinud. Alles on vaid üksikud väiksed detailid ja rohkem pole selliseid vokke Eestis kogutud. Koern ise põgenes koos perega Rootsi samuti nagu ka teised meie loo olulised tegelased – Gustav Ränk ja Pakri saarte elanikud. Seega on lugu, mida need vokid on mulle jutustanud, täis kontraste ja emotsionaalseid pöördeid. Nad räägivad imelistest pääsemistest, taastamisest, kahjudest ja kadumisest.
Olen taas kord saanud kinnitust, et muuseumikogude uurimine võib juhatada meid erakordsete lugude juurde, mille tõelisus kehastub säilinud esemetes ja füüsilistes jälgedes, mille elukäik on neile jätnud. Vokk räägib meile käsitööst ühel väikesaarel; sellest, kuidas tarvilikku töövahendit kasutati ja tema eest hoolt kanti, argiste koduste asjade sunniviisilisest hülgamisest Pakri saarte elanike evakueerimise ajal, etnograafide kogumis- ja konserveerimistööst 20. sajandi sündmuste käigus, ning muuseumispetsialistide ennistamistöödest nõukogudejärgsel perioodil. Olen tänulik ERMi praegustele ja kunagistele töötajatele, et nad on esemete eest hoolt kandnud; et nad on andnud mulle aega ja ruumi nendega töötamiseks, et nende keerulisest ja põnevast ajaloost rohkem teada saada.
Eesti keelde tõlkinud Liisi Jääts
[1] Astel, Eevi. Eesti Rahva Muuseumi kogud 1940–1953. ERMi aastaraamat XLI, 1996, 41–63.
[2] Õunapuu, Piret. Ühe rahva kultuuri lõpp etnograafi silmade all. ERMi
päästeekspeditsioonid rannarootslaste aladele 1940. aastal. ERMi aastaraamat XLVI, 2002, 81–100.
[3] Milissa Ellison Dewey „Bobbin Boy” spinning wheel restoration service, Asheville NCC USA. Isiklik e-kiri 29. aprillil 2021.
[4] Koern, Ella. 1942. Lõngavalmistamisest Eestis (magistritöö). Tartu Ülikool.
[5] ERM Fk 893:32 – Koern välitöödel.
