Autor: Andres Heinapuu, Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee liige.
Soome-ugri rahvaste maailmakongress on Uurali rahvaste kõrgeim esindusfoorum, kuhu saadavad oma esindajad paljud hõimurahvad ja kultuuriseltsid. Kongressi eesmärk on arendada ja kaitsta soome-ugri rahvaste rahvusteadvust, kultuuri ja keeli, edendada nende omavahelist koostööd, käsitleda aktuaalseid probleeme ja leida neile lahendusi.
Kongressid toimuvad aastast 1992 igal olümpia-aastal. Need on toimunud Sõktõvkaris (Komi Vabariik, Venemaa), Budapestis, Helsingis, Tallinnas, Hantõ-Mansiiskis (Handi-Mansi AR, Venemaa), Siófokis (Ungari), Lahtis (Soome). Suvel Tartus toimuv kongress on seega kaheksas.
Nagu Tokio olümpiamängudki, oleks pidanud maailmakongress toimuma möödunud aastal. Kuna aga tänavugi on silmast-silma kohtumine raskendatud, toimub see hübriidina. See tähendab, et need, kellel on võimalik kohale tulla, kogunevad Eesti Rahva Muuseumi, ülejäänud saavad ühineda internetiplatvormide kaudu.
Fenno-Ugria asutuse poolt korraldatava 2021. aastal toimuva maailmakongressi teemaks on „Kultuurimaastikud – meel ja keel“. Käsitletakse keelte arendamise, edasiandmise ning kakskeelsuse probleeme, kliimamuutuste mõju soome-ugri rahvastele, kultuuriuuenduse küsimusi, traditsiooniliste ja uute meediakanalite kasutamist ja keeletehnoloogiat.
Esimesele kongressile Sõktõvkaris saatis tervituse Venemaa president Boriss Jeltsin, teist kongressi Budapestis tervitas Ungari president Árpád Göncz. Edaspidi on oma tervituse edastanud Eesti, Soome ja Ungari president. Ka Venemaa presidendile on alati saadetud kutse. President Medvedev oli isiklikult kohal Hantõ-Mansiiskis, Vladimir Putin on piirdunud tervitustelegrammiga. Kongressidel on esinenud ka riikide ministrid ja teised valitsuse esindajad.
Kongress ja seda korraldav konsultatiivkomitee on kinnitanud oma sõltumatust valitsustest ja poliitilistest parteidest ning toetub tegevuses soome-ugri rahvaste koostöödeklaratsioonile, kus öeldakse muu hulgas: „Oleme võrdõiguslike sugulasrahvaste vabatahtlik ühendus, mis on avatud maailma avalikkusele ja lülitunud üleeuroopalisse julgeoleku- ja koostööprotsessi ning juhindub inimõiguste ülddeklaratsioonist rahvusvähemuste ja põlisrahvaste õiguste alal.
Kongresside vaheajal töötab ning valmistab järgmist ette Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee, kuhu kuulub kaks esindajat iga rahva hulgast. Kongressil ja Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitees on kõik rahvad võrdsed. Üks hääl on nii tillukesel vadja kui ka üle 10-miljonilisel ungari rahval. Kõik sisulised otsused võetakse vastu konsensuse alusel – see tähendab, et kõik rahvad peavad olema nendega nõus.
Kongressi ülesehitus just nimelt rahvaste kaupa on tingitud sellest, et enamik Uurali rahvaid ei ela sugugi ühes riigis või ühel (autonoomsel) territooriumil. Ungarlaste põline asuala hõlmab kõikide naaberriikide territooriumi. Saamid elavad kolmel Põhjamaal ja Venemaal. Pooled maridest elavad väljaspool oma nimivabariiki, ersade enamik väljaspool Mordva Vabariiki jne.
Kongressi algatanud liikumine saigi alguse Venemaa rahvaste rahvuskongressidest, mis kogusid kokku esindajad eri haldusüksustest ja välismaaltki, et arutada kogu rahvust puudutavaid küsimusi. Kõigepealt korraldati Venemaa soome-ugri rahvaste kongress (1992), mis omakorda otsustas kokku kutsuda maailmakongressi.
Esimesel kongressil Ižkaris (Iževskis) moodustati ka Venemaa Soome-Ugri Rahvaste Assotsiatsioon (AFUN, Асссоциация финно-угорских народов России), mis koosnes rahvuste esindajatest. Veel toimus üks kongress Permi Komi ringkonna pealinnas Kudõmkaris 1995. aastal. Seejärel jäi aga assotsiatsiooni tegevus soiku, osalt ka põhjusel, et samad organisatsioonid olid esindatud maailmakongressil ja rahvusvahelises konsultatiivkomitees.
Muutunud poliitiline olukord (eriti Venemaal) on mõjutanud ka maailmakongresse. Kui Venemaa rahvad algatasid esimese maailmakongressi, oli nende eesmärk saada rahvusvahelist toetust oma suurema autonoomia taotlustele Venemaal. Praeguses olukorras aga peaks Venemaa niisugust toetust sekkumiseks oma siseasjadesse. Selleks et mitte kahjustada Venemaa rahvaste huve, on kongressi kavast seekord esmakordselt välja jäänud õiguse ja rahvuspoliitika teemarühm. Liiati on varasemate kongresside otsustes kõik põhimõttelised seisukohad rahvaste õiguste asjus juba välja öeldud ja nende kordamine oleks mõttetu.
Sel sajandil on Venemaa võimud püüdnud soome-ugri liikumist aina enam riigi kontrolli alla saada. 2005. aastal reorganiseeriti AFUN, et viia selle põhikiri Venemaa seadustega kooskõlla. Praegu koosneb see regionaalsetest organisatsioonidest, mitte üksikute rahvaste esindajatest. Marid ja udmurdid näiteks on esindatud ka Baškortostani organisatsioonis lisaks nimivabariigi omadele ja mõni väiksem rahvas, kellel ei ole oma administratiivüksust, on hoopis esindamata. Niisugust organisatsiooni on ka kohalikel võimudel lihtsam kontrollida.
AFUN on varem proovinud Venemaa rahvaste delegatsiooni moodustamise õigust endale saada. See pole aga õnnestunud, sest assotsiatsiooni struktuur ei vasta kongressi omale ja mitme rahva esindus moodustatakse rahvusvaheliselt. Tänavu jüripäeval ütles AFUN, et peab Venemaa rahvaste osalemist maailmakongressil ebaotstarbekaks. Selle seisukoha on heaks kiitnud ka Venemaa Rahvusasjade Föderaalagentuur (Федеральное агентство по делам национальностей). Siiski on suur osa Venemaa soome-ugri ja samojeedi rahvastest lubanud kongressile tulla.
Soome-ugri rahvaste maailmakongressi kõrvale on tekkinud mitmeid muid hõimurahvaste koostööraamistikke, mis tunduvad mõnigi kord kongressist tõhusamadki. Aga maailmakongress on siiani olnud neist siiski kõige universaalsem. Lisaks on soome-ugri rahvaste maailmakongress unikaalne nähtus kogu maailmas. Sugulasrahvaste ja põlisrahvaste rahvusvahelisi konverentse korraldatakse küll, aga niisugust võrdsete rahvuste ühendust on raske leida. Juba ainuüksi seetõttu on vaja takistustest hoolimata kongressi tegevust jätkata.
VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress toimub 16.–18. juunil 2021 Tartus Eesti Rahva Muuseumis.