Looga lipp ja kallisvara - Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Autorid: Kairi Priimets, Päästeameti peavarahoidja; Kristjan Raba, ERMi näituste juht.

Mida rahvusvärvid eestlasele tähendavad? Sellele võib vastata mitut moodi… Sinine võib olla taevas või hoopis rasketel aegadel meri, mis aitas põgeneda. Must saab olla nii kannatuste kui ka vapruse värv. Valge meenutab kodumaale maha jäänud lähedasi või kannab endas hoopis lootust paremale tulevikule. Ajalooliselt on sinine, must ja valge Eesti Üliõpilaste Seltsi värvikombinatsioon, mis levis järk-järgult ka rahva seas. 20. sajandi alguseks olid neist saanud rahvusvärvid. Eesti Vabariigis sai sinimustvalgest riigilipp, kuid maailmas on vähe riike, mille emalipp on alles.

Lisaks rahvuslipule on ERMi kogudes üle 400 põneva saatuse ja looga lipu, millest mõned on olnud ka püsinäitusel „Kohtumised“ teemasaalis „Rahvas ja riik“ vahetuvate lippude vitriinis. Üheks muuseumikülastajale põnevaks teemaks on kujunenud tuletõrjujate lipud ja kallisvara. Vapratele priitahtlikele pritsumeestele-naistele mõeldes on näitusevitriini välja pandud tuletõrjujate ajaloolisi esemeid, mis on pärit meie kogudest ja olulised päästjate eelkäijatele eelmise sajandi tuletõrjeühingutes. Nende lippude all tegutsesid vaprad päästjad kodanike turvatunde huvides nii külades kui ka linnades.

Eesti tuletõrje ajalugu ulatub aastasse 1788, mil asutati Tallinna Mustpeade vennaskonna vabatahtlik tuletõrjekomando. Esimese tõsisema tuletõrjeorganisatsioonina asutati 1862. aastal Tallinna Vabatahtlik Tuletõrjeühing. 1864. aastal loodi vabatahtlik tuletõrjeselts Tartus, 1866. aastal Pärnus, 1867. aastal juba ka Põltsamaal, Valgas, Võrus ja Kuressaares. Esimesed vabatahtlikud tuletõrjeseltsid tekkisid ka maapiirkondadesse, nii et vabariigi sünniaastal tegutses siin juba ligi 150 tuletõrjeorganisatsiooni. Praegu on Eestis 116 vabatahtlikku tuletõrjeühingut.

Igal tuletõrjeseltsil on tähtsa sümbolina oma lipp. ERMis on hoiul kaheksa tuletõrjeorganisatsiooni lippu ja Eesti Tuletõrjemuuseumis on veidi üle 100 ajaloolise lipu 19. sajandi keskpaigast kuni tänapäevani. Hoolimata haprast materjalist on omaaegne käsitöö suutnud vastu pidada. Teise maailmasõja ajal anti hävitamise hirmus paljud lipud ühingu liikmete isikliku hoole alla, kus need elasid tihtipeale üle mitu kolimist. Hiljem usaldati lipud sageli järeltulijatele, kes hoidsid-varjasid neid kuni nõukogude aja lõpuni. Just sellised varasemast ajast pärit lipud on sageli leidnud tee muuseumidesse.

Üldjuhul on lipule märgitud kaks aastaarvu: esimene tähistab tuletõrjeseltsi või -ühingu sünniaastat ning teine valmimise aega. Ilus näide on ERMi vitriinis: Elva Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi ronijate jaoskonna siidlipp, mis pärineb ERMi kogust. Lipu teisele poolele on tikitud vapp (vt muis.ee). Foto: A. Ansu

Lippudel sageli esinev lause „Jumala auks, ligimese kaitseks“ on võetud tuletõrjujate hümnist, mis valmis 1912. aastal, ja see on saanud tuletõrjujate ning päästjate motoks – nii öeldakse ka praegu, võttes vastu aumärki.

Kui veel sajand tagasi mängis kiivri puhul olulist rolli selle dekoratiivne pool, siis tänapäeval on rõhk ennekõike funktsionaalsusel. Aja jooksul on kiivrid muutunud vastupidavamaks, ohutumaks ja mugavamaks. Viimased 100 aastat on kiivrite materjalina kasutatud peamiselt metalli ja plasti. Ja kiivriteltki leiab tihti moto „Jumala auks, ligimese kaitseks“.

ERMi vitriinis olev nüüdisaegne tuletõrjekiiver, mida kasutati võistlusvormi osana taasärkamisajal. Foto: A. Ansu

ERMi vahetuvate esemete vitriinis on lisaks Elva lipule ja kiivrile ka sinimustvalge vöö, teeneterist ja võimas graveeringutega paraadkirves. Foto: A. Ansu

1938. aasta vormi juurde kuulunud sinimustvalge vööd koos nööriga kanti pidulikel üritustel. Vöö on valmistatud terashallist paelast, millel on sinine Muhu vöökirja stiliseeritud muster. Vöö vasakule küljele kinnitati terashall pael kahe rippuva tutiga.

Teeneterist on osa Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu viieklassilisest aumärkide süsteemist. See kuldrist oli Tartu tuletõrje kõrgeim aumärk, mis anti eriliste teenete eest pärast 25-aastast teenistust. Risti südamikus asub nn kõikenägev silm. Teenetemärke jagati Üleriigilise Tuletõrje Liidu (asutatud 1919) aastakoosolekutel.

Vitriinis olevat kirvest kanti vööl paraadil. Täkkornamendiga kaunistatud ese on pärit Petserist ja see kingiti 1936. aastal tuletõrjekomando peamehele. Kirvel on tänase päevani oluline roll päästjate igapäevatöös. Foto: A. Ansu