Sirje Madisson, koostöövõrgustike koordinaator, ERMi teatri kunstiline jm juht.

Näitleja ja lavastaja Jaan Tooming kurtis kunagi ajalehes Sirp (2.09.2011): „Kaasaegse teatri osatäitmistes pole rütmi, kujud on välja voolimata, sest tahetakse ikka olla nagu elus, mitte luua kunstiteost. Kui tahame jõuda uuele, kunsti tasemele, siis peame unustama Stanislavski olustikulise psühholoogitsemise ning pöörduma nende teatrikunstnike poole, kes on tahtnud midagi muud, kui „õpi elust enesest, see on tõde igavest”, nagu ütles vana Grenzstein. Aga kust neid tänapäeval võtta?“

No nii, aga ERMi oma teater oli siis juba mitu aastat kõrgel kunstilisel tasemel tegutsenud ja käsi südamel tuleb tunnistada, et kõikides osatäitmistes oli rütmi küllaga ning ka kujude väljavoolimine toimus rõõmu ja lustiga. Tagantjärele tarkusena tuleb muidugi tunnistada, et kuna ERMi teatris tõuseb eesriie vaid korra aastas jõulupeol, siis ei pruukinud kuuldused kultuurisündmusest lihtsalt Jaan Toominga kõrvu ulatuda.

 Me teeme teatrit ehk kuidas see kõik algas

Võrreldes teiste rahvakultuurivaldkondadega (koorimuusika, pillimäng, rahvatants, käsitöö jne) olevat teatriharrastajaid palju vähem ja see tundus meile põneva väljakutsena. Muuseumitöötajatele omane suur lugemus tegi žanrivaliku lihtsaks, kuna saime klassikutelt eeskuju võtta. On teada, et Stanislavski, kes alustas samuti karjääri harrastusteatris, proovis enne ära ooperi, balleti ja isegi tsirkuse, et jääda lõpuks pidama sõnateatri juurde. Meie jätsime niisiis tänulikult ooperi, balleti ja tsirkuse vahele ning siirdusime kohe draama juurde. Teeme draamat nüüd juba varsti 15 aastat. Mõnuga.

Esimeseks etenduseks 2006. aasta jõulude ajal valisime Oskar Lutsu ühevaatuselised näidendid „Kalevi kojutulek“ ja „Valimised“. Teatrimõtte algatajana võin öelda, et alustada ei olnud sugugi raske, pigem sai kõvasti nalja, sest 20. sajandi algul kirjutatud näidendites leidus nii palju ka nüüdisajale iseloomulikku. Lisaks oli mitmel tulevasel staaril juba lavakogemus olemas, sest ERMi on kogunenud väga loominguline seltskond. Seega ei olnud ühtegi osatäitjat pikalt vaja moosida… ehk vaid veidi veenda.

Algusest peale on kõik ERMi teatri etendused valminud ühistööna, sest mitu pead suudab ikka rohkem krutskeid välja mõelda. Ja see ju asja mõte ongi.
Nagu korralikule teatrile kohane, on meilgi olemas lavastaja, kelle ülesanne on otsida sobiv näidend ja seda veidi oludele vastavaks kohendada, jagada rollid, et võimalikult paljud kolleegid saaksid osaleda; teha nii, et laval olijatel oleks huvitav ja publik rõõmsalt üllatunud ning ühe tähtsama tööna on vaja muidugi turvata etteütlejana etenduse kulgu.
Selleks et vaatajalegi kõik ikka teatri moodi paistaks, on meid aidanud Eesti Teatri Agentuur, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikool, teater Vanemuine… Rääkimata kallitest kolleegidest, kes on kohale toonud lugematul arvul rekvisiite ja kostüüme, seadnud lava ja näidanud elavaid pilte, teinud heli ja kujundanud kavalehti. Ning kes on kõige selle kõrvalt näpistanud aega ka näitlemiseks.

Meie teatri loomingulise kollektiivi kunstilise põlemise käigus on muuseumi jõulupidudeks kunstiküpseks vormitud 12 etendust: Andrus Kivirähk on aidanud meil endasse vaadata näidenditega „Rehepapp ja näärisokk“, „Kalevipoeg“, „Uus jõuluvana“, „Uljas neitsi“, „Valged daamid“, „Mees, kes teadis ussisõnu“, „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…“ ning „Teatriparadiis“. Harrastusteatrite klassik Oskar Luts kinkis meile „Valimised“ ja „Kalevi kojutuleku“. ERMi asutamisega tihedalt seotud keeleteadlase, diplomaadi ja folkloristi Oskar Kallase 150. sünniaastapäeva tähistasime koos Paulopriit Voolaise „Maajumala pojaga“. Paul- Eerik Rummo viis meid kultuuriloolisele ajarännule näidendis „Taevast sajab kõikse aeg kive“ ning hea kolleeg Reimo Rehkli näitas, mis juhtub „Jõuluvana oodates“. 2020. aasta jõuludeks valitud näidend ootab aegu, mil võib jälle koguneda nii saali kui ka lavale ning pidada ära üks mõnus teatripidu.

Nagu pildilt näha, oleme laias laastus ühe autori fänniklubi. Nii lihtsalt läheb, kui midagi tõsist ja hingepuudutavat saab vaadata läbi mõnusa huumori.

Õpetajate Leht 24.12 1999: „Eestis on ehk ainult Andrus Kivirähk liikunud Lindgreniga samas suunas – tema näidendite alatoon on samuti südamlik…“

Eesti Päevaleht 3.06.2003: „Seni on Kivirähki teatritükid põrmustanud eestlaste väärt iseloomuomadusi pigem ühekaupa – müütilisest väikesest tublist eestlasest ei jää järele muud, kui…“

Meile sobib.

Miks me seda siis teeme?

Vastavad näitlejad…

Indrek (päriselus vanemteadur): Eks see teatritegemine ole selline seltskondlik tegevus. Kuulud ajutiselt mingisse kitsamasse kollektiivi, mis lühikese aja jooksul tihedalt koos käib. Enne jõulupidu on selline asjasse pühendatu tunne. Etenduse-eelses peaproovis ja seejärel etendust oodates tekib omamoodi sumin. Väike närv on sees, ootusärevus. Kui hästi õnnestub, saad peol nautida sõõmukese populaarsust, kolleegide õlalepatsutusi.

Kaari (hariduskeskuse juhataja): Kuskil oktoobrikuus käib juba esimest korda peast mõte läbi, et ei tea, kas sellel aastal teatritegemiseks läheb. Sest õudselt tahaks! Lisaks sellele, et proovides on lihtsalt tore käia ja nii hea on oma esinemisvajadust rahuldada, õpin iga kord kolleege paremini tundma. Paljudega ju igapäevaselt kokku ei puutu. Eriti vajalik oli see esimesel korral, kui olin ERMis töötanud vaevu pool aastat ning enamikuga vaid pealiskaudselt tuttav – viisakused, koosolekud, ei midagi isiklikku. Ja kui siis etenduse „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia“ lõpus kõik mu austet’ kolleegid külakuhjas põrandal maadlesid, siis minu jaoks langesid paljud eesriided. Seda mängulusti, loomingulisust ja andekust avastada kolleegides, kellelt nende ameti järgi ei ootakski, oli nii vapustavalt tore! Ja neid üllatusi tuleb igal aastal juurde.

Mul on hirmus hea meel, et tänu ERMi teatrile olen saanud mängida nii sensuaalset kui ka huntnaist, Jäätsu tigedat tütart ja Viljari opakat poega ning Eesti teatrilegendi Mari Möldret. Hetkeks teise inimese kingadesse astuda on põnev ja sõltuvust tekitav.

Rein (finantsjuht): Olen rollipakkumisvestlustes väga halb äraütleja, eriti kui tegelikult on pakutav projekt ülimalt paeluv. Näitetükid ise on mind kõnetanud oma humoristliku vormi, aga üllatavalt sügava/hariva sisuga. Tulevikus luban tööd teha oma ümberkehastumisvõime ning tekstimäluga, kuid tükkide menu arvestades on need ajuti isegi voorusteks osutunud. Elu on liiga lühike, et mitte kõiki jõu- ja eakohaseid hullusi kaasa teha. Eriti, kui seda saadab improvisatsioonist tulvil vaimne õhkkond kaasnäitlejate ning dramaturgi näol.

Arvi (näituste meister): Lihtsalt nii huvitav on ennast proovile panna. Minuga toimub proovides midagi kummalist. Oleks nagu kaks mind: üks on laval ja teine saalis. Saali-mina vaatab ja õpetab, mida lava-mina saaks paremini teha. Olen samal ajal näitleja, enda lavastaja ja kriitik ka. Etenduse ajaks olen jälle ühes tükis tagasi. Ja mulle väga meeldib lavakujundusega tegeleda. Igapäevatöö on selleks andnud piisvalt kogemust – iga detail on tähtis ja peab kandma sõnumit; esemete paigutus peab olema loogiline, et tekiks lugu.

Kristjan (näituste juht): Ümberkehastumine on tõesti olnud keeruline – Tuuslar, Rehepapp, vene ärimees Ivanov või lausa teatrilegend Volli isiklikult stiilsete prillide ja koguka olemisega. Aga hea tekst alati aitab. Kõige rohkem näen vaeva diktsiooniga. Meeldiv on avastada, et kolleegidega koosmäng laval vabastab hiljem pingeid argises tööelus ette tulevates mikroküsimustes. Tõeline jõulutunne saabub minu jaoks etenduste lõpus publikule kummardades. See on isegi midagi enamat kui lihtsalt moodne sõna team building – see on kokku hoidva asutuse selge märk.

Tuuli (peatoimetaja): Teatritegemisega on nii, et kui esimene katsetus kõigi oma kõhkluste ja kahtlustega saab ületatud, siis edaspidi tekkib juba sügisel väike rahutus, et kas etendus ikka tuleb; mis etendus tuleb ja peamine küsimus, et kas mulle ka rolli on. Eks me harrastajatena mängime paratamatult põhiliselt ikka iseennast, aga huvitav ongi see, et igal aastal, kui kaasa olen löönud, on näidendis olnud mulle täpselt õige roll. Ja teistele täpselt samuti. Puhas teatrimaagia, mis muud!

Reet (produtsent): Proovides on ütlemata lõbus ja lõõgastav. Inimesi õpib hoopis teisest küljest tundma. Klapp on omavahel väga hea ja endal saab ka liigset auru ning edevust välja lasta.

Age (rahvakultuuri koolitus- ja teabekeskuse kuraator): ERMi näidendid on olnud oodatud osa jõulupeo kavast juba aastaid. Ilmatuma tore ja heas mõttes naljakas on näha kolleege tavapärasest erinevas rollis. Ääretult meelitav on teada, et keegi on sind näinud sobivana mõnd tegelast mängima. Ja kui veel pärast publiku poolt tullakse õlale patsutama, et vahva osaline olid, siis kõrvad lausa liiguvad. Õppimise protsess on samuti oluline, kui oma igapäevatööst korraks välja saab astuda. Aga kõige väärtuslikum on kolleegide seltsis veedetud kvaliteetaeg.

Ülle (koguhoidja): Proovides on alati lõbus, mõnikord etendusel ka. „Valgetes daamides“ kippus parukas mul kogu aeg peast ära libisema. Rahvale jäigi see vist kõige rohkem meelde. „Uues jõuluvanas“, kui väitsin, et meie väimees on juba 40, teatas vastasmängija Kristjan, et tema on ju 40! Keerasin saalile selja, sest ei suutnud naeru pidada.

Terje (teadur-kuraator): Keegi peab ju sõnatuid või pisikesi kõrvalrolle ka täitma! On imeline tunne Suure Näitleja Viljari kõrval publikule kummardada… Selliste hetkede nimel tasub elada!

Aastate jooksul on siin nimetatud ja veel paljudel muudel seletamatutel põhjustel etendustes näitlejana kaasa löönud ligi 50 ermikat, paljud neid mitmeid-mitmeid kordi.

Mida me siis teeme?

See oli nagu eile, kuigi aasta number oli 2019, kui seiklesimeAndrus Kiviräha „Teatriparadiisis“ koos Karl Menningu, Ants Lauteri, Kaarel Karmi, Voldemar Panso, Paul Pinna, Liina Reimani, Mari Möldre ja veel paljude teiste meie teatriajaloo kuulsate meeste ja naistega, saatjaks parv ingleid koos seda kirjut seltskonda ohjava Vanemuisega.

2018. aastal tähistasime ERMi asutamisega tihedalt seotud diplomaadi, rahvaluule- ja keeleteadlase Oskar Kallase 150. sünniaastapäeva meenutusega tema legendaarsest uurimisretkest Lutsimaale. Paulopriit Voolaine, kes oli 1920.–1930. aastail tuntuim Lutsi maarahva uurija, pühendas näidendi „Maajumala poig“ (1933) „esimesele eesti rahvaluule doktorile Lutsi leiutamise 40. aasta juubeliks“.

2017. aastal seiklesime Paul-Eerik Rummo näidendis „Taevast sajab kõikse aeg kive“ koos keele- ja kirjameeste Otto Wilhelm Masingu, Kristjan Jaak Petersoni ning mõnede tuntud noor-eestlastega kirevas, piirideta ja aastanumbriteta maailmas, kus taevane meteoriidisadu võib iga hetk segada unistuste maailma valmisehitamist.

Esimesel etendusel ERMi uues kodus, aasta oli siis 2016, mõtiskles oma elu üle Leemet – viimane mees, kes mõistis ussisõnu, mille abil vägevaid abilisi hõimule appi kutsuda. Vanast ja võimsast metsarahvast on saanud abitud külaelanikud, muistsete aegade teadmised ja oskused on unustusse vajunud.

 

Andrus Kivirähk ERMi teatrile meili teel 20. 12.2016: „Eks see ole päris korralik julgustükk „Ussisõnu“ lavale tuua, aga soovin igal juhul edu!“

2015. aastal toimus viimane etendus vanas majas enne seda, kui ERMi teater suundus koos teiste ermikatega muuseumi uude koju. Andrus Kiviräha näidend „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia“ on pühendatud teise märgilise hoone, Eesti Draamateatri valmimise 100. aastapäevale.

Ilma publiku toetuseta ime ei sünni

Ja nii me siis tegutseme raugematu hooga edasi, abiliseks asjatundlik publik kallite kolleegide näol, kes on alati truult kohal, kui oma lava puudumisel on etendused toimunud Raadi mõisa jääkeldris, ERMi näitusemaja loengusaalis, püsinäitusel või Saksa Kultuuri Instituudis. Teater sünnib seal, kus publik ja näitlejad kokku saavad. Nii lihtne see ongi.

*

Stockholmi ülikooli professor Willmar Sauter on öelnud, et teatrisündmus leiab aset kunstilistes, organisatsioonilistes ja struktuurilistes konventsioonides, mida kokkuvõtvalt nimetatakse kontekstuaalseks teatraalsuseks.
Mida iganes see ka ei tähenda, meil on see olemas!

Mitte igasugune tõde pole ilu, aga igasugune ilu on tõde.
K. Stanislavski

Kohtumiseni ERMi päris oma teatris!

*

ERMi teatrile saabunud tervitus äsja 25. sünnipäeva tähistanud TÜ raamatukogu Utlib teatrilt.

Head sõbrad, me tunneme teie kunsti üle rõõmu ja saadame oma soojad tervitused! Üksiti mainigem siinkohal mõnd meie teatreid ühendavat asjaolu.
Esiteks muidugi see, et me kõik armastame teatrit. Ja mitte ainult vaadata, vaid ikka ise teha. Teiseks oleme me teater, kellel on Eesti kõige uhkem raamatukogu, ja teie olete teater, kes omab Eesti suurimat muuseumi. Kolmandaks oleme orgaaniliselt seotud läbi inimeste, võiks öelda, et lausa juhtkonna tasemel. Nimelt leidis meie endine teatrijuht-lavastaja-kunstnik-rekvisiitor-butafoor-transamees-jumestaja jne – Sirje Madisson – endale loomingulise väljakutse teie trupi näol. Aga nagu ajaloost teada – vaid näljas ja külmas sünnib tõeline kunst. Nii hakkasime oma suures kurbuses lõpuks ise liigutama ja nii liigutame hoogsalt juba 15 aastat. Neljandaks oleme meie pärinud ühe näitleja ka ERMi teatrist. Nimelt otsustas lava vahetada ERMi teatris teenijarahva rollides kuulsaks saanud Krista Aru, kes sel aastal juba teist korda meie lava kaunistas. Temast on abi ka meie raamatukogu korrastamisel, samuti nagu ta teie teatri muuseumi töödes kaasa lõi.

Lõpetuseks üks oluline uudis. Nimelt on hiljaaegu allkirjastatud koostööleping, millega Tartu kaks väärikaimat teatrit – ERMi ja Utlibi oma – on otsustanud teha tihedamat ühistööd. Millal ja millises vormis – siin peab veel Melpomene ja Thaleiaga veidi aru pidama.

Utlibi teatri nimel okast kurku, krampi jalga ja pausi mällu soovides

Kristina Pai,

teatritööst vähestel vabadel hetkedel Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsium tegevdirektor