Kas külastajatest tühjas muuseumis kummitab?
Ei tea, eks kummitust me otsime ju kõik. (Muigab) Kõige hullem pole siin majas mitte päeval, kui valgus paistab ühest aknast sisse ja teisest välja, vaid siis, kui päeva lõpus hakkad koju minema. Siis on küll selline tunne, et tegemist on mitte päris eluga, vaid mingi filmimaastikuga.
Kas ERM jätkab inimkatseid?
Kui silmas pidada veebruaris alustatud ideed, et püsinäitus “Kohtumised” oleks kõigile tasuta, siis jätkame kindlasti. Tahaksime katse viia nii kaugele, et see ei oleks enam katse, vaid püsinäitus jääbki tasuta.
Toona pealkirjastas Õhtuleht ühe uudisloo tõesti sõnadega “Kutse inimkatsetele: ERM proovib tasuta külastamise võimalikkust”. Lubasite, et järgmised kolm kuud pääsevad kõik soovijad ERMi püsinäitusele tasuta. Kolme kuud ei olnud, enne tuli koroona vahele. Kui köitev on tasuta kaup?
Olime lahti täpselt üks kuu. Selle ajaga käisid mõned tuhanded inimesed tasuta näitust vaatamas. Aga rohkem kui tasuta piletiga käisid inimesed raha eest – need, kes nägid, et siin on ka palju teisi näitusi, ostsid pileti.
Seega muuseum pole nagu riigi poolt tasutud ja reisijale tasuta ühistransport, kus bussid tühjalt sõidavad?
Kindlasti mitte. Ja mis veel oluline, üksjagu inimesi olid need, kes ei olnud varem üldse muuseumis käinud. Mitte üheski. Ja saades teada, et kuskil on midagi tasuta, tulid nad siia: teil pidi midagi tasuta olema. Kui nad siin käisid korra tasuta, ja neile meeldis, siis suure tõenäosusega lähevad nad ka mõnda teise muuseumisse.
Kas tõesti on täiskasvanuid, kes ei ole käinud üheski muuseumis?
Paraku küll. Arvan, et neid ei olegi väga vähe. Võin tuua ühe numbri – eelmisel aastal tehti väike uuring Tartu ja selgus, et 43 protsenti tartlastest ei ole Eesti Rahva Muuseumis käinud.
Teie olite pahane, et valitsus sulges koroonapiirangute ajal ka muuseumid ja püüdsite seda väärata väitega, et muuseumid on viiruse leviku mõttes kaks korda turvalisemad kui kaubanduskeskused. Miks teid kuulda ei võetud?
Minu väide oli vastupidine: kui muuseumid suletakse, miks kaubanduskeskused lahti jäetakse? Mina ei saanud aru. Tõin näiteks ühe teadustöö, et muuseumis on mitu korda turvalisem kui kaubanduskeskuses. Ja sealt tuligi minu küsimus, et kui muuseumid suletakse, miks siis kaubanduskeskused lahti jäetakse.
Selver on lahti, muuseum kinni. Teile ebaõiglane olukord?
Jah, eks me kõik otsi õiglust. Ka läbi selle, et kui riik toetab, siis toetaks enam-vähem õiglaselt kõiki. Kui aga õiglust sellises võtmes ei ole, peaks kindlasti põhjendama, miks üks või teine valdkond saab rohkem toetust.
Teadlasena te ju mõistate, et koroonakriisi ohjeldamiseks tuleb valitsusel piiranguid kehtestada, inimeste omavahelisi kontakte vähendada?
Olen seda ka rõhutanud: pigem teha kiiremad otsused, sulgeda muuseumid, kaubanduskeskused, kontserdisaalid ja see annab võimaluse neid ka kiiremini avada. Muidu jäävad kõik pikaks ajaks vinduma ja mõnda kaubanduskeskust, poodi või muuseumi ei olegi võimalik hiljem avada, sest kõik on laiali lagunenud, inimesed läinud otsima teisi valdkondi, kus ennast rakendada.
On’s piiranguid praegu liiga palju?
Ei ole liiga palju. Piirangutega jäädi natuke hiljaks, need pidanuks olema karmimad ja kui suleti muuseumid, tulnuks sulgeda ka kaubanduskeskused.
Praegu vaieldakse, kas Toompeal võib koroonapiirangute vastu paarisajakesi meelt avaldada või mitte. Mida teie arvate?
Olen ikkagi aastakümned olnud arengubioloogia professor ja sündmused, mis avalduvad hiljem, saavad alguse kindlasti tunduvalt varem. Ilmselt on keegi kuskil teinud mingid valed otsused, et nüüd näeme Toompeal inimesi, kes ütlevad, et nad hakkavad uut riiki tegema. Arvan, et see on väga ohtlik tendents.
Kuidas peaks praegune riik sellises olukorras käituma? Kas vaatama rahulikult pealt või siiski sekkuma?
Ega riigil siin kerge ole. Ükskõik kumba pidi riik otsuse teeb, ei rahulda see ju kõiki. Aga kindlasti eskaleeruvad sellised meeleavaldused tihti nende sisust lähtuvalt. Nii et võib-olla tulebki vaadata, mida tegelikult tahetakse öelda. Kui ikkagi tullakse kokku selleks, et hakata riiki kukutama, siis ma ei näe põhjust mitte sekkuda.
Jah, tuleb ettevaatlik olla, käemurdmisi ja põrandale maha surumisi ei tohiks praegu küll teha.
Nii et politsei peaks olema pigem vaoshoitud?
Politsei peaks olema igal hetkel vaoshoitud. Isegi siis, kui keegi kiirust ületab.
Muuseuminõukogu palus märtsi alguses kultuuriministeeriumilt muuseumipedagoogide ja külastajate teenindajate eelisjärjekorras vaktsineerimist, samuti palusite avada muuseumid piirangute leevendamise esimeses laines. Mida ministeerium teile vastas?
Kohtusin [piirangute] teisel või kolmandal päeval siinsamas Eesti Rahva Muuseumis kultuuriministri Anneli Otiga ja rääkisin ka meie kirjast, millega ta siis ei olnud jõudnud veel tutvuda. Aga kultuuriministeerium ei vasta küsimusele, kas saame muuseumipedagoogid vaktsineeritud eelisjärjekorras. Need otsused tehakse mujal. Ja otsus oli, et muuseumiinimesed esimesse nimekirja ei lähe, kuigi nende töö ei erine väga palju õpetajatööst, kes seal esimeses laines olid.
Millal muuseum avatakse… Kindlasti on põhjust eeldada, et muuseumid võiksid olla esimeses järjekorras. Kuigi olen seda meelt, et üks olulisemaid institutsioone, kes peaks olema kiirelt avatud, on koolid.
Mul on ka oma lugu, mis puudutab minu ema. Täna räägime rasketest aegadest ja rasketest olukordadest, kuid tema põgenes [1944. aastal] oma isa-emaga Nõukogude vägede eest Saksamaale, kus nad ei saanud üle Elbe, et minna mõnda teise riiki. Aga tagasi Eestisse tulid nad seepärast, et minu ema, kes oli siis 16-aastane, nõudis oma isalt ja emalt, et lähme tagasi, minu haridus jääb pooleli ja ma tahan edasi õppida.
Kui laps tunnetab, et tal jääb haridus saamata, siis tuleb midagi ette võtta.
Kunstimuuseumi peadirektori Sirje Helme arvates on lihtsam taastada kohvikukülastusi ja kontserte kui rahvarohkeid näituste avamisi. Olete nõus?
Märkasime eelmisel aastal, et muuseumisse tõesti kohe [pärast koroonapiirangute kaotamist] tagasi ei tuldud, oldi kõhklevad. Kuigi juulis taastus meie muuseumi külastatavus aasta varasema tasemeni – ei olnud suurt vahet, kas oli COVID-i eelne või järgne aeg. Samuti külastas meid väga palju välisturiste, eelkõige muidugi Soomest ja Lätist. Kuid Soome turistide struktuur muutus, meile ei tulnud enam bussidega üle keskea inimesed, vaid tulid pered autodega.
Muuseumite puhul arvan, et inimesed tulevad tagasi ja üsna kiiresti. Eriti nendesse nagu Eesti Rahva Muuseum, kus on õhku ja piisavalt ruumi, isegi kui rahvast oleks 100 korda rohkem kui praegu, mil siin neljakesi oleme. Eks näe…
Eelmine aasta oli ikkagi esimene kogemus, kus olid teatavad hirmud, kohtumine tundmatuga, me ei teadnud, mis see viirus üldse on. Nüüd oleme juba natuke harjunud, kohati isegi julgeks läinud. Vaatame, kuidas inimesed käituvad, kui muuseumid jälle lahti tehakse.
Veel kartis Sirje Helme intervjuus Postimehele, et veebielu hakkab üle võtma päriselu, jättes kasutajad ilma paljudest emotsionaalsetest naudingutest. Kuidas tuua inimesed pärast koroonakriisi tagasi pärisellu?
Eks nad tulevad ikka tagasi. Arusaadav, koroonaaeg kiirendas digilahenduste väljatöötamist. Aga meie ei teinud neid digilahendusi koroona pärast, vaid seetõttu, et neid oleks võimalik ka hiljem kasutada, näiteks tark pilet, millega saab muuseumi koju kaasa võtta või veebituurid, mida kasutada õppetöös.
Kuid keegi kirjutas kuskil Lääne-Euroopas, et kui inimesed suudavad Netflixi filmi vaadata kaks tundi, ka raamatut lugeda tunde järjest, siis veebituure vaadatakse võib-olla mõned minutid ja minnakse klikkides kuhugi edasi. Järelikult on muuseumitel digilahendustega veel kõvasti tööd teha.
Hea näide on Brooklyni muuseumist, kes tegi koostööd Netflixiga. Seal jooksid [Briti kuningakojast kõnelev menusari] “Kroon” ja [USA draamasari] “Lipugambiit”, mõlemad kostüümidraamad, ning muuseum hakkas näitama paralleelselt oma kogudest erinevaid kostüüme. Meie magasime maha “Tõe ja õiguse” ja “Seltsimees lapse”. Aga Eestis tehakse palju filme ja koostöö näiteks Allfilmi või mõne teisega tuleks väga kasuks, et meie veebituurid oleksid tunduvalt külastatavamad.
Kas te teate juba, milline on ERMi esimene koroonajärgne näitus?
Tean ikka.
Avasime [enne koroonaaega] näituse, mis sai lahti olla kaks päeva. See on koostöös Peterburis asuva Venemaa Etnograafiamuuseumiga fotode näitus soome-ugri rahvastest ja seal on väga unikaalsed, väga hea kvaliteediga [enam kui 100-aastased] fotod eestlastest, mida ei ole varem näidatud.
Ja täna istume kuldkala all, siin kohe kõrval on jätkuvalt muinasjutunäitus, mis on olnud väga populaarne ja isegi Tartu linn tunnistas, et see väärib autasu. See jätkub samamoodi ja loodame näituse ka Eestist välja viia, kuna muinasjutumaailm on suhteliselt universaalne.
On kuldkala tõesti pärit Venemaalt?
Kuldkala ja sissepääsu juures olev [ülisuur] karu on Venemaalt.
Millised on teie kolm soovi siin kuldkala all istudes?
Ei tea, kas julgen neid öelda… (Muigab) Pigem refereeriks ühte noort tüdrukut, kes oli jätnud oma soovi, mille kirjutas trükitähtedega ja kergelt vigadega: ma tahan, et Mattias mind ikka armastaks. (Naeratab)
Sellised soovid on kõige-kõige paremad, mida siia kasti kuldkala alla panna.
Kas teie olete vaktsineeritud?
Jah, perearst helistas meile koju, ütles, et me olevat riskigrupis ja tuleb minna vaktsineerima. Seda me abikaasaga ka tegime.
Millist vaktsiini saite?
AstraZenecat. Mina sain võib-olla Astrat ja abikaasa Zenecat, sest minul olid kerged kõrvalnähud, aga abikaasaga polnud häda midagi.
Kõhklesite, kartsite?
Ei, kindlasti mitte. Mind on vaktsineeritud erinevate haiguste vastu, kuna pidin erinevates ametites ringi sõitma nii Aafrikas kui Aasias, kollane pass on mul vaktsineerimisi täis.
Kas teie arvates on Eesti vaktsineerimisega jänni jäänud või enam-vähem hakkama saanud?
Kui vaadata graafikuid, mida meedias iga päev näidatakse ja juurde guugeldada, siis vaktsineerimisega oleme väga hästi hakkama saanud, meil on inimesi vaktsineeritud tunduvalt rohkem kui mõnes teises riigis. Aga see kõik võib ajas muutuda. Alles olime koroona kontekstis pailaps, ent siis järsku jooksid kõik numbrid lakke.
Millega me ei ole hakkama saanud, on selle kõige kommunikeerimine.
Saan aru, et teadustulemuste tõlgendamine ongi raske. Aga siis tulekski selgelt öelda, et nüüd on teadus astunud ühe sammu edasi ja meie käitume vastavalt sellele teadmisele. Kuid me ei saa lubada, et erinevad ministrid annavad erinevaid signaale, räägivad erinevaid jutte, nagu ka erinevad arstid… Mida peab siis tavaline kodanik sellest kõigest arvama ja kuidas käituma?
Sellises kriisis on mõeldamatu, et kõik räägivad ühel häälel.
Ei saagi. Lõpuks taandub kõik sellele, kui haritud meie rahvas üldse on, kui hästi ta suudab sellest informatsioonist midagi välja selekteerida. Mida tuleks elimineerida, on pseudoteaduslikud arvamused, sõnavõtud, kirjutised. Need tuleks küll kõrvale heita.
Mõeldes korraks tagasi teie eelmisse kabinetti, siis kas riigikontrolörina saadaksite praeguses olukorras terviseministrile kriitilise kirja või läheksite tema kabinetti ja laoksite mure seal lauale?
Jah, muidugi on siin kala all hea istuvale riigikontrolörile hinnanguid anda…
Ma ei küsinud nüüdse riigikontrolöri kohta. Küsisin, et kui te mõtlete end korraks tagasi oma eelmisse kabinetti.
Praeguse tarkuse ja teadmise juures oleksin kindlasti läinud ja öelnud ministrile, et asjad on niimoodi. Kuigi kardan, et minister teab seda isegi. Minul on alati ajanud harja punaseks, kui mulle tullakse rääkima asju, mida ma tean ja ka rääkija teab, et ma tean.
Mina ei taha olla see inimene, kes liitub nüüd sadade ütlejatega, et ei ole eelmine valitsus hakkama saanud, ei ole praegune valitsus hakkama saanud. See väga palju juurde ei anna. Pigem tuleks kohe tunnistada neid vigu ja minna siis järgmise otsuse juurde, mis võib olla samuti vigane, aga seda on jälle võimalik muuta, sest ajad ongi täpselt sellised, nagu nad on.
Vaatasin ma halvasti, või pole tõesti teie allkirja 500 kirjal, kus lugupeetud inimesed toetavad ideed teha Emajõe äärde südalinnaparki kultuurikeskus, kuhu koliksid Tartu Kunstimuuseum ja linna keskraamatukogu?
Olen üldse sellistele asjadele kehv allkirjade andja. Kunagi ühe allkirja andsin ja mulle öeldi, et ära lörtsi oma nime. Olen ettevaatlikuks muutunud.
Aga selle konkreetse allkirjade kogumise puhul on asi, mis mind häirib ja ületab minu teatavat eetilist arusaama. Seesama kultuurikeskus on üks nendest objektidest, mis on saanud [riigikogu] kultuurikomisjoni heakskiidu ja mille vahel otsustatakse, kes saab Kultuurkapitali riiklikult tähtsa objekti rahastamise. Kui ma nüüd leian sealt [toetusallkirjadest] ka riigikogu kultuurikomisjoni liikme nime, kes tegelikult peaks olema objektiivne ja vaatama riigist lähtuvalt, millised objektid saavad rahastuse, millised mitte – siis olen kergelt häiritud, et kas aetakse oma asja või aetakse riigi asju.
Riigikogu kultuurikomisjoni esimees on tuntud tartlane Aadu Must, oma toetusallkirja andis kultuurikomisjoni liige Signe Kivi. Asi on otsustatud? Süku, lühend südalinna kultuurikeskusest, tuleb siis järelikult, või…
See on riigi või [parlamendi] kultuurikomisjoni otsustada. Mina ei oska midagi arvata, sest retoorika on aastatega muutunud. Alguses räägiti kultuurikeskusest, konverentsikeskusest, black box’idest ja mis kõik sinna tulema pidi. Täna on ilmselt keegi nõu andnud, et tuleb rääkida Tartu Kunstimuuseumist, mis on riigimuuseum ja linna raamatukogust.
Mõlemad vajavad kindlasti paremaid tingimusi, selles ei ole kahtlust. Aga omavalitsus saab oma otsuseid teha väga lihtsalt: kui rahvas tahab ja soovib, siis on võimalik kasvõi kullast sild üle Emajõe teha. Ent kui tegemist on riigiasutusega, peaks [riik] kindlasti kaaluma erinevaid alternatiive ja vaatama, kas on võimalik teha kuidagi odavamalt ja võib-olla isegi paremini.
Me räägime ligi 60 miljonist eurost. Teie ettepanek oli tuua Tartu Kunstimuuseum siiasamasse ERMi kõrvale Raadi mõisa, praegu varemetes seisvasse häärberisse. Kas olete oma ideega üksinda?
Kohalik ajaleht kirjutas, küll küsimärgiga, et kas surnult sündinud idee?
On minul ideid ja on teistel ideid. Olen jätkuvalt seda meelt, et idee on väga hea, sest siis tekiks siia nö kultuurilinnak, mida näeb ette ka Tartu 2030 suur arenguplaan. Aga, kui mingi idee välja käiakse, siis tasuks vähemalt korraks istuda maha ja arutada. Ja siis võib-olla öelda, et see ei ole kõige parem idee, aga arutelu käigus tekib ehk kolmas või neljas idee, mis ongi diskussiooni mõte. Kuid lihtsalt visata kõrvale ja öelda, et ei lähe mitte, kuna otsus on juba tehtud, siis see ei ole linna arengule kõige mõistlikum tee.
Kuidas te Tartuga rahul olete?
See on mu sünnilinn. Kui olen rahulolematu, siis see tulenebki sellest, et see on minu sünnilinn.
Kindlasti tahan mina näha Tartu linna arengu kaugemat visiooni. Tartu linn on teinud väikseid toredaid asju, nagu näiteks rattaringlus, väga tore ettevõtmine, kuigi häid rattateid ei pruugi praegu siin olla, kus sõita saaks.
Aga minu mure on see, et ei arutata, mis on Tartu 2050 või isegi veel edasi. Nii nagu 19. sajandil tegid toonane ülikooli rektor Parrot ja arhitekt Krause, kes leidsid, et ülikool on vaja rajada Toomemäele, mis toona oli karjamaa ja tühermaa. Täna me näeme, et see oli igati õige ja mõistlik otsus.
Tartu linn on suhteliselt kinnine. Mina olen [siia] kaks korda tagasi tulnud – esimest korda välismaalt ja teisel korral Tallinnast ning just nüüd kogen, et ega siia diskuteerima väga lasta, otsused sünnivad seal, kus nad sünnivad.
Raekoja platsil…
… ja selle ümbruses. (Muigab)
Kui rahul te Eestiga olete?
Ikka olen rahul. No kuulge, oma riigiga tuleb rahul olla, isegi kui tal läheb aeg-ajalt halvasti. Ja kui läheb halvasti, siis on lootust, et varsti läheb jälle paremini. See on meie riik ja seepärast ongi mul arusaamatu nende inimeste mõtteviis, kes hakkavad kuskile teist riiki tegema.
Aga ega see tähenda, et peab rahul olema valitsejatega või ühe või teise ministriga või rahul olema iseendaga. Kindlasti tuleb püüda paremuse poole, see ongi ju riigi mõte.
Mäletate Kumu juubelit 10 aastat tagasi? Siis rääkisite, kuidas teadust ja kunsti on vastandatud ning leitud, et teaduslik maailmapilt on ratsionaalne, kunstis domineerib aga emotsionaalne maailmataju. Võib ka teadus olla emotsionaalne ja kunst ratsionaalne?
Muidugi võib. Toona arendasin, kui nüüd õigesti mäletan, seda mõtet edasi, et isegi teadlasel nagu Pirogov hakkas käsi kunstipärasemalt liikuma, kui ta hakkas anatoomiat üks-ühele maha joonistama. Ta püüdis ilustada, ka inimese anatoomiat. Nii et kiusatus loovuse järele on teadlasel olemas. (Muigab)
Teadlane peab selle kiusatuse alla suruma. Kui vaatad oma tulemusi ja tahad võib-olla teistsuguseid, siis hakkad… natuke väänama, et need läheksid kokku sinu hüpoteesiga.
Kas seda nimetatakse võltsimiseks?
See on võltsimine, puhas teaduslik võltsimine, mitte ilustamine.
Mida on praeguses Eestis rohkem – ratsionaalsust või emotsionaalsust?
Usun, et emotsionaalsust. Näeme ju, mis toimub nii tänavatel kui ka inimeste väljaütlemistes. Aga see emotsionaalsus on kuidagi sissepoole surutud ja võib-olla isegi alla surutud.
Kui vaatame koroonaviiruse esimest lainet, siis oli inimestel küll see kohtumine tundmatuga, aga samal ajal oldi valmis sellega hakkama saama, midagi uut välja mõtlema ja midagi tegema. Nüüd aga on juba harjutud ja välja on tulnud ka negatiivsed küljed, et kes ei suuda olla pikka aega kodus oma perega, kes ei suuda oma lastega õppida koos jne.
Pinged on selgelt kasvanud. Paljudel noortel inimestel on arusaadavalt suur emotsionaalne surve, et ei saa minna välja – pubisse, ööklubisse või kus iganes nad käivad. Minuealine istub rahulikult terassil ja vaatab kaugusesse, aga noored tahavad tõenäoliselt midagi muud.
Aasta alguses pihtisite Tartu Postimehele, et mida vanemaks saate, seda rohkem mõtlete, kas on mõtet minna sõtta, kas see muudab maailma või tekitab lihtsalt vaenlasi ja tulemus ei vii sinna, kuhu tahtsite. Mugav lähenemine.
See oli küsimus mõtlemisest, mitte tegutsemisest. Nagu te ise näete – ega ma istuks siin, kui tahaksin mugavat elu, ma ei vestleks teiega. Iga selline vestlus, ükskõik, mida sa räägid, tekitab kuskil vastuseisu. See ei ole väga mugav. Mugav on siis, kui oled tõesti peidus ja ei suhtle ei ajakirjaniku ega kellegagi.
Nii et ma ise ei ole seda joont järginud. Aga tean ka, et ükski väljaütlemine ei jää karistamata. (Muigab)
Noh, vaatame… Kusagil arvasite, et ei sobi poliitikasse, sest teil oleks seal raske kohaneda. Mis on poliitikas nii keerulist?
Kohanemine. Olen olnud teadlane, kahe ülikooli juht, riigikontrolör. Kõiki neid ameteid ühendab üks sõna: autonoomia või sõltumatus. Sa oled väga sõltumatu oma otsustes, mis ei tähenda, et sa ei vastuta oma tegude eest, vastutad kindlasti.
Aga poliitikas pead paratamatult mingit joont ajama, mingi vooluga kaasas käima. Ja minna poliitikasse minu eas, hakata seal oma asju ajama – see ei ole lihtsalt võimalik. Seda võivad lubada endale küll minu eas inimesed, aga need, kes on olnud poliitikas juba 20-30 aastat. Kuid mina, kes oleksin sel juhul noorpoliitik, ei saaks seda kindlasti endale lubada ja lõpuks mind kas heidetakse välja või ma astun ise parteist välja.
Endisel ministril, ülikoolide rektoril ja teadlasel Jaak Aaviksool on seega õigus, kui ta ütles, et poliitika on palju keerulisem kunst kui teadus.
Kindlasti on. Kui Jaak Aaviksoo peale jutt läks, tema pani ju [Tartu Ülikooli] rektori ameti poole pealt maha, tundis, et jookseb kogu aeg vastu seina ja mõtles, et läheb poliitikasse ja seal lahendab kõik küsimused ära…
Aga need küsimused, mida ta lahendama läks, jäid tegelikult lahendamata, sest poliitikas on omad reeglid ja tarkus, lisaks ka reljeefsus, seda kindlasti ei soosi.
Milliseid inimesi poliitika soosib?
Arvan, et poliitika soosib inimesi, kes on sündinud poliitikuks, nad oskavad selles maailmas toimetada, nad on seal juba suhteliselt varasest noorusest.
Ma ei taha kedagi vastandada ega jätta vale muljet, et poliitik on loll ja mittepoliitik on tark. Kindlasti mitte. Poliitikas on väga palju tarku inimesi ja ilma poliitikata ei saaks ükski riik toimida. Lihtsalt erinevad inimesed sobivad erinevatele elualadele ja minule ei ole poliitika see valdkond. Eriti olles olnud ametis, mis näeb poliitikat väga lähedalt.
Ma tunnen ennast, ütleme niimoodi.
Ometi, 2016. aastal kompasid poliitikud, kas te ei taha mõelda presidendivalimistele.
Eks need nimed käivad ka praegu läbi ja nad võibki jagada tinglikult kolmeks. Ühed on need, kes…
Vabandust, te kaugenete kuidagi oma vastuses.
Vastupidi, ma püüan vastuseni jõuda, küll taustainfot jagades, aga võin vastata ka otse.
Minul on presidendile väga kõrged nõudmised ja ei näe endal neid isikuomadusi, et seda ametit pidada. Olles näinud erinevaid presidente, kohtunud kuningate ja šeikidega, ei oska mina leida, et oleksin selle ameti pidaja.
Kes käisid teil 2016 kosjas?
Las need [nimed] jäävad nende teada, kes käisid. See oli üks erakond. Minu nimi jooksis lihtsalt läbi, võite ju vaadata neid pealkirju, et Alar Karis on must hobune.
See on poliitikute otsustada. Üks võib tahta saada presidendiks, teine tahab, aga ei ütle, et tema tahab, mina ei taha saada presidendiks… Lõpuks otsustavad poliitikud, kes presidendiks saab.
Ütlesite hiljem oma loobumist põhjendades, et presidendina tekitaksite nii endale kui riigile muresid juurde. Vabandust, mis laadi muresid?
Kui ma ise ei ole selle ametiga rahul… Lased end ära valida ja ei ole ametiga rahul, siis ei saa ka riik olla sellega rahul. Siin oligi selle ütlemise mõte, et kui sulle endale amet ei sobi, siis sellest saadakse väga ruttu aru. Ja ongi meie riigil probleem.
Näeme, et elanikkond läheb kogu aeg vanemaks, eeldatavasti ka targemaks, presidendid ja peaministrid lähevad nooremaks. President, kes nüüd valitakse, kui ta on ka noorem, peab kindlasti otsustama, kuidas rahvaga suhelda. Lennart Meri kombel näpu viibutamine ja dotseerimine tekitab tõenäoliselt õlakehituse. Kuigi omal ajal oli see igati õigustatud, tuligi õpetada noa ja kahvliga sööma, pintsaku nööpe kinni panema. Aga tänapäeval see ilmselt ei tööta.
Ja me kogu aeg eeldame, et president peaks olema väga hea välissuhtleja, juba enne presidendiks saamist peaksid tal olema mobiilis teiste presidentide telefoninumbrid. Ma ei ole seda meelt. Kui saad Eesti riigi presidendiks, on see piisavalt väärikas positsioon, et suhelda väljapoole ja lõpuks kujunevad ikkagi need presidendid, kellega sul on parem keemia.
Küsimus on pigem presidendi institutsioonis ja tema sissepoole vaatamises, et kuidas oma rahvaga suhelda, et sa ei tundu kõrgina, et oled oma, mida ka Lennart Meri ju oskas, ta võis külapoe juures kohalikuga õlut juua.
Kurvastasite nüüd kõiki neid, kes nimetasid teie nime, kui endine peaminister ja nüüdne riigikogu esimees Jüri Ratas kutsus veebruaris inimesi pakkuma, kes võiks olla tulevane Eesti president. Pärast tõi ta avalikkuse ette 20 enim mainitud nime. Kes oli neist esimene?
Vaatasin seda nimekirja ja sain aru, miks mina esimene olen. Sest minu eesnimi algab A-tähega.
Täpselt, Ratas reastas need eesnimede järgi.
Just. Te ütlete, et 20 inimest, võiksin veel 20 sinna kõrvale panna ja saame suhteliselt pika… sellise pesumaja nimekirja. (Muigab)
Seepärast tahangi öelda, et see ei ole kerge ülesanne. Esiteks valida president. Ja kes selleks hakkab, peab [seda ametit] soovima, sest vastu tahtmist ei saa hakata presidendiks. Ta peab ka väga selgelt tunnetama, mida see amet tähendab Eesti riigi jaoks.
Millised omadused peaksid inimesel olema, et ta sobiks presidendiks?
Jõuamegi selleni, kes on ideaalne president Eesti riigis. Toon ühe teise näite. Kui mind valiti Tartu Ülikooli rektoriks, ütles hea sõber, et rektoriks ei valita kunagi kõige paremat kandidaati.
Tundsin, et olen nagu solvatud, sest mind ju äsja valiti ja suhteliselt korralike häältega. Aga siis hakkasin mõtlema, et tõsi, ongi niimoodi: need, kes sobiksid, ei taha ise või neid ei esitata ja lõpuks tuleb valida nende hulgast, kes on valmis seda vastutust võtma.
Nii ongi, tuleb sealt parim välja valida, loota ja uskuda, et ta on parim võimalik, kes hetkel on.
Pikaaegne peaminister Andrus Ansip soovitas sarnases intervjuus, et järgmine president ei peaks tulema poliitikute seast. On see mõistlik soov?
Ta ei võiks tulla poliitikute seast, aga teadmata poliitikat, teadmata, kuidas seda poliitikat tehakse, on väga raske olla president. Sa pead ju suhtlema ka poliitikutega, mitte ainult rahvaga ja välisilmaga. Poliitika tegemise tundmine, selle tundmise oskus peab olema. Poliitikasse on inimesi tulnud ja sealt läinud, on ka üksjagu inimesi, kes enam ei ole poliitikas, aga nad teavad, kuidas seda tehakse.
Tahate öelda, et presidendil peaks olema sisepoliitilist kuulmist?
Jah, kindlasti. Aga see ei tähenda, et ta peaks sisepoliitiliselt sekkuma päevapoliitikasse.
Just ilma sisepoliitilise kuulmiseta võib ta mõne sisepoliitilise kriisi ajal muutuda elevandiks portselanipoes.
Presidentide ja kuningatega ongi nii, et rahulikel aegadel neid väga palju vaja ei olekski. Nende olulisus – eriti veel, kui on õige president – tuleb välja just siis, kui on keerulised ajad.
Kuidas on Eestil presidentidega vedanud?
Kuidas ma nüüd vastan, et mitte lasta ennast päris ära süüa…
Nii nagu tunnete.
Iga president on omas ajas. Näiteks ma ei kujuta Lennart Merit täna presidendina Eesti riigis. Kuigi intelligentse inimesena ta kindlasti kohaneks ka praeguste oludega, aga oma iseloomult ta tõenäoliselt ei sobiks.
Nagu enne ütlesin, president ju valitakse nende võimalike hulgast, kes on andnud nõusoleku või keda siis poliitikud soovivad presidendiks saada. Meil kõigil on oma ideaalpresident, aga me ei saa iialgi seda inimest endale riigi etteotsa.
Öelge nimi.
See ideaal jääbki sinna, mõtetesse…
Ma ei oska vastata sellele küsimusele ja see ei ole midagi, millele igapäevaselt mõtlen, et kes võiks olla Eesti riigi president, kes on see ideaalne inimene.
Niisiis on teie arvates ebaõiglane, et presidente mõõdetakse meil ikka iseseisvuse taastanud Eesti esimese riigipea Lennart Meri järgi, kuigi aeg ja olud olid totaalselt teised.
See pidev võrdlemine Lennart Meriga ei ole kohati kohane.
Sügav kummardus Lennart Merile, sest kui toona ei oleks meil teda olnud, siis arvan, et see [Eesti] oleks teistsugune riik. Neid teeneid ei saa iialgi temalt ära võtta ja need olid väga-väga suured.
Aga see pidev võrdlemine võibolla isegi solvab istuvaid presidente, et nad peaksidki olema Lennart Meri. Aga ei pea. Vastupidi.
Lennart Meri ajal oli naljakas, isegi uljas, sodida Valges Majas USA presidendi gloobusele rist, et siin on head kalastuskohad. Huvitav, milliseid tundeid see praegu tekitaks?
Kindlasti teistsuguseid. Need olid toredad omas ajas, aga kui te kujutate praegu ette, et meie riigi president läheks sodima kellegi kabinetti, siis ta ei leiaks kindlasti mõistmist ega sellist vastuvõttu, kui omal ajal, mil Eesti riik oli noor.
Mida sellest järeldada? Iga asi omal ajal?
Iga asi omal ajal…
Teine omadus, mis presidendil peab olema, on lastetuba. Seda ei õpi, lastetuba sul kas on või seda sul ei ole. Kui presidendil on lastetuba, siis ta suudab ka orienteeruda väga erinevates oludes ja tunnetab hästi, kus võib mida öelda, kellele võib mida öelda ja kus peaks päris vait olema.
Suur tänu selle intervjuu eest absoluutselt tühjas Eesti suurimas muuseumis.
Tänan tulemast ja kindlasti on järgmisel korral muuseum rahvast täis.
Intervjuud saab kuulata ERR portaalist.
