Alar Karis, ERMi direktor
Ühel varajasel kevadhommikul kolm aastat tagasi sain Tartu kunstimuuseumi skulptuurikogu hoidjalt Heiti Kulmarilt kirja, milles ta tundis muret, et nende kogudes on küll arvukalt väärtuslikke ja esinduslikke skulptuure Eesti kunsti suurkujudelt, kuid päevavalgust või näitusesaali näevad need teosed kahjuks harva.
Eesti Rahva Muuseumi ja Tartu kunstimuuseumi vahel sõlmitud lepingu järgi pidid kõik kunstimuuseumi varad liikuma «ajutiselt» ERMi hoidlatesse ning skulptuurikogu vanasse Raadi mõisa kompleksi, mida ümbritseb park. Sellest tulenevalt käis kunstimuuseumi koguhoidja välja äärmiselt väärt mõtte: kuna park on piiratud territoorium, on võimalik seal eksponeerida teoseid, mis lisaks ühelt poolt pargis jalutajatele esteetilist ja hariduslikku kogemust ning teisalt täiendaks ERMi külastajate näituseelamust vabas õhus.
Nii jõudsimegi ühisele arusaamale, et mõlemale poolele ning, mis tähtsamgi, linnarahvale ja külalistele on kasulik luua Raadi mõisa hoonete ümbrusse avalik skulptuuripark. Kuna toonane muuseumijuht Signe Kivi ja ka linn tõrjusid ettepanekut kasvõi korragi arutada nüüdisaegse Tartu kunstimuuseumi võimalikku ülesehitamist Raadi mõisa hoone varemetele, siis on skulptuuripargi idee pisike, aga oluline alternatiiv mõisapargi unikaalsust esile tuua.
Tasub meenutada, et Raadi asutati keskajal linnamõisana ning rohkem kui paar sajandit tagasi rajasid Liphartid esindusliku peahoone ja pargi, mille arhitekt oli ajastu suurmees Peter Joseph Lenné, tema surmast möödus selle aasta jaanuaris 155 aastat. Raadi park oli kujunduse poolest üks eredaimaid Eesti mõisaparkide hulgas. Liphartid lahkusid Eestist esimese maailmasõja ajal ning võtsid kaasa enamiku originaalskulptuure. Hulga kipsskulptuure ja paar marmorkoopiat kinkisid nad siiski Tartu ülikoolile.Raadi mõisa park jäi aga ikka kuni mõisahoone hävimiseni teise maailmasõja lõpus linnarahvale üheks vaba aja veetmise meelispaigaks.
Mis on saanud mõttest rajada Raadile skulptuuripark? Kas tegemist oligi järjekordse surnult sündinud ideega? Mida on muuseumid teinud selle idee elluviimiseks? Ja kas linn või riik või mõni eraisikust toetaja on ulatanud abikäe?
Kunstimuuseumi soov oli eksponeerida suuremõõtmelisi teoseid, mis on kivist ja ehk ka pronksist – seega materjalidest, mis ei vaja väga keerulist paigaldust ega hooldust. Samas lisaksid need ajaloolisele mõisapargile atraktiivsust ja põnevust.
Täpsustatud plaan nägi ette, et üles pannakse 16 graniitskulptuuri, mis ongi mõeldud just väljas eksponeerimiseks. Kümme tööd pärineb skulptuuriklassikult Anton Starkopfilt, kolme teosega on esindatud Ernst Kirs, ühega Aulin Rimm ja Rein Rannast ning üks on tundmatu autori tehtud. Skulptuurid pärinevad peamiselt 1950. ja 1960. aastast, varaseim töö on Starkopfi «Istuv naine» aastast 1938.
Veel päris aasta alguses olid kõik lootusrikkad, et kahe muuseumi ühisprojekt saab toetuse kas linnalt või riigilt ning skulptuuriparki on huvilistel võimalik tulla juba tänavu. Niisuguseks ootuseks andsid alust muuseumide eelnevate aastate töö ja pingutused.
Oluline roll on olnud ka Eesti Rahva Muuseumi sõprade seltsi annetajatel, kelle täielikul rahastamisel valmis ehitusprojekt, mistõttu nad jälgivad tähelepanelikult skulptuuripargi teema arengut.
Eelmisel aastal algatas kultuuriministeerium muuseumide rahastamiseks kiirendi, mille eesmärk on pakkuda neile toetust, et teha arenguhüppeid avalikkusele suunatud tegevuses ja teenustes, mis oleksid pärast käivitamist majanduslikult isetasuvad. Toetuse andmise tulemusena peaks paranema muuseumide pakutavate teenuste kvaliteet, sihistatus ja kättesaadavus. Paraku ei pidanud otsustajad Raadi skulptuuriparki rahastamise vääriliseks.
Põhjused, miks riik ei taha toetada algatust tuua hoidlates riknevaid kunstiteoseid inimestele vaatamiseks, toetades selle asemel skulptuuride digimist, jäävad arusaamatuks. Eriti nüüd, mil muuseumid on kord kinni, kord lahti ning vabas õhus liikumine peaks olema tervitatav nii keha kui ka vaimu hoidmiseks.
Ja kui linn ütles hiljuti ühele eraettevõttele, kes soovis linnarahvale mõeldud üritust korraldada Raadi viinaköögis, et rahalist toetust antakse vaid juhul, kui see toimub kesklinnas, siis kas skulptuuripargil ongi üldse lootust peale eraraha toetust saada? Või sureb lootus siiski viimasena?
Artikkel avaldatud ajalehes Tartu Postimees.
