Alar Karis, ERMi direktor
Eesti Rahva Muuseum (ERM) tähistab lähipäevil oma 112. sünnipäeva. See hädaabinumbrit meenutav tähtpäev tuletab meelde, et muuseum ei ole kultuurimaastikul üksi ning et alati on kusagil veel keegi, kes vajab kohest abi või julgeid ja tarku otsuseid.
Teatavasti on kinnisvarainvesteeringud ühed suurimad tüliõunad Eesti riigis otsuste tegemisel: enamasti sellisel juhul pikaajalised visioonid puuduvad, olles pigem poliitikute või nendest sõltuvate huvigruppide kaootiliste ambitsioonide meelevallas. Mida tegelikult vajab meie riik ja rahvas pikemas perspektiivis, mis kinnistab meid selle maatükiga, kus me elame? Milliste tingimuste loomisel jääb Eesti rahvuslik ja kultuuriline enesemääratlus püsima? Kas hooned, mis on loodud eesmärgiga koguda endasse pärand ja traditsioonid identiteedi hoidmiseks, täidavad oma ülesande? Siinkohal saab tuua võrdluse suure kirstuga meie esivanemate talutoas, mis polnud mitte pärandi matmiseks, vaid säilitamiseks ja uutele põlvedele edasi andmiseks, olulise kogumiseks. Kirste ja vakkasid võis olla ka mitu, kuna perekonna identiteeti iseloomustavat pärandit kogunes üha enam. Tänu sellele mõistab suur hulk kaasaegseid Eesti perekondi oma juuri. Samasugune peab olema ka riigi poliitika kinnisvara rajamisel.
Riik peab aru saama – ja kohati on see õnnestunud –, mis on need rahvuslikku identiteeti kandvad ja kaitset vajavad kultuurivaldkonnad ning asukohaviited Eestile üleilmsel kultuurimaastikul. Kas me kuulume Euroopasse, lahustume Euraasiasse või oleme hoopis kosmopoliitse identiteedi kandjad? Me oleme selgelt määratlenud ennast esimesse rühma, mistõttu peame riigi ja kultuuripärandi säilimise visioonis lähtuma euroopalikest suundadest, mitte kaootilistest ja lühiajalistest poliittehnoloogiatest ning hüüdlausetest.
ERMi hoone kujunemislugu on kirjeldatud teooria õpikunäide. Kõigepealt tekkis meie kultuuris taasärkamine, seejärel vajadus oma pärandit koguda ning süstematiseerida, hoida seda järgnevatele põlvedele, nii et nad tajuksid lõppematu loo teatepulga kandmise kohustust. Tunnetaksid selle pärandi sügavust ja mitmekesisust. ERMi ajalugu kannab ennast mitut võõrvõimu- ja vabanemislugu. Esimene vabanemine andis ERMile Raadi mõisahoone, taasvabanemine aga nüüdse ERMi. Mitte küll lihtsalt, vaid vaidluste ja kõhkluste kaudu, kuid siiski sajanditepikkuse tulevikuga. Seda viimast kinnitavad ka peadpööritavat tõusu teinud kinnisvarahinnad ligilähedastes ja ERMiga kohati liigagi külgnevates arendustes.
Ajaloolise paralleelina ERMi hoone kujunemisloole võib pidada ka Eesti Kunstimuuseumi hoone pea sajandipikkust saamislugu. Möödus ligi 87 aastat, enne kui Eesti Kunstimuuseum sai eesti kujutava kunsti ajaloole väärilise püsiekspositsiooni, hoidlad ja muud võimalused, et hoida kultuurilist identiteeti ka järgmiste põlvede jaoks. Ka siin oli tõsiseid vaidlusi ning poliitilisi kõhklusi, kuid ära sai tehtud meie kultuuri jaoks oluline asi. Kummagi hoone rajamise puhul polnud suuri vaidlusi selle üle, kuhu Eestimaa nurka peaks üks või teine muuseum tulema, sest nende algupära oli juba ruumiliselt kinnistatud. ERM sündis Tartus, Kumu Tallinnas.
Eesti riik on kahjuks devalveerimas sümbolhoonete visualiseerimist ja kaugenemas pikast tulevikunägemusest, rahuldudes aina enam olevikus olemise rõõmu ning lühiajaliste lokaalpoliitiliste ambitsioonidega. Kuid pikk vaade on hädavajalik, ja otsuse juures, kas üht või teist hoonet rahastada, on riik kohustatud küsima: mis eesmärgil, mille tõestuseks, millistele põlvedele ja kelle arvelt? Kus on alternatiivid, mille vahel kaaluda? Mis on selle ajaloolisest taustast ja vajadusest tõukuv tulevikuperspektiiv? Ja kas see pole mitte ausamba ehitamine tundmatule süvakultuuri taha peituvale poliitsõdurile.
Samas on Eestis veel unaruses maailmakultuuri sümboleid, mis nagu oleksid küll olemas, kuid nende senine eksistents ei ole meid kuidagi suutnud panna konkureerima isegi naabritega. Üheks selliseks sümboliks on tõeline ooperimaja. Meie naabritel ega kogu maailmal pole sooja ega külma, kas meil Eestis on olemas oma ooperimaja või mitte, see on tähtis eelkõige meile, nagu on tähtsad ka ERM ja Kumu. Üle saja aasta tagasi püstitatud Eesti lavakunsti sümbol, Estonia teatrimaja, on kujunenud meie ajalooliseks maamärgiks, kuhu on talletatud eelmise sajandi tõusud ja mõõnad, mured ning vabanemised. Isegi Eesti esimene eurorahatäht võeti välja just selle seinast.
Estonia hoone on ehitatud draama- ehk sõnateatriks, kuid pea sama kaua on ta katusealust pakkunud ka meie rahvuslikule ooperile. Tuletagem meelde, et ka ERM paiknes sõjaeelsel ajal Raadi mõisahoones, mis ei olnud muuseumi tarvis ehitatud. Aga kas katusealuse pakkumine on heategevuslik lahendus või pikaaegne visioon? Pigem on see ajutise lahenduse taha peidetud soov lõpmatule otsustamatusele. Sarnaselt ERMi ja Kumuga on ooperimaja ehitust arutatud ligi sajand. Argumente võib otsida erinevaid, alates sellest, et ooper on elitaarne kunst ja rahvale jääb see kaugeks, kuni selleni, et meie rahvusooper ei saa kunagi olema maailmatasemel, mis meelitaks siia tuntud tegijaid või üle maailma kuulajaid. Kogu maailmas pole ooper juba ammu aristokraatide meelelahutus, vaid kõige väljapaistvam rahvusliku kultuuri globaalne väljendus.
Meie oma ooperitähti meelitavad kuulsamad ooperiteatrid üle maailma, kuid Estonia lava jääb siiski armsaks koduteatriks eelkõige omadele ja suuresti võõraks külalistele. Kui me tahame kutsuda endale klaverivirtuoosi külla esinema, siis küsib ta esimese asjana, mis klaveril ta mängib. Kuigi me oleme uhked oma Estonia klaverite üle, ei pruugi virtuoos teada neist midagi ja Steinway puudumisel liigub järgmiste pakkumiste juurde. Tema talent peitub kõlas ja ta ei saa riskida vähemaga. Siit ka elitaarsus meie kõigi suhtes, kuna maailmatasemel kõlaga ooper ongi Eesti kuulajale-vaatajale kättesaamatu, sest meil ei ole selleks füüsilist võimalust. See sarnaneks olukorraga, kus meie haridusmaastikul oleks ligi sada aastat füüsikaharidust andnud ülikooli sotsiaalteaduskond ja vaid vähesed saaksid nautida füüsikateadmiste maailmatasemel väljundeid. Just sellist elitaarsust me olemegi oma üle sajandipikkusel riikluse, hariduse ja kultuuri ülesehitamisel proovinud igati vältida.
Riik ja riiki juhtivad poliitikud peavad meid kõiki puudutavate otsuste tegemisel vaatama julgemalt otsa meile kõigile ja meie ühisele tulevikule. Meie rahvuslik ja kultuuriline identiteet on nende käes. Meie ise oleme neile selle usaldanud. Kui me praegu teeme ühe olulise sammu ja otsustame mõne objekti rajamise, siis millised tulemused toob see otsus kaasa kümne, viiekümne või saja aasta pärast? Kui me lükkame näiteks mõne olulise küsimuse, kas või sellesama ooperimaja rajamise, järgmistele põlvedele, siis kas meie kodumaal mõne aastakümne pärast keegi üldse veel ooperikunsti viljeleb või lahustuvad meie talendid ja publik üleilmses ooperinõudluses? Ja kas selleks ajaks pole mitte viimanegi sobiv koht ooperimaja tarvis (kole)maju täis ehitatud või on mõnigi suureks sirgunud puu omandanud sellise tähenduse, et tema mahavõtmine võrduks riigireetmisega?
