Alar Karis
Eesti Rahva Muuseumi direktor

Muuseumi kutse inimkatsetele. Just selliselt sõnastas üks päevaleht oma artikli pealkirja, kirjutades loo Eesti Rahva Muuseumi püsinäituse „Kohtumised“ külastajatele tasuta avamisest. Hea mõte ju – arvas teine ajaleht.

Järjekordse koroonapandeemia laine tõttu sai eksperiment kesta vaid kuu aega, kuid vaatamata lühiajalisusele soovib nii mõnigi inimkatsetes osalenu või kõrvaltvaataja üht-teist küsida. Kas külastajate arv suurenes? Kas muuseum kaotas või võitis rahaliselt? Kas riik toetas muuseumi? Kas tulevikus saabki püsinäitust tasuta külastada? Või nagu kirjutas üks riigiametnik ametlikus vastuskirjas muuseumile, kui taotlesime riigi tuge – mis probleemi te püüate selle tasuta sissepääsuga lahendada? Iseküsimus muidugi, kas alati peabki olema probleem, mida lahendada. Mõned ideed võivad olla lihtsalt toredad ja väärivad ainuüksi seepärast elluviimist. Pealegi puudutas prii sissepääs ainult meie kultuuriloo püsinäitust, teisi näitusi külastades tuli rahakotisuu ikkagi lahti teha. Jah, muidugi – keegi peab selle vallatuse kinni maksma. Olgu selleks siis riik või muuseum oma muudest tuludest.

Juba 1900-ndate algul – umbes samal ajal kui ERM asutati – kerkis muuseumikirjanduses dilemma: kas tasuta sissepääs või mitte. Mõned toonased arvajad pooldasid seda, et muuseumid muutuksid sarnaseks avaliku raamatukoguga – avatud ja tasuta. Teised pakkusid, et muuseumisse sisenemiseks ja väljapaneku nautimiseks peaksid külastajad olema teatud erilise staatusega. See üle maailma toimunud filosoofiline arutelu jätkub ka tänapäeval, olles tihedalt seotud muuseumi avaliku ja sotsiaalse rolliga.

2001. aastal tegi Tony Blairi valitsus Inglismaal otsuse lõpetada riigi toel toimivate rahvusmuuseumide külastajatelt raha küsimine, ning aastal 2011 teatas BBC oma veebilehel, et need muuseumid on selle otsuse tulemusena kümne aasta jooksul külastajate arvu kahekordistanud.

Samuti võis Itaalia kultuuri- ja turismiministeeriumi kodulehelt hiljuti lugeda, et muuseumide ja mälestusmärkide tasuta sissepääsu edendamise poliitika, mis käivitus 2014. aastal ja kehtestas tasuta sissepääsu iga kuu esimeseks pühapäevaks, on muude reformide kõrval olnud kasulik ka tasulistele külastustele.

Teatavasti on riigiti ja muuseumiti tasuta ja tasulise sissepääsu reeglid erinevad ja aja jooksul muutuvad, sageli vastavalt valitsevale poliitilisele seisukohale. Jämedalt öeldes on turule orienteeritud valitsused altimad käsitlema muuseume sarnaselt erasektori kultuuriasutustega, kes peavad turul konkureerima, valides tulude maksimeerimiseks optimaalse hinnastrateegia. Nii näiteks on kõlanud nii mõnegi siinse poliitiku suust mõtteavaldus: „Meie ehitasime teile muuseumi, teie hakake nüüd raha teenima ja ennast ülal pidama.“ Jättes lahkamata, kes on „meie“ ja kes „teie“, iseloomustab see ilmekalt kõneleja poliitilist maailmavaadet. Samas heaolule orienteeritud valitsused kalduvad eelistama tasuta sissepääsureegleid, mis on nende arvates kooskõlas muuseumide sotsiaalse rolliga. Tasuta külastuse veendunud vastased argumenteerivad, et inimesed, kes käivad muuseumides, käivad seal nagunii ning soodustused ei suurenda külastajate arvu oluliselt ega pane kedagi muuseumi korduvalt külastama.

Ameerika Ühendriikides enne pandeemiat tehtud uuring näitas, et ainult 16% inimestest on viimase kahe aasta jooksul külastanud mõnda kultuuriasutust. Veel 16% inimestest on „passiivsed, tõenäolised külastajad”, kes pole viimase kahe aasta jooksul muuseume, galeriisid jt sarnaseid asutusi külastanud, kuid teeksid seda, kui leiaksid mingi motivatsiooni või põhjuse. Uuringust selgus samuti, et 38% Ameerika Ühendriikide inimestest on ebatõenäolised külastajad ja 30% lihtsalt ei taha kultuuriasutustes käia. Tõdemuses, et suurt osa inimesi muuseumid ei huvita, ei ole midagi ameerikalikku – aastatagune küsitlus Tartu linnas sedastas, et 43% ülikoolilinna elanikest pole kordagi Eesti Rahva Muuseumis käinud.

Ka turundusuuringute firma Kantar Emori 2018. aasta muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate uuring ei pakkunud selles võtmes midagi uut, tõestades vaid, et me ei ole muuseumide külastamise mustri poolest mingilgi määral eriline rahvas. Kas nendest uuringutes saab järeldada, et sõltumata sissepääsuhinnast – või selle puudumisest – ei lähe paljud inimesed muuseumisse nagunii? Ning et tasuta sissepääs suurendab külastatavust vaid nende poolt, kes juba niigi muuseumides käivad. Või on küsimus selles, et muuseumid – ja kogu kultuuritööstus tervikuna – kipuvad ikka loendama, mitu korda uksed avanevad, selle asemel, et jõuda uute inimesteni, kes pole iialgi neid asutusi külastanud.

Seega, seni kui ei ole täit selgust – ja vaevalt, et kunagi saabki olema – tuleb järeldusi teha ja otsuseid vastu võtta iga üksiku muuseumi empiirilistele tulemustele otsa vaadates. Mida siis meie kuuajalised vaatlused näitasid ja mida sellest kõigest järeldada? Esiteks, inimesi küsitledes oli üksjagu neid, kes tõesti polnud varem muuseumis käinud ja saabusid küsimusega, et teil pidi siin midagi tasuta olema. Teiseks, tasuta pileti soovijaid oli paar tuhat, mis moodustas selle perioodi näitusekülastajatest alla poole. Enamik ostis kas kohe „kogu maja“ pileti või sooviti pärast tasuta püsinäituse külastamist veel mõnda näitust raha eest vaadata. Kolmandaks, külastajate hulgas oli tavapärasest rohkem vene keelt kõnelevaid perekondi, kes tulid kohale seepärast, et õpetaja oli koolis lastele teatanud, et ERMis on näitus tasuta. Õpilased omakorda läksid koju ning ütlesid isale-emale, et nüüd on aeg muuseumisse minna. Neljandaks võib oletada, et nii mõnedki muuseumikülastajad jätsid vabaks jäänud raha kas muuseumi restorani või poodi.

Kõik need tähelepanekud ei pretendeeri teaduslikule lähenemisele ega saa olla aluseks kogu riigi muuseumipoliitika muutmisele. Ning arusaadavalt pole tasuta sissepääs eraldi võetuna imerohi uute muuseumikülastajate saamiseks, kuna ollakse vaid üks paljudest konkurentidest inimeste napile vabale ajale, samuti mõjutab inimeste valikuid muuseumi kättesaadavus ehk teisisõnu kaugus kodukohast.

Püsinäituse prii sissepääs annab aga selgelt märku, et külastaja on muuseumisse oodatud. Kui sel moel saab rohkem meie inimesi ja külalisi teada Eesti kultuuriloost, oleme oma ülesande täitnud. Veelgi enam, kui Eesti Rahva Muuseumi külastavad inimesed, kes pole varem muuseumis käinud, siis on lootust, et needsamad inimesed lähevad ja külastavad ka teisi Eesti muuseume. Kas siis selline algatus ei vääriks riigi tuge?

Kokkuvõtteks – inimkatsed jätkuvad siis, kui olud seda jälle soosivad.

Artikkel avaldatud ERR Kultuuriportaalis.