Tenno Teidearu, ERMi teadur.
Füüsilise aktiivsuse mõõtmine ja selleks mõeldud tehnoloogilised seadmed on saanud paljude jaoks argielu osaks. Meedias räägitakse aina enam soovituslikest sammude arvust, iganädalastest aktiivsusminutitest, monitoridest või rakendustest. Kõik see pakub rahvusvahelises teadusmaailmas huvi kommunikatsiooniteadlastele, sotsioloogidele ja etnoloogidele. Mõtestan siin seda kultuurinähtust etnoloogia vaatevinklist ja toon intervjuudest mõned näited aktiivsusmonitoride kasutamise tähendusest, keskendudes sammude mõõtmisele.
Merike (s 1957) uurib aktiivsusmonitori mõõdetud stressitaseme näitajaid nutitelefoni mobiilirakendusest. Foto: T. Teidearu
Keha mõõtmist tehnoloogiliste vahenditega kui ideoloogiat iseloomustab 2007. aastal Ameerika Ühendriikide tehnoloogia- ja ettevõtlusajakirja Wired toimetajate loodud mõiste „kvantifitseeritud mina“ (quantified self, Lupton 2016). Selle liikumise motoks on „eneseteadlikkus läbi numbrite“ ning see ühendab tehnoloogiliste enesejälgimisseadmete kasutajaid ja loojaid. Selle kogukonna liikmed püüavad kehaliste näitajate mõõtmise ja analüüsimise teel saavutada paremat tervist, füüsilist vormi, emotsionaalset heaolu või töövõimet. Suurem osa füüsilist aktiivsust mõõtvate mobiilirakenduste ja aktiivsusmonitoride kasutajatest aga pole enesejälgimisse nii põhjalikult süvenenud, mõõtes vaid mõnda üksikut näitajat (Lupton 2016).
Keha mõõtmisel tehnoloogiliste vahenditega on tulemuseks andmed, kuid need on tähenduslikud vaid siis, kui pakuvad uut teadmist keha ja eluviisi kohta. Aktiivsusmonitorid ja mobiilirakendused mõõdavad meie jaoks loendamatuid ja hoomamatuid näitajaid ning annavad neist statistilise ülevaate, seejuures on andmed usutavasti objektiivsed. Enesejälgimine võimaldab paremini teadlikuks saada oma kehast ja eluviisist, seega endast tervikuna, ja selle põhjal saab teha muudatusi oma harjumustes (Lupton ja Smith 2018). Mõõdetavaid näitajaid on palju, aga päevane sammude arv on neist kõige tavapärasem ja lihtsam viis, kuidas oma aktiivsust hinnata ja keha ning füüsilise aktiivsuse mõju paremini tajuma õppida.
Oluline pole mitte isegi see, kui palju samme on, vaid pigem see, kuidas tajuda füüsilist liikumist ja keha paremini tunnetada. Sa nagu õpid oma keha tundma. Oluline pole mitte see, kas mul on juba sammud täis, vaid kui palju sellest liikumisest, mis ma tavapäraselt siin [tööl] teen, läheb arvesse ja aitab mul hoida ennast toonuses. (Kristjan, s 1970)
Tiina (s 1961) sammulugeja, mille ta sai perelt sünnipäevakingiks. Foto: T. Teidearu
Sammude loendamine sai Eestis populaarseks juba 2000. aastate lõpus, kui lisaks teema kajastamisele meedias hakati korraldama ka liikumisüritusi ja -võistlusi. Tiina sai endale esimese vöö külge kinnitatava sammulugeja umbes 2010. aastal, viimased neli aastat on ta kasutanud aktiivsusmonitori.
Öeldakse, et on tervislik, kui ikka 10 000 sammu täis on, siis on keha piisavalt liikunud. Motivatsiooni ikkagi on: kui vahepeal numbreid vaadata, see ikka tõstab motivatsiooni. […] Kui veel linnas elasime, siis läks sammude sisse ka tööle minek ja töölt tulek. Aga siis ka ei saanud 10 000 päeva jooksul täis. Pidi ikka veel ühe tiiru minema tegema, et 10 000 täis saada. […] Siis võtsidki ette ja läksid kõndima, lihtsalt kõndima või tegid asja kuskile poodi. (Tiina)
Tiina aktiivsusmonitor, mida ta kasutab iga päev alates 2017. aastast. Foto: T. Teidearu
Päevaste sammude mõõtmine ei piirdu vaid füüsilise aktiivsuse hindamisega. Selle laiem tähendus inimeste igapäevaelus hõlmab ka mõtlemist argiste liikumisviiside ja liikumisteede peale.
[Aktiivsusmonitori kasutamine] pani tegelikult omakorda mõtlema sellele, millega ma liigun, kuidas ma tööle jõuan. […] Ma nagu tajungi, et minu jaoks oli see hommikul tööle tulemise sammude hulk selline, mis annab mulle kolmandiku minu päevanormist. […] Samas mõtlen, kust tulevad [sammud] loomulikuna. Kui mul on vaja ära käia näiteks postkontoris, siis ma juba tajun, et sealt tuleb mingi hulk samme, ja ma tean, et mul on mõistlik seda teha. (Kristjan)
Sammude lugemine on kõige primitiivsem viis aktiivsuse hindamiseks, aga ütleb enda mõõtmise kui kultuurinähtuse kohta palju. Inimesed proovivad igapäevaste sammude kaudu mõista oma füüsilist aktiivsust argielu toimetuste kontekstis ja harjumusi ümber kujundada, et elada tervislikumat ja paremat elu.
Kirjandus:
Lupton, Debora 2016. The Quantified Self. Cambridge, Malden: Polity Press.
Lupton, Debora; Gavin J. D. Smith 2018. A Much Better Person: The Agential Capacities of Self-Tracking Practices. – Metric Culture: Ontologies of Self-tracking Practices, Btihaj Ajana (toim). Bingley: Emerald Publishing Limited, 57–76.
Eesti Rahva Muuseum kutsub samme koguma!
Kutsume kõiki üles mõõtma maikuu jooksul oma igapäevaseid samme mobiilirakenduse või aktiivsusmonitori abil. Nii aitate ühtlasi kaasa näituse „Õige keha, vale keha“ digitaalse eksponaadi valmimisele, mis käsitleb kehalise aktiivsuse mõõtmist ja jälgimist tehnoloogiliste vahenditega. Vaata siia: http://bit.ly/ERM_kutsub_liikuma.
Jagage muuseumiga oma kogemusi ja muljeid siin: https://www.erm.ee/et/keha-mootmine või https://rahvalood.ee/lood/keha-ja-kultuur/
