Saswati Bordoloi

Saswati Bordoloi on pärit Kirde-Indiast ja õpib praegu Tartu Ülikoolis külalisdoktorandina võrdlevat rahvaluulet. 2020. aasta sügisel osales ta Eesti Rahva Muuseumi korraldatud eesti kultuuri kursusel, mis on mõeldud siin elavale muukeelsele kogukonnale. Blogiloos jagab Saswati oma kogemust ja eesti kultuuri kohta tehtud tähelepanekuid. 

Eesti Rahva Muuseum on siinse kultuuri tugisammas, mis on pühendunud ajaloo, rahvakunsti ja folkloori kogumisele, uurimisele, tutvustamisele ja tajumisele. Sedamoodi jätkab muuseum rahvaluuleuurija Jakob Hurda alustatud mahukat tööd pärimuse talletamisel. Minu jaoks on ERM eesti kultuuri, traditsiooni ja rahvusliku liikumise sümbol.

Miks ma läksin ERMi eesti kultuuri lühikursusele?

Selleks, et õppida tundma ja avastada nii Tartut kui ka laiemalt kogu eesti kultuuri, pakub ERM lühikest eesti kultuuriloo kursust, millel osalesin sellel 2020. aasta sügisel. Kursus koosnes viiest õppekäigust ja -päevast nin need toimusid vahemikus 28. oktoobrist 11. novembrini. Selle aja jooksul rääkisime Eesti ajaloost, loodusest, keelest ja murretest, rahvalauludest, -tantsudest, -riietest ja -mustritest, uskumustest, taluelust, arhitektuurist ja paljust muust.

Viie õppepäeva teemad olid järgmised:

1. Kes või mis on eestlane?

Esimesel kohtumisel saime üksteisega tuttavaks, rääkisime, kes me oleme, kust tuleme ning kuidas oleme sattunud Eestisse. Meile tutvustati ERMi näituse „Kohtumised“ abil põgusalt Eesti ajalugu ja seda, kuidas inimesed on siin eri aegadel elanud. Mulle pakkus erilist huvi eesti rahvausk (kirjeldan seda allpool täpsemalt).

2. Näitame ja uurime keelt!

Teisel kohtumisel rääkisime eesti keelest, selle omapäradest ja murretest. Võrdlesime eestikeelseid väljendeid nendega, mis on kasutusel kursusel osalenute emakeeles. Selgus, et nii mõnedki kujundlikud väljendid on levinud mitmes keeles, vahel koguni üle maailma.

3. Eestlane kui loodusrahvas?

Päev oli pühendatud Eesti loodusele ja siinsete inimeste suhetele sellega. Tegime jalutuskäigu Raadi mõisa ümbruses, kiikusime laulu saatel suure külakiigega, uurisime rahvakalendrit ning arutlesime, kas eestlased on metsarahvas.

4. Regilaulust popini

Õppisime tundma eesti muusikat läbi aegade. Eriti muljet avaldav oli tantsida kogu grupiga avaral ERMi silla-alal populaarset rahvatantsu „Kaera-Jaan”. Laulsime Eesti hümni ja kuulasime popmuusika klassikuid.

5. Vaimsed teetähised

Kursuse kokkuvõtteks tegime ja maitsesime eesti rahvatoite, imetlesime rahvarõivaid ja -mustreid ning külastasime muinasjutunäitust „Elas kord…“, kus võrdlesime eesti ja teiste rahvaste vanu jutte. Lõpetuseks jagasime oma tähelepanekuid selle kohta, milliseid eesti kultuuriga sarnaseid jooni me oma kodukultuuriga leiame.

Mida kursus mulle andis?

Folkloristina oli mu vägal meeldiv ja ka kasulik õppida süsteemsemalt tundma eesti kultuurist ning traditsioone. Õppepäevade läbiviijad ERMi muuseumiõpetajad Anti Lillak ja Anna Liisa Regensperger ning täiskasvanuhariduse koordinaator Aivi Ross juhendasid meid sõbralikult ning kirjeldasid ilmekalt eestlasi ja nende harjumusi. Väga põnev oli viimasel päeval üheskoos karaskit küpsetada, tegime seda nii köömnetega kui ka ilma. Ühine küpsetamine sujus suurepäraselt ja lähendas grupiliikmeid omavahel. Mõne inimesega, kellega seal tutvusin, olen hoidnud ühendust edaspidigi.

Kursus innustas mind ka Eestit edasi avastama. Kuna üks õppepäev oli pühendatud tervenisti muusikale, otsustasin sellest inspireerituna minna eesti rahvamuusika kontserdile Viljandisse. Ühtlasi oskasin tähele panna uusi asju linnaruumis. Just seetõttu, et olime kõnelenud „Kohtumiste” näitusel esimesest eestikeelsest aabitsast ning aabitsa- ja kirikute tornikukkede tähendusest, märkasin näiteks kukke Viljandi Jaani kiriku tornis.

Pärast ERMi kursust ootas mind veel ees sõit Setomaale, Värskas toimuvale doktorantide sügiskooli, kus pidasin oma doktoritööga seotud ettekande Kirde-India rahvameditsiinist. Sügiskooli programmi kuulus külaskäik ka Värska Talumuuseumisse, kus mul oli tänu ERMi kultuurikursusele lihtne suhestuda seto pärandiga.

Folkloristina pakkus mulle kursusel erilist huvi kõik eesti rahvausuga seonduv. Olen ise pärit India kirdeosast, mistõttu märkasin mitmeid sarnasusi meie kultuuride vahel. Need avastused olid mu akadeemiliste huvide seisukohast tõeliselt inspireerivad. Kultuur, uskumused ja rituaalid on õigupoolest sarnased kõikjal maailmas. Näiteks Eestis pühaks peetavate kivide ja ristipuudega seotud uskumused ja mitmedki jooned seto kultuuris on sarnased India kultuuridele. Hindud austavad püha kivi, kaitsmaks ennast kurjade vaimude eest. Ka ERMi näitusel on väljas Põhja-Eestist pärit kivi, millele tuuakse tänapäeval münte ja muid ande. Kivi pinnale on ilmselt esimesel aastatuhandel eKr tehtud lohud, mille täpset otstarvet me ei tea, aga mida on mõnikord seostatud viljakusmaagia või surmakultuuriga.

Pühad puud ja nende okstele lõngajuppide sidumine on samuti sarnane tava. Näiteks Indias Assami osariigis Golaghati ringkonnas jumalanna Deopani Mandirile pühendatud Durga templit tuntakse kui Phita Bandha Mandir’i ehk Püha Lõime Templit. Seda külastavad usklikud seovad pühasid lõngu puuokstele, soovides end nõnda kaitsta eluraskuste eest või kaasa aidata oma igatsetud lootuste täitumisele. Eestiski seotakse vahel pühade puude okstele andideks värvilisi lõngajuppe. Puudel võib olla ka teisi tähendusi. Lõuna-Eesti matusekombestikus on tänapäevani püsinud komme lõigata surnu kalmistule viimisel teeäärsele puule ristimärk, et hoida ära surnu hinge soovimatut kojukäimist või uuemal ajal lihtsalt mälestuseks. Üks taoline ristipedajas on pärast puu kuivamist toodud ERMi näitusele Valgamaalt Laatrest.

 *

Olen kõigi ERMi kultuurikursuselt saadud teadmiste, oskuste ja inspiratsiooni eest väga tänulik!

Tõlkinud ja toimetanud Kadi Haamer, Anna Liisa Regensperger ja Anti Lillak