Riina Reinvelt, ERMi peavarahoidja

Sellele küsimusele asus 1956. aastal välismaal elava eestlaskonna abil vastust otsima Stockholmis elav etnoloog Gustav Ränk. Ta avaldas  ajalehes Stockholms-Tidningen Eestlastele 24. märtsil 1956 niisuguse nupukese:

Eesti seltskonnas, eriti linlaste hulgas, valmistatakse üsna laiali erilist lihavõtte-sööki, pashat. Komme süüa pashat on mõnelpool nii sügavale juurdunud, et seda peetakse nagu mingiks eriliseks eesti rahvustoiduks. Ometi on pasha kõikide tunnuste järgi eht vene roog, mis on meile kodunenud esmajoones linnade kaudu. Kuna pasha levik võib valgustada idamõjude sissetungi suundi ja teid üldse, siis oleks väga huvitav teada saada, millal ja mis viisil pasha on maa eri nurkades tarvitusele tulnud. Oleks hea, kui mõni kaasmaalane teaks aasta või aastakümne, mil pasha esmakordselt lihavõttelauale ilmus.

Ülestõusmispühade fotopostkaart pajuurbade, saia, pasha ja munadega 1930. aastatest. Foto: Hans Voolmann. ERM Fk 2957: 1239 https://www.muis.ee/museaalview/1979365

Ränk palus võimalusel ka teistel väliseesti ajalehtedel seda teadet levitada. Me ei tea, kui palju vastuseid talle saadeti, aga mõned neist on tänaseni säilinud, sest Gustav Ränga arhiiv (ERM Ak 5) jõudis tema surma järel Eesti Rahva Muuseumisse. Mida siis sellest roast teati ja arvati?

Göteborgist kirjutab keegi (nimi loetamatu) Rängale nii:

Olen Greeka-Katoliku usku ja kasvatuse saanud vastavalt meie usu kiriku kombetele. Mäletan lapsepõlvest saadik lihavõttesöökide valmistamist ja iseäranis pasha tähtsust pidulaual. Oma lapsepõlve aja olen mööda saatnud Eestis – Tartus kui ka selleaegse Peterburi ümbruses. /…/ Pashat valmistades ning kohupiima nõrguma pannes asetati teda nelja puulaua vahele, mis olid eraldi seks otstarbeks valmistatud. Pealt olid need lauad laiad, järjest allapoole minnes kitsamaks. Laudade alumises otsas kokkusaamise punktis oli avaus, kust nõrgus välja kohupiimast vesi. Ühele laua siseküljele olid sisse lõigatud venekeelsed tähed „X.B“ mis tähendavad vene keeles „Христос Воскресе“ tõlgituna „Kristus on üles tõusnud“ ja teiste kolme laudadesse olid sisse raiutud viljapead kokkuseotult, mis hiljem avaldusid ka pasha külgedel. Pashat ei tarvitatud ilma kirikus õnnistamata. Eestlaste, ma mõtlen luterlaste perekondades pole ma pasha tarvitamist näinud, ehkki vahest leidus imitatsiooni jälgi mõnel pool.

Pashavorm, Tartu. ERM A 599:301 https://www.muis.ee/museaalview/481602

Hiiumaal Kõpu küla Kadaka talus 1982. aastal üles joonistatud pashavorm. Autor: Loit Jõekalda. ERM EJ 488:26 https://www.muis.ee/museaalview/740414

Üks teine vastaja (elukoht teadmata, nimi loetamatu) annab teada:

Pashat sõin esmakordselt Petseris 1927.–28. aasta paiku. Oma nooruspäevilt Võnnu kihelkonnast (Ahja, Rasina vald) tean, et kuni 1912. aastani sääl eestlased pashat ei tundnud. Ise tolleaegsest Võnnu „pudrukoolist“ läbikäinud noored neiud ei rääkinud sellest. Hilisemal ajal, enne 1940 mõned nooremad perenaised koolis-kursustel õpitud tarkusena oskasid pashat valmistada ja tõid selle lihavõttelauale. Alates 1912 Tartus olles nägin pashat kondiitriäride vaateakendel, kuid ei olnud juhust seda näha eesti perekonna laual.

Arvan, et pasha söömine läks laiemale pruugile optantide ja vene migrantide tulekuga, kes seda kommet levitasid linlaste hulgas ja ega maagi tahtnud linnast kaugele maha jääd.

Kuressaare postiametniku Boris Müürsoo perekond 1942. aastal ülestõusmispühadeks kaetud laua taga, millelt ei puudu ka pasha. ERM Fk 3038:153 https://www.muis.ee/museaalview/3771242

 Ameerika Ühendriikidest kirjutab Otto Kiesel:

Kui ma olin veel poisikene Tallinnas, siis juba sain maitsta seda pashat, mille eriline maitse mulle väga meelde jäi (noh, nii a 1890…). Kui ma aga hiljem elasin Kaukasuses 12 aastat, siis oli seal seda pashat külluses ülestõusmise pühade ajal: valmistati kodus ja oli ka müügil. Kuid peamised tarvitajad olid venelased. /…/ Hiljem Tallinnas elades alates 1918. a peale sai seda pashat osta kondiitriäridest ja head pereemad valmistasid ise ka kodudes, kui oli vastav retsept kasutada. /…/

Pashat ei saa kuidagi arvata eesti rahvustoitude hulka ses mõttes, et selle toidu algretsepti on koostanud eesti rahvas. Kuid viimastel aegadel on seda kodudes küllalt leidunud, nagu ma tean, ka paguluses ja siin USAs isegi.

1944. aastal Eestist põgenenud ja Norras elava pere pasha, 1997. Foto: Enn Anderson. ERM Fk 3041:804 https://www.muis.ee/museaalview/3730611

Me ei tea, mis järeldused Gustav Ränk nende vastuste alusel tegi või kas ta pidas saadud andmeid teema kohta piisavaks. See, et ta aga niisuguse küsimuse üldse püstitas, näitab tema umbusku pasha kui eesti rahvustoidu suhtes. Siin ära toodud vastusedki liigitavad selle nüüdseks meie ülestõusmispühade laual üsna juurdunud roa uuema aja nähtuseks, mis hakkas eestlaste lauale jõudma sadakond aastat tagasi. Tuli see siis kaasa õigeusuga, õpiti selle valmistamist Venemaal elades või Eestimaal elavatelt venelastelt, aga oma mõju oli kindlasti ka kodumajanduskoolidel ja keedukursustel ning linna peenematel kondiitriäridel. Mõjutusi oli kindlasti veel ja nii leidis maitsev roog tasapisi oma koha ka eestlaste pühadelaual.