Anti Lillak, ERMi muuseumiõpetaja.

ERMi külastajad on ehk tähele pannud, et aeg-ajalt veereb muuseumis ratastel luukere, kahvatul luisel näol igikestev irve. Koolilastele on selline tegelane väga tuttav Kondi-Robertina, kes aitab bioloogia- ja terviseõpetuse tundides juttu inimluudest selgemaks teha. Aga kuidas on lood ERMis? Siin ei toimu ometi anatoomia tunde? Eesti Rahva Muuseum, ehkki inimestega tihedalt seotud, räägib ju siseelundite asemel hoopis argielust ja kultuurist!

Aga vaat, skeletid panustavad igapäevaselt meie tegemistesse, ehkki me sellele enamasti ei mõtle. Enamgi veel – luudele koguneb ainulaadne info meie elus juhtunust, ole ainult osav seda kõike neist välja lugema. Täpselt sellega tegeleb osteoloogia ehk luu-uurimisele pühendunud teadusharu.

Inimesed muuseumivitriinis

Püsinäitus „Kohtumised“ peidab tegelikult nii mõnegi inimese maiseid jäänuseid. Tuntuim neist on kahtlemata Kukruse emand, umbes 800 aastat tagasi Virumaa idaosas elanud naine, kelle terviklik skelett koos rikkaliku ehtekomplekti ja hauda kaasa pandud esemetega puhkab muust näitusest eraldatud hämaras hauakambris. Kuna Kukruse emanda puhul pole tegemist mingi mulaaži, vaid tõelise Eestis elanud inimese säilmetega, on temast saanud küllap üks populaarsemaid isikuid, kelle lugu on ERMis kajastatud. Ehkki me ei tea tema tegelikku nime, on uurimismeetodite abil teada saadud mitmeid tahke emanda elust ja surmast. Sealhulgas on oma kaaluka sõna sekka öelnud osteoloogia, näiteks soo ja vanuse määramisel.

Üks skelett on näitusel veel, ent mitte ehtsate luude kujul. Ajaraja vanimas, kiviaja osas eksponeeritakse Võrumaalt Tamula järve kaldalt välja kaevatud naise matust. Ligi 6000 aasta vanuse surnukeha asemel on vitriinis väljakaevamistel visandatud joonise põhjal loodud skeleti elusuuruses kujutis. Luud ise on hoiul Tallinna Ülikoolis.

Mõne ehtsa kehaosa leiab veel siit-sealt „Kohtumistelt“. Näitusel „Inimene ja looduskeskkond“ nakkushaigustest rääkivasse kuplisse pugedes märkab tähelepanelik külastaja sissekäigu kohal riiulivahesse asetatud inimluid, mille seas on ka paar koljut. Need pärinevad Tartust Jakobi tänava orunõlval asunud ajalooliselt kalmistult. Pikaajaliselt kasutuses olnud surnuaedade pinnas sisaldab rohkelt üksikuid inimluid, mille puhul pole teada, millise inimese luustikust need pärinevad. Varasemad skeletid on tihtipeale hilisema haua kaevamisel labidaga laiali ja segamini aetud.

Veel kaks kehaosa – mumifitseerunud labakäsi ja labajalg – paiknevad mõnevõrra üllatuslikult ajarajal baltisaksa kultuuri vitriinis. Need kuulusid hoopis kunagi Egiptuses elanud inimestele, kelle keha pärast surma palsameeriti. 19. sajandil oli muumiaäri Euroopa jõukates ja haritud ringkondades väga levinud ning küllap on ERMigi jõudnud jäsemed rikastanud mõne baltisaksa aadliku kurioosumite kollektsiooni, mida mõnel seltskondlikul koosviibimisel uhkusega külalistele näidati. Ilmselt ei osanud muistsed egiptlased oma eluajal uneski näha, kuhu nende käsi või jalg aastatuhandeid pärast surma välja võib jõuda.

Saagem tuttavaks – Aadu Kadakas!

Kui juba näitusel on inimsäilmed niivõrd mitmekülgselt esindatud, siis muutub plastikskeleti olemasolu ERMi hariduskeskuses juba päris põhjendatuks. Talle on antud ka nimi – Aadu Kadakas. Filmiklassikaga kursis olevad inimesed teavad kindlasti sellist tegelast linateoses „Siin me oleme“. Meie muuseumi skelett sai filmist tuntud psühhiaatrihärra nimekaimuks tänu ühele mõne aasta tagusele aprillinaljale (detailid jätan siin meelega saladuseloori alla) ning teda kutsutakse muuseumiõpetajate seas siiani Aadu Kadakaks. Tõepoolest, kuigi skelett ei kopeeri ühtegi konkreetset inimest, näivad tal ülekaalus olevat pigem mehelikud tunnused. Ja muuseumis on ta eelkõige sellepärast, et aidata meil mõista, mida kõike toesed ehk luustikud inimeste elu ja tervise kohta avaldavad.

Me kõik oleme ainulaadsed. Oma vanematelt oleme saanud kordumatu geenide komplekti, mis muu hulgas määravad ka luude täpsema kuju. Aga samavõrra oluline on ka keskkonna kujundav mõju. Isegi identsed mitmikud ja nende luud muutuvad elu jooksul erinevaks.

Arheoloogilistel kaevamistel mullast väljapuhastatud ja osteoloogi töölauale toimetatud skeleti puhul püütakse esmalt määrata selle vanust ja sugu – need tunnused muudavad anonüümsed luud juba hulga isikupärasemaks ning tekitavad konkreetsema ettekujutuse sellest kunagi elanud inimesest.

Vanust aitavad määrata mitmed tunnused. Väikelastel uuritakse, kui kaugele on jõudnud nende piima- ja jäävhammaste lõikumine. Juba looteeas arenevad lõualuudesse nii piima- kui ka jäävhambad, mis ootavad kannatlikult oma aega väljatulekuks. Seetõttu näeme röntgenülesvõtetel imikute lõualuudes kokku nelja rida hambaid, suurem jagu neist küll tasakesi luu sees ja igemete all peidus.

Teine laste skelettide omapära on luude rohkus. Kui täiskasvanud inimesel on umbes 200 luud (vahe tuleneb geneetilisest varieeruvusest ja ka sellest, kas lugeda mõnda osaliselt üksteise külge liitunud luud kokku või eraldi), siis vastsündinul on neid koguni 270. Miks neid siis vananedes vähemaks jääb? Nimelt koosnevad teatud luud alguses mitmest eraldi osast ning kasvavad alles ajapikku üheks kokku. Sellised on näiteks pikkade jäsemeluud otstes olevad mügarikud ehk epifüüsid, samuti puusaluude osad.

Lapsevanemad teavad hästi, kui õrnalt tuleb hoida beebi pead selle pehmete luustumata osade ehk lõgemete tõttu. Lapse ajukolju osad peavad olema lahtised seepärast, et vastasel juhul ei pääseks laps pea suuruse tõttu emakõhust läbi sünnituskanali välja. See on ka üks põhjusi, miks inimene on võrreldes paljude teiste loomadega sündides nii abitu – suur osa arengust, sealhulgas aju ja pealuu kasvamine, saab toimuda alles pärast siia ilma tulekut.

Aga kui kolju osad hakkavad juba omavahel kokku kasvama, siis tekivad pealuule omamoodi siksakid, mida kutsutakse koljuõmblusteks. Mida vanemaks inimene saab, seda sõna otseses mõttes kinnisemaks tema pea jääb. Eakatel võivad koljuosad olla omavahel koguni nii tihedalt kokku sulandunud, et koljuõmblused on paiguti päris ähmastunud. Luu-uurijatele on see jällegi väga oluline teave, mille abil täiskasvanud inimeste vanust teatud täpsusastmega määrata. Vanuse hindamiseks vaadatakse lisaks hammaste ja liigeste kulumise astet. Koljuõmbluste ja hammaste kulumise põhjal selguski, et Kukruse emand elas vähemalt 40–45-aasta vanuseks, võib-olla kauemgi. Kui näiteks kokku panna kõik andmed ühelt kalmistult väljakaevatud indiviidide vanusest, võib juba teha järeldusi, kui vanaks keskeltläbi inimesed selles paigas ühel või teisel ajaperioodil elasid. Ning siit omakorda saab üht-teist oletada nende tervise ja üldise elukvaliteedi kohta.

Kes on eales osalenud mõne vanaaegse kalmistu arheoloogilistel uuringutel, teab, kui sageli satutakse nende käigus laste või noorukite matustele – neid võis enne 20. sajandit olla peaaegu pool kõikidest maetutest. Eriti just imikud olid väga vastuvõtlikud nakkushaigustele ja regulaarselt kimbutavale toidunappusele. Ka sünnitusel tekkinud traumad olid väga ohtlikud. Vaktsiine ja antibiootikume veel ei tuntud ning abielupaarid pidid küllap juba ette arvestama, et kõiki järeltulijaid nad täisealiseks ei kasvata. Ellu jäid enamasti visamad ja õnnelikuma saatusega lapsed. Paljude luustike hambaemailil võib täheldada rõhtsaid niinimetatud stressijooni, mis on tekkinud lapseeas, kui hammaste kasv on mingil põhjusel ajutiselt pidurdunud. Seda võis tekitada toidupuudus või raske haigus, mil kogu energia on kulunud organismi elushoidmisele ning jäävhammaste areng lõualuus jäi seega oma aega ootama. Kõrvutiste joonekeste rohkus näitab, et inimene on noorpõlves üle elanud mitu rasket aega.

Inimese sugu on luude põhjal võimalik määrata eeskätt täiskasvanute puhul, kellel on sootunnused välja arenenud. Soo tuvastamiseks heidab osteoloog esimesena pilgu uuritava näole. Naiste silmakoopad on ümaramad, meestel nelinurksemad; naiste otsmik on püstisem, meestel jällegi rohkem tahapoole kaldu. Meeste lõualuud on nurgelisemad kui naistel ning kulmumõikad silmade kohal suuremad. Ka puusaluud erinevad – naiste puusad on meeste omadest üldiselt laiemad. Samuti on mehed keskmiselt pikemat kasvu kui naised. Kuid tasub silmas pidada, et alati on leidunud bioloogilises mõttes naiselikumaid mehi ja mehelikumaid naisi, mistõttu pole sugu alati võimalik üheselt kindlaks teha.

Luustike mõõtmine avaldab ka muud põnevat. Inimeste keskmine kehapikkus on aja jooksul pidevalt muutunud. Tänapäeva Eesti mees on keskmiselt 180 cm ja naine 169 cm pikk. Viimase enam kui 100 aasta jooksul on need numbrid olnud püsivalt tõusuteel. Pole ime, kui teismelised kasvavad tihtipeale pikemaks kui vanemad, vanavanematest rääkimata. Selle kasvu taga on jätkuvalt paranenud elutingimused ja tervishoiuvõimalused. Kuid näiteks vahemikus 14.–19. sajand, mis oli tuntud ka kui väike jääaeg, oli lühemate suvede tõttu teraviljasaak kasinam ning toidulaud sellevõrra kesisem ja inimesed isegi seetõttu üsna lühikesed. Näiteks Kesk-Eestis Tääksi külakalmistule 14.–18. sajandil maetud mehed olid keskeltläbi 169,3 cm ning naised 157,1 cm pikkused[1], mis on üle 10 cm vähem kui tänapäeva eestlased.

Muide, kuna täiskasvanud inimese kehaosad on enam-vähem samade proportsioonidega, siis on põhimõtteliselt võimalik ainuüksi ühe reieluu põhjal välja arvutada kogu tema kehapikkus. See võib kasulikuks osutuda näiteks juhul, kui arheoloogilistel kaevamistel leitakse terviklike skelettide asemel üksikuid segamini paisatud luid.

Haigus käib ikka mööda inimesi

Luustikule jätavad jälgi veel eluviis, haigused ja vigastused. Vana aja inimeste selgroolülide liitepindadel kohtab väga sageli teatud laadi lohukesi, mida kutsutakse Schmorli sõlmedeks. Tegemist on selgroo lülivaheketaste songaga, mida põhjustab pikaajaline suur füüsiline koormus. Sel juhul võib üsna kindlalt väita, et inimene tegi palju rasket tööd või muid korduvaid liigutusi, mis kurnasid tema selga ning põhjustasid ilmselt aeg-ajalt ebameeldivaid seljavalusid. Siit ka väike, aga tarvilik meeldetuletus meile, miks on oluline raskeid asju tõsta õige tehnikaga – selgroog on õrn ja maksab nooruspõlve hooletused küpsemas eas kuhjaga tagasi.

Iga tõbi muidugi luudele märke ei jäta ja nii ei suuda me öelda, mitu korda on köha või nohu mõnda inimest elu jooksul tabanud. On aga üks tõbi, mida ähvardab meid tänapäeval samamoodi kui vanasti – hambakaaries. See tekib süsivesikuterikka toidu ja suuõõnes pesitsevate arvukate mikroobide koostoimel. Alates ajast, mil inimesed hakkasid rohkem toituma põllul kasvatatavast teraviljast, läks suuhügieen märgatavalt halvemaks, samas kui kütid-kalurid-korilased võisid endiselt rõõmu tunda oma võrdlemisi tervetest hammastest. Kui kaariese tekitatud hambaauku ära ei parandata või hammast välja ei tõmmata, võib auk kasvada nii suureks, et ulatub lõualuussegi. Sel juhul tekib aga reaalne veremürgituse risk, mis võib osutuda koguni eluohtlikuks. Kesk- ja varauusaja inimeste seas oli kaaries ja sellega kaasnenud hambavalud väga levinud nuhtlus. Hammaste pesemine hambaharjaga levis laiemalt alles 20. sajandil.

Hammastel ja lõualuudel märkab vahel teisigi probleeme, nagu näiteks hambakivi, põletik hambajuurtel, viltukasvanud jäävhambad jms.

Luudele jätavad jälgi enamasti pikalt kulgevad kroonilised haigused. Kiire kuluga ägedaloomulised tõved mõjutavad pigem pehmemaid kudesid, mis lagunevad pinnases kiiresti ära. Kolm vanal ajal miljoneid inimesi vaevanud haigust: leepra ehk pidalitõbi, luutuberkuloos ja süüfilis, mõjutavad luid üsna sarnaselt. Neid haigusi põhjustavad omavahel bioloogiliselt lähedases suguluses bakterid. Haige inimese kolju muutub teatud kohtadest (nt otsmikul ja silmakoobastes) poorseks, luupinnale tekivad tillukesed augukesed. Leepra mõjutab ajapikku ka sõrmi ja varbaid, mis muutuvad tundetuks ja kärbuvad. Sealjuures võtab leepra sümptomite jõudmine luudeni paiguti aega aastakümneid, mis tähendab, et arheoloogid ja osteoloogid panevad seda haigust skelettidel tähele vaid siis, kui inimene oli sellega elanud juba mitukümmend aastat. Nii et isegi kui keegi oli nakatunud pidalitõppe, ei pruukinud ta üldse sellesse haigusesse surra – saatuslikuks võis saada hoopis mõni kiiremini mõjuv tervisehäda (põletik, viirusnakkus vms).

Nii mõnelgi juhul on selge, et kaugele arenenud haigusega inimest on aidatud, tema eest hoolitsetud ning teda on püütud vastavalt teadmistele-võimalustele ravida. Kuid alati pole inimesed osavõtlikud ja abivalmid. Vägivalda on esinenud inimajaloos palju sagedamini, kui sooviksime. Ajalootunnis on iga järjekordse sõja algus- ja lõpuaastate pähetuupimine halvimal juhul tüütu, ent nende jaoks, kes pidid need ajad ise läbi elama, kätkesid sõjad endas lugematul hulgal ohte, hirmu ja kannatusi. Aeg-ajalt leitakse väljakaevamistel sõjaohvrite massihaudu ja sealt skelette, millel on näha relvahoopidest põhjustatud lõike- ja torkehaavu. Kui haava servadele pole jõudnud kasvada uut luukudet, siis võib arvata, et sellest vigastusest inimene enam ei paranenud. Aga on ette tulnud ka õnnelikumaid juhuseid, mil uus luukude on katnud haava ning kannatanu on traumast paranenud. Sagedamini esineb vigastusi küünar- ja kodarluul, sest relvaga pähe sihitud löögi puhul paneb ohver ikka enesekaitseks instinktiivselt käe ette. Samuti põhjustab käeluumurde kukkumine.

Kaelaluudel täheldatavad lõikejäljed võivad viidata sellele, et inimesel on pea maha löödud. Pea maharaiumine oli keskajal tavaline hukkamisviis, kuid sel moel oma eluga hüvasti jätnud inimeste säilmeid pole seni veel kuigi palju leitud. Praeguseks on selliste isikute luid teada näiteks Tallinnast, Tartust, Vastseliinast, Kuressaarest ja Rakverest[2].

Lisaks luudele pööratakse kaevamistel tähelepanu surnukeha juures olevale rõivastusele või riidedetailidele ning ehted ja hauapanused annavad vihjeid ajaperioodist, millal inimene elas ja suri. Ka luudest endast on võimalik eraldada kollageeni, mille vanust analüüsitakse mõnes spetsiaalse tehnikaga laboris, kuid selle kõrge hinna tõttu ei tehta seda tegelikult kaugeltki iga maa seest leitud luustikuga. Viimastel aastatel on osutunud võimalikuks ka vanadest inimluudest DNA eraldamine ning selle uurimine on andnud juba Eestiski põnevat teadmist muistsete inimeste päritolu, muu hulgas tänapäeva eestlaste juurte kohta. Näiteks Kukruse emanda DNA uurimisel selgus, et tal olid helehallid silmad.

* * *

Loetelu sellest, milliseid nüansse võivad inimluud kunagi elanud inimeste elu ja tervise kohta paljastada, võiks veel pikalt jätkata. Pole sugugi võimatu, et tulevikus suudetakse arenenud laboratoorsete meetoditega luua skeleti põhjal inimese tervisest peaaegu terviklik portree, mis aitab meil paremini mõista esivanemate eluolu. Ajalooraamatud kipuvad tihtipeale mööda minema argielu kirjeldamisest, aga uurimismeetodite täiustumisel avarduvad meie teadmised teemadest, mida kunagi ei peetud üldse olulisekski üles tähendada. Nii kõneleme meiegi Eesti Rahva Muuseumis siinmail elanud inimeste elust ja saatustest kõigi olemasolevate vahenditega, ka nende kolletunud luude abil.

Tänan Tartu Ülikooli luu-uurijat Martin Malvet väärtuslike kommentaaride eest.

[1] Raili Allmäe „Tääksi 14.–18. sajandi populatsiooni demograafiline analüüs ja kehapikkuse rekonstrueerimine“. Loodus, inimene ja tehnoloogia. Interdistsiplinaarseid uurimusi arheoloogias. Muinasaja teadus, 5. Tallinn, 1998, lk 163–187.

[2] Martin Malve „Hukatute skeletid asfaldi all“. Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2019, lk 32–33.