Saarepuust laua restaureerimine

Tekst ja restaureerimistöö: Mariliis Vaks.

2017. aasta suvel korrastasime konserveerimisosakonna välitööde raames koos Indrek Tirruli, Roland Suitsu ja Karl-Erik Hiiemaaga ERMi Heimtali muuseumi kogusse kuuluvaid puidust ja metallist esemeid. Sellest said alguse mitmed pikemad tööprojektid: praeguseks on korda tehtud paljud muusemihoone interjööris kasutusel olevad mööbliesemed ning restaureeritud kaks algupärast koolimaja siseust.

Selles blogiloos räägin lähemalt saarepuust laua restaureerimisest. Leidsime selle laua vanast koolmeistri tallist, mida kasutati vanade asjade hoiuruumina. Muuseumi interjööris pole seda varem eksponeeritud.

Heimtali muuseumile kuuluv saarepuust laud pärast restaureerimist aprillis 2020. Foto: Arp Karm

Kirjeldus ja päritolu

Selline ühe sahtliga neljale treitud jalale toetuv massiivne laud (120 x 83, kõrgus 77 cm) oli oma konstruktsiooni ja vormi poolest 19.–20. sajandi vahetusel laialt levinud. Pisut erilisemaks teeb laua aga asjaolu, et see on tehtud laiast saarepuumaterjalist, mis on valitud nii, et tuleks esile ilus puidusüü. Laua valmistamisel käiku läinud materjal on ka tavapärasemast paksem: sokli paksus on 3,5 cm, lauaplaat aga 2,5 cm. Plaat on kokku liimitud neljast laiast lauast ning selle serva kaunistab väikese astmega kumer profiil.

Paraku pole laua päritolu täpselt teada, aga tõenäoliselt on selle valmistanud kohalik meister. Ilmselt sobis raske tugev laud mõne taluperemehe töölauaks, mille sahtlis hoiti arvepidamist ja dokumente. Restaureerimise käigus tuli lauaplaadil esile kritseldusi ning rehkendusi, millest võib järeldada, et selle taga tegid oma koolitükke ka lapsed. Hiljem kasutati selliseid laudu isegi köögilauana, mille sahtlisse oli hea nuge-kahvleid panna.

Laud selle leidmise hetkel. Fotod: Karl-Erik Hiiemaa

Laud selle leidmise hetkel. Fotod: Karl-Erik Hiiemaa

Enne restaureerimist

Pikalt kasutuseta seisnud laud oli nukras seisukorras. Aluskonstruktsioon ei olnud enam siduv: tapipesad olid katki ja üks küljelaud oli puudu. Lauaplaat oli liimliidetest lahti ning iga laud omasoodu kõmmeldunud. Puudus ka sahtel ja seda kandnud jooksuliistud.

Samuti oli näha, et lauda oli juba kasutusajal parandatud: lauaplaadi alla olid naelutatud klotsid, millest välja turritavad roostes naelad hoidsidki kogu konstruktsiooni veel koos. Plaat ise oli aga tõenäoliselt kõikvõimalike mehhaaniliste jm vigastuste peitmiseks punase õlivärviga üle võõbatud.

Sellest hoolimata oli puitmaterjal tugev – seda polnud kahjustanud puidukahjurid ega mädanik. Ka viimistluseks kasutatud šellakpolituur oli osaliselt hästi säilinud, eelkõige sokli ülemistes servades ning jalgade sisekülgedel, kus need olid hõõrdumisest ja päikesevalguse eest kaitstud.

Laud oli elanud üsna karmi elu: lauaplaat on mehhaaniliste vigastuste ning põlengust tekkinud plekkide varjamiseks punaseks värvitud, jalgedesse raiutud tapipesad on lõhki ning üks külg ja sahtel koos jooksuliistudega kadunud. Varasematest parandustest annavad märku lauaplaadi alla naelutatud tugiklotsid. Autori fotod.

Laua restaureerimine

Restaureerimistööd algasid selle aasta algul ERMi konserveerimisosakonna puidutöökojas Raadil.

Mustuse eemaldamine

Pärast suurema lahtise tolmu eemaldamist tolmuimejaga tuli laud algosadeks lahti võtta ning detailid paakunud mustusest puhtaks pesta. Viimistletud pinna pesemisel kasutasin 1% ammoniaagi vesilahuses niisutatud pehmet švammi ja voolavat vett. Selline lahus on piisavalt tugev, et eemaldada mustus ning rasu, ning samas küllaldaselt nõrk, et mitte kahjustada pinna originaalviimistlust.

Jalgadesse raiutud tapipesade parandamiseks ja küljelaua valmistamiseks kasutatavat materjali tuli hoolega valida, et selle süü ning paksus klapiks. Autori fotod.

Aluskonstruktsiooni taastamine

See algas katkiste tapipesade parandamisest ning puuduva küljelaua valmistamisest. Kõigi paranduste puhul oli vaja silmas pidada, et kasutatav materjal oleks algupärasega võimalikult sarnane laiasüüline saarepuu.

Aluskonstruktsiooni kokkuliimimine.

Tapikeele õlg ning kalasabatapina sisse uputatud tapikeele õlg (vasakul). Viimistlusega kokku toonitud uued detailid (paremal). Autori fotod.

Laiade raampuudega konstruktsioonis (viilungiga ustel, laua soklil) on kõik paralleelsust nõudvad ühendused tavaliselt lahendatud nii, et tapp on ülevalt fikseeritud kannaga. Kanna ülesandeks on hoida raamilaua ülemine serv sirge ning tapipesa tugev, et see ei lõhestuks.

Ühtlasi ilmnes konstruktsiooni raami sobitamisel üks valmistamisaegne apsakas: pikematel küljelaudadel olid tapikeeled ülemistest servadest kuni õlgadeni maha lõigatud. Tõenäoliselt kogemata, sest jalgade tapipesadesse olid kannakohad juba sisse peiteldatud. Lühemal küljel olid need samuti olemas.

Kand (B) saadakse nii, et lõigatakse raampuu tapikeele (A) ülemine serv u 1 cm kauguselt maha, aga jäetakse õlgade (C) poole u 1–2cm alles. Autori joonis.

Seega tuli maha lõigatud kannad uuesti tapile lisada, et vältida sokli kõmmeldumist. Selleks et kannad oleksid tugevamad, uputasin need kalasabasüvendisse.

Nii konstruktsiooni kui ka muude paranduste puhul kasutasin loomset liimi.

Sahtli valmistamine: kalasabatappide tegemine, küljekonstruktsiooni liimimine, sahtlipõhjale faasi hööveldamine ning sahtli sobitamine lauaraami. Autori fotod.

Sahtli valmistamine

Puuduva sahtli asemele tuli valmistada uus. Mõõdud võtsin esipaneelis oleva avause ja laua sügavuse järgi ning valmistasin kalasabaühendusega.

Kuna sahtlipaneeli jaoks ei olnud võimalik leida ideaalset, esipaneeli mustriga sujuvalt sobituvat materjali, siis ääristasin sahtlipaneeli madala profiilliistuga. Sellistel laudadel on kasutatud nii servaprofiiliga kui ka ilma profiilita sahtlit. Varasemalt oli sahtlil ka lukk, millest annab märku lauaplaadis olev keelepesa. Seekord jäi lukk tegemata, aga selle saab sinna alati lisada. Koroonakriisi tõttu jäi ka furnituur ostmata.

Lauaplaat enne värvikihi mahavõtmist ja enne parandamist (vasakul). Lauaplaat pärast kokkusobitamist ja -liimimist. Autori fotod.

Tootsi maakera meenutav põlengukahjustus lauaplaadil (vasakul) ja plaadi kokku sobitamisel ning kuivamisel tekkinud vahe lauaplaadi laiuses. (paremal). Autori fotod.

Lauaplaadi parandamine

Võtsin eesmärgiks säilitada lauapind võimalikult autentsena koos kõigi kriimude, põlengust tingitud materjalikao ja muude täketega, seega ei tulnud lauaplaadi hööveldamine ega saanimine kõne alla. Laiad lauad olid aga muutlikes niiskusoludes pikalt lahtiselt seisnud ja seetõttu omasoodu kõmmeldunud. Seega oli lauaplaadi kokku liimimine füüsiliselt kõige raskem ülesanne, sest sirge pealmise pinna saavutamiseks tuli palju kõmmeldusi maha suruda. Liimisin laudu ka paarikaupa, sest jõud ei oleks korraga kõigest üle käinud.

Siiski läks varasema kuivamise ja vuukimise tagajärjel plaadil materjali kaduma, mille kompenseerisin juurde liimitud uue tükiga.

Foto 10. Lauaplaadi pahupool enne restaureerimist ja pärast lauaplaadi alusraamile liimimist. Autori fotod.

Lauaplaadi kinnitamine raamile

Lauaplaadi liimisin raami külge ja lisasin ka väikesed klotsid, mille üks sirge pind on vastu soklit ja teine vastu lauaplaati. Need lisavad täiendavat tugevust olukorras, kus lauaplaadi aluspind ei ole päris tasapinnas. Väiksemal klotsil on eelis suurema ees, sest see kinnitub vastu surutud punkti kogu pinna ulatuses.

Viimistlemine

Paratamatult oli uute heledate detailide, paranduste ja osaliselt pleekinud originaalviimistlusega säilinud detailide kokkukõla esialgu kirju. Me taotleme restaureerimises ja konserveerimises aga eseme visuaalset terviklikkust, mis peab olema saavutatud nii, et treenitud silmale on näha, mis on vana ja mis on uus.

Lauaplaadi all oli säilinud algne tumepruun värvimulla toon. Sellest lähtuvalt toonisin värsked detailid esmalt vesipeitsiga sobivasse tumedusastmesse ja seejärel ühtlustati kogu pind Herdinsi toonõliga (Mellanbrun). Lauaplaati katnud punase värvikihi võtsin enamikus maha, aga kuna ka see kihistus on osa ajaloost, siis jätsin värvi alles lauapinnal olevatesse pragudesse ning põlengus tuhastunud pinnale. Lauapinna poleerisin Herdinsi värvitu õliga. Valiku õliviimistluse kasuks tingis asjaolu, et laud läheb kasutusse ning õlitatud lauapind peab sellele paremini vastu.

Punase värvi alt tuli välja mitmesuguseid täkkeid, viimistluskahjustusi, söestunud kohti, aga nagu mainitud, oli toredaks avastuseks lauaplaadi sisse kraabitud või selle pinnale kirjutatud nimed, aastaarvud, rehkendused jm sümbolid. Kindlasti annavad need lauale väärtust juurde, tekitades küsimusi, seoseid ja oletusi, mis aitavad meil laua lugu jutustada. Nii võis Aire kraapida oma nime lauaplaadile õppetükkide tegemise kõrvalt ning aasta 1908 oli ilmselt kellegi jaoks nii erakordne, et see lauale kraapida.

 

 

Kirjad lauaplaadil. Vasakul originaalvaade, paremalt fototöötlus. Fotod: Arp Karm

One thought on “Saarepuust laua restaureerimine

Lisa kommentaar