Alar Karis, ERMi direktor.

Paar aastat tagasi avaldas maestro Neeme Järvi rahulolematust, et Eesti Rahva Muuseum ehitati kuhugi Tartu taha jäätmaale – ebamugavasse paika, kuhu tema oma vanuses kunagi ei lähe. Nii mõnegi tallinlase jaoks lõppebki Eesti mõnikümmend kilomeetrit pealinnast lõunas, Kose kandis. Olgu pealinna rahvaga kuidas on, siin kunagise Liivimaa kubermangu aladel oleme selliste arusaamadega harjunud. Pealegi on käitumismustrid siiski teised, sest kuidas muidu seletada muuseumi miljonile lähenevat külastajaarvu.

Üsna hiljuti pakuti Tartu uue kultuurikeskuse arutelul välja, et see võiks tulla Emajõe teisele kaldale Atlantise kõrvale. Kohe aga kostis saalist hõige – see ei ole kesklinnas, see on nii kaugel! Tartu südalinnas toimetama harjunud kodaniku arust saab linn otsa seal, kus lõppeb vaateulatus raekoja aknast. Tõsi, esmapilgul paistabki, et teisel pool jõge algab mets ning kunagisest hiilgusest Treffneri gümnaasiumi,  Bellevue hotelli, Illusiooni kino jpm hoonetega Ülejõel on jäänud vaid mälestus, mis jäädvustatud vanadel fotodel, postkaartidel, litograafilistel lehtedel. Alles on üksnes bensiinijaama taha peitunud Katariina maja, praegune Tartu Linnamuuseum. Jätan hetkeks kõrvale diskussiooni, kas ja millist kultuurikeskust Tartu vajab, ning küsin, kui kaugel on siis „kaugel“ või kui kaugel on „lähedal“.

Toomemägi kui omaaegse linna häbiplekk

Rohkem kui paar sajandit tagasi laastasid Tartut mitmed tulekahjud, 1775. aastal hävis suur osa kesklinnast. Linn toibus sellest siiski kiiresti ja pärast põlengut algas Tartu ülesehitamine. 1802.  aastal taasavati Tartu Ülikool ja aasta hiljem sai selle arhitektiks toonase rektori Georg Friedrich Parroti kälimees Johann Wilhelm Krause. Tema juhtimisel ehitati kümne aastaga suursugune ülikoolikompleks koos Toomemäe pargiga.

Enne seda oli Toomemägi linna häbiplekk: karjamaa, liivakarjäär ja käepärane prügimägi. Linnasüda oli väike ja Toomemägi tundus siis olevat sellest kaugel. Mäetagustel aladel aga laiusid heinamaad, mis kuulusid Tähtvere ja Ropka mõisale ning sarnanesid paljuski Raadi ümbrusega pärast Nõukogude vägede lahkumist: maha jäetud ja lagastatud sõjaväepolügoon.

Schlater, G. Fr. “Toome varemed vaadatuna orust”. ERM Fk 1543:191

Vaade Toome varemetele ja sisekliinikule. A. M. Hageni akvarell. DrKM F 80:8

Kui Toomemägi omal ajal ülikoolile leppega üle anti, algas selle korrastamine. Kohalikus ajalehes tehti teatavaks keeld sinna prügi maha panna, loomi karjatada ja seda muul viisil kahjustada. Sama ei saa öelda tänase Raadi ala ja selle praeguste valitsejate kohta: endiselt näeme siin kümmekond aastat tagasi kokku kuhjatud rehvilademeid ja ERMi kohviku aknast vaatab vastu aastaid tagasi ajutiselt püsti pandud asfalditehas.

Mida me siis Raadilt tahame?

Raadi mõis (sks Rathsof) oli kunagi Tartu linnamõis.

Raadi mõis. Ajaloomuuseumi fotokogu. AM_12853:198 F 11687:198

Raadi (mõisa) õhuvaade 2007. aastal.

Maastikuarhitekt Karin Bachmanni sõnu kasutades on Raadit ikka püütud väänata nii ja teisiti, üritatud vältida, tühisemaks pöörata, maha müüa, tähtsusetu ääremaana kohelda. Tegelikult aga on see piirkond alati Tartule oluline olnud. Viimase sajandi kõige olulisem otsus Raadi, kuid kindlasti ka Tartu linna jaoks tehti koos rahvusvahelise arhitektuurikonkursiga, mille siht oli ehitada ERMi uus peahoone endise Raadi mõisakompleksi lähedale. Sellega anti taas mõista, et piirkond on Tartu ja Eesti jaoks tähtis nii kultuuriliselt kui ka majanduslikult ja seda on muuseum viimase kolme aastaga ka tõestanud.

ERMi uus hoone. Foto: Arp Karm

Milline juht ja valitseja võtaks aga praegu Raadi oma südameasjaks, et tulevikus oleks põhjust tedagi visionääriks pidada nagu ülikooli esimest rektorit, kes lasi korrastada Toome mäeseljandiku? Paraku ei näita linnaehituslikud arengud soovi Raadi piirkonda inimestele lähemale tuua. Seda eelkõige mentaalses mõttes, sest geograafiliselt paikneb ju muuseum vaid mõne kilomeetri kaugusel raekojast, enam-vähem sama kaugel kui  Maarjamõisa haiglad, tunduvalt lähemal külastajaterohkest Lõunakeskusest.

Selleks et linnaelanik ja külaline jõuaksid jõe teisele kaldale, tuleb siia luua juurde kultuuri ja vabaaja veetmise võimalusi. Kuigi Tartu linnapea sõnutsi on vaja seda ala arendada ja muuta atraktiivsemaks, et see toetaks muuseumi tegevust, ei ole seda tegelikult järgnenud. Näiteks loomeinimesed on avaldanud soovi rajada Raadile ainulaadne filmipaviljon. Tartu Kunstimuuseum on pakkunud skulptuure Raadi mõisapargi ilmestamiseks, mille rahastamisele on Kultuurkapital seni öelnud ei. Kõlanud on ka ettepanek arutada Tartu Kunstimuuseumi väljaehitamist Raadi mõisa varemetele, mis tooks Raadile unikaalse muuseumite ansambli. Paraku tapsid selle mõtte kunstimuuseumi enda töötajad, põhjuseks ikka seesama kaugus! Meenutagem, et omal ajal olid paljud linnakodanikud ja enamik õppejõude pargi rajamise vastu Toomele. Isegi pilkesalmides viidati Parroti kokkuleppele linna hambaarstidega, sest miks muidu tahetakse rahvast meelitada tuuletõmbuse kätte.

Raadi kaugusest räägiti juba sajand tagasi. Muuseumi sihtasutuse juhatuse 1921. aasta koosolekul arutati võimalust kasutada Raadi mõisahoonet muuseumina. Riik toetas seda mõtet ja ülikool, kelle käsutusse riik oli mõisa alad andnud, oli põhimõtteliselt nõus. Selle koosoleku materjalidest saab lugeda järgmist: „Raskusi sünnitaks ainult see, et Raadimõisa umbes 2 versta linna tsentrumist kaugel on ja sellega vaatajate käimine sinna raskendatud. Kuid siin aitaks tulevikus elektri raudtee hädast välja, soojal ajal kevadel ja suvel aga oleks Raadimõisa park ja sellega ühenduses muuseum just linnarahva juuremeelitajaks.“ Elektriraudtee jäi ehitamata, sest rahvas leidis selletagi linnalähedase pargi üles. Ka nüüd, kui tuhanded linlased tulevad igal aastal Raadile jaanitulele ning Metallica kontserdile kogunes siia rohkem kui 60 000 inimest, ei tundu käidud tee pikk olevat. Elektriraudtee ei olnudki aga toona päris ulmeline mõte, sest nagu näitas hiljutine Tartu linna tellitud analüüs, oleks trammivõrgu rajamine tänapäevalgi Taaralinnale kasulik. Miks siis mitte teha prooviliin Haridus- ja Teadusministeeriumi eest üle Emajõe mööda Roosi tänavat Eesti Rahva Muuseumini? Vaja oleks ainult ühte rööpmepaari, tramm sõidaks muudkui edasi-tagasi. Edasiarendusena saaks Munga tänavalt funikulööriga Toomele ülikooli muuseumisse.

Praegu hoiab mõttelist sidet Toomemäe ja Raadi vahel vaid Parrot’ projekteeritud Toomemäe vallivahi maja, mis paiknes kuni 1990. aastateni vallikäärul. Seoses Eesti Rahva Muuseumi võimaliku kavandamisega Toomele võeti see lahti ning nüüd on see Raadi mõisahoone varemete vahel, oodates paremaid aegu, et leida taas koht Tartu linnaruumis.

Kellele kuulub Raadi, kellele ERM, kellele hiilgus?

Ideid heade mõtete linnas jagub. Mõne aasta tagune Postimehe juhtkiri tõdeb, et ainus asi, millest Raadi pole vabas Eestis kunagi puudust tundnud, on ideed. Sest ideede teoks tegemisest pole peale Eesti Rahva Muuseumi hoone ette näidata muud midagi. Lähiajalugu on näidanud, et ideede teokssaamist ei soodusta kaugeltki Raadi ala asumine eri omavalitsustes. ERMi uues hoones saab Tartu linn otsa, enne kui külastaja jõuab püsinäituse tutvumisega veerandi peale, samas kui lõuna pool ulatub linn rohkem kui paarkümmend kilomeetrit välja Elva jõe lammile ning 2021. aastal toimuvad Tartu linna piirides künni maailmameistrivõistlused.

Tartu vallal on Raadiga oma plaan: Eesti Rahva Muuseumi külje alla kerkivad kortermajad ja esimesed asukad kolivad kohe-kohe sisse. Iseenesest ei ole elu tekitamine Raadi lennuvälja piirkonda halb – kindlasti parem kui vohav võsa –, kuid selline monofunktsionaalne magala arendus lämmatab ajapikku tagasipöördumatult muuseumihoone ja Raadi mõisapargi. Aga ka selles ei ole midagi uut: ülikooli avamise järel otsustas kuratoorium 1802. aastal, et Toomemäe nõlvad tuleks jagada professoritele ehitus- ja aiakruntideks. Linnakodanike omandiprobleemidega tegeleti aastakümneid ning sinna kaasati nii magistraat kui ka politseivalitsus ja isegi keiserlik kantselei. Ka nüüd on õhus tunda kohtutee hõngu, eriti pärast Muinsuskaitseameti ettepanekut võtta militaarlennurajad ja kaponiirid koos ERMi uue hoonega kaitse alla, mis vähendaks valla võimalikku elamuehituslikku pinda.

1819. aastal kirjutas Parrot Tartu raele märgukirja „et oleks juba aeg see vaenulikkus, mida linnaisad ülikooli suhtes näitavad, ära lõpetada, mõistmata, et ülikool on kinkinud linnale tema heaolu ja hiilguse“. Selliseid sõnu oleks tänapäeval ERMi ja linna suhetes liiga jõuline ja osalt ka ebaõiglane kasutada. Ometi on muuseumi uus hoone toonud siia rohkesti külalisi Tallinnast ja kaugemalt ning teinud Tartu maailmale nähtavamaks. Samas ei teadvusta linn lõpuni ERMi kui tänapäevase kultuurikeskuse potentsiaali. Võib-olla ka sellepärast, et tegemist ei ole Tartu linna hallatava asutusega, vaid riigimuuseumiga. Nii läheb liiga vaevaliselt ka mõistliku transpordiühenduse loomine näiteks raudteejaama ja muuseumi vahel ning samuti on kummastav soov tingimata rajada kahe kilomeetri kaugusele südalinna kattuvate funktsioonidega kultuurikeskus. Ja seegi suures osas riigi rahaga.

Linna suurimaks projektiks Raadi suunal on jäänud Roosi tänava rekonstrueerimine, mis ühendab ERMi kesklinnaga. Õnneks on ka rattaringlus Raadi mõnegi inimese jaoks lähemale toonud.

Roosi tänav, tee südalinnast ERMi. Foto: Arp Karm

Liikudes piki Roosi tänavat Raadile, olgu jalgsi või rattaga, saame muu hulgas võimaluse korraks peatuda ja meenutada, kui sümboolne on Tartu linnale laulupeomuuseumi maja Jaama ja Roosi tänava nurgal. Sealt sai alguse meie kutseline teater, mille 150. aastapäeva tänavu tähistame.

Aga Raadi väärib arusaadavalt rohkem kui üks-kaks peidetud ajaloolist maamärki teisel pool Emajõge. Eesti Rahva Muuseum ja Raadi mõisahoone ümbrus on ala, mis loob lisaväärtust ja pakub võimalusi uuteks ettevõtmisteks.

Ja lõpetuseks. Kunstiajaloolane Juhan Maiste kirjutab: „Otsekui vette heidetud kivi mõisaesise järve pinnal, sünnitas Raadi kultuuriringe, mis ulatusid Tartust Firenzeni ja Peterburist Roomani. Nii nagu ülikool Emajõe vastaskaldal, oli Raadi Eesti kultuuriajaloos ainulaadne fenomen, mis sidus parema ja vasaku kalda Tartu, andes Tartu vaimu kõrval võimaluse kõnelda ka ühest teisest vaimust – Raadile omasest vaimust.“  Kas teeme siis Tartu taas vaimult suuremaks või lepime sellega, et  – Eero Epneri sõnu kasutades – Tartu on kausikujuline, nii et kõik voolab keskele kokku. Kõik mis jääb väljapoole, on aga kauge ja võõras.

ERM. Foto: BTH Stuudio