Intervjueerib ERMi produtsent Eve Aab, vastab Roman Matkiewicz.
ERMi kõige värskem postiajaloo virtuaalnäitus viib meid tuletornide maailma ja kutsub kõiki sel suvel Eestis puhates neid külastama.
Roman Matkiewicz on kujundanud tuletornide margisarja juba 25 aastat ja on üks vähestest margikunstnikest, kes joonistab visandi valmis kohapeal. Roman on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1994. aastal raamatugraafiku erialal. Eesti Meremuuseumiga on ta seotud aastast 1987, töötades seal pikemat aega kunstnik-marinistina. Aastast 1995 on ta kujundanud tuletornide margisarja ja 25 aasta jooksul on tema käe all valminud Eesti 31 tuletorni ning kuue ajaloolise laeva postmargi kavandit.
Siin blogiloos räägib ta oma teekonnast ise.
Kuidas Te tuletorni sarja juurde jõudsite?
Eesti Post tegi mulle ettepaneku, millest ei saanud loobuda! Ma loodan, et see töö jätkub… Esimesena ilmus Pakri tuletorni mark 1995. aastal. Eellugu oli aga järgmine. Tol ajal demonteeriti Paldiskis tuumareaktorit allveelaevnike õppekeskuses ja Eesti Postil tuli mõte, et hea oleks kuidagi see taasavatud linn esile tuua. Pakkusingi visandeid sadamast või tuletornist. Viimane näis atraktiivsem. 1994. aastal esitatud postmargi kavand sai kiita ja nii tehti mulle ettepanek valida veel mõni tuletorn järgmisele postmargile. Koostasin tabeli Eesti tuletornidest ja hakkasin nende ajalugu põhjalikumalt uurima. Üsna kiiresti jõudsin järeldusele, et postmargi ilmumisega võiks tähistada ühe või teise tuletorni juubelit. Kõik edaspidi ilmunud Eesti tuletorni margid ongi seotud nende ehitusaasta tähtpäevaga.
Kuidas margikavand valmib?
Juba esimese postmargi tegemise käigus joonistus iseenesest välja kogu kontseptsioon. Esimesest, Pakri tuletornist alates joonistan alati visandeid kohapeal. Tookord istusin rongile ja sõitsin Paldiskisse ning jalutasin tuletorni juurde. Majakavaht lubas sisse ja ka laternaruumi ronida. Seal joonistasin üles tuletorni laterna. See oli väga huvitav, sest tuletorni juurde kuulub tavaliselt ju terve linnak. Nii ehitati neid komplekse eelmisel ja üle-eelmisel sajandil: torn, elamu, saun, pesuköök, kelder, kaev, petrooleumiait. Linnaku plaani kasutasin hiljem Vaindloo tuletorni postmargi esimese päeva ümbrikul ehk FDC-l.
Tuletorn joonistatud, tekkis küsimus, millisel taustal kujundada margil torni. Loogiline tundus merekaart, aga sellel on väga täpne rannajoon ja akvatoorium ning maismaa näeb seal välja pigem tühermaana. Otsustasin andmeid kombineerida. Võtsin 1938. aasta Eesti maanteede atlase ja kandsin sealt külad, talud ning kohanimed tuletorni postmargi kaardile. 1994. aastal, kui Pakri tuletorni marki kujundasin (ilmus 1995), lootsin sellele, et Paldiski linn ei ole enam kinnises tsoonis ning sõjaeelsed külad ja talud taastuvad mingi aja jooksul.
Kui merekaart Eesti tuletornide markidel on ajalooline, siis tuletorni tulesektorid, lähiveed ja rannajoon on väga täpsed ja nüüdisaegsed. Konsulteerin alati Veeteede Ameti spetsialistidega sel teemal. Aja jooksul võib olukord vees tuletorni ümber muutuda, vahetakse tule iseloomu, rajatakse uued veeteed, mis siis ka vastavalt märgistatakse. Üks tore legend räägib, et paadimees olevat sõitnud koju, tuletorni margiga kirjaümbrik nalja (või häda) pärast näpus, ja selle järgi ta kohale jõudiski!
Margil on peal tuletorni täpsed koordinaadid, ehitusaeg ja margi ilmumisaasta. Margil kujutatud tuletorn fikseerib ehitise hetkeseisu. Sarjas on ka neid, mis enam ei valgusta tulega mereteid, aga on ehitisena siiski alles (nt Kunda, Laidunina, Käsmu, Kiipsaare tuletorn).
Tuletornide puhul on omamoodi proovikivi, et nende pikka ajalugu väikesel pinnal näidata.
Mida rohkem tuletorne uurisin, seda enam tahtsin teistelegi nende omapära näidata. Esimese päeva ümbriku (FDC) tagaküljele olen kujundanud mõnel juhul tuletorni metamorfoosi, muutused ajas (nt Osmussaare või Suurupi liitsihi tuletorn). Postmargiga paralleelselt kujundan maksikaardi (see on kunstiliselt kujundatud postkaart koos ilmuva postmargiga, mis on eritempliga kustutatud ilmumispäeval), FDC-ümbriku ja eritempli, püüdes nendel edasi anda rohkem infot tuletornist või selle asukohast. Tööd alustan alati vastava tuletorni kronoloogiaga. Kõik tuletorni elemendid joonistan algselt käsitsi ja viin hiljem arvutis kokku.
Kas teete neid visandeid siiamaani käsitsi?
Jah, foto pealt ei ole ma ühtegi torni maha joonistanud. Algul olid mul mustvalged fotod, mis värvilisele margile palju juurde ei andnud. Lisaks oleksin foto pealt joonistades eksinud ja seega teisigi eksitanud. Sõitsin nimelt bussiga Jumindale, läksin rannametsa tuletorni otsima ja leidsingi … ainult, et aja jooksul oli torn pikemaks ehitatud ja üle värvitud! Rohkem pole ma üritanudki enam fotot aluseks võtta ja pealegi tuleb selliste sõitudega ette nii mõnigi elamuslik seiklus. Sorgu tuletorni joonistamiseks talvel ületasin jalgsi jäätunud mere, Vaindloo, Mohni, Keri, Hara, Osmussaare tuletorni joonistamiseks tuli ette võtta paadisõit.
Aja jooksul on ikka tekkinud uusi küsimusi. Kuidas näiteks kujutada margil tuletorne, mis töötavad paaris ehk liitsihttuletorne? Põhikontseptsioon on sama, ainult landscape-formaadi asemel kasutan nende puhul portreeformaati. Nii saab visuaalselt kohe aru, mis tüüpi tuletorniga tegemist on.
Mõni seik nende aastate jooksul, mis on tänaseni meeles?
Leian iga aasta puhkuse ajal nädalakese oma järgekordse nn ekspeditsiooni jaoks. Hiljem jätkan kujundusega juba kodus töölaua taga, meenutades möödunud seiklust.
Teada on, et Kiipsaare tuletorn Saaremaal on Eesti oma Pisa torn, mis seisab viltu vees mõned meetrid rannikust. Kui tuli aeg see tuletorn postmargile jäädvustada, tekkis väike mure, kuidas viltune tuletorn sellele jääb. Olin väheke pabinas, sõitsin Saaremaale. Ja milline rõõm, kui avastasin, et Kiipsaare tuletorn seisis tol aastal viltu n-ö õige nurga all nii, et joonistades polnud kallet näha! Põhjus selles, et Kiipsaare raudbetoonist tuletorn on ehitatud betoneeritud kividest padjale (see meenutab tagurpidi pööratud seent). Kui tuletorn on maa peal, siis on ta sirge; kui meri vallutab osa rannast, siis jääb tuletorni kivialus merepõhja liiva peale. Ja nii juhtubki, et kui lained uhuvad liiva ühelt küljelt ära, siis torn vajub sinnapoole, kui aga teiselt küljelt, siis teisele poole. Selline jonnipunn siis!
On ka nukram lugu. Kunagi joonistasin postmargi jaoks Kunda puittuletorni. Käisin kohapeal joonistamas… Juba siis oli see tuletornide nimekirjast kustutatud, aga ajaloomälestistest mitte. Ilmus postmark, ent mõne aja pärast põles see mahajäetud puittuletorn kivivundamendini maha. Nii elabki Kunda tuletorn vaid postmargil edasi.
Tuletornide sari aga jätkub – juba praegu, mil ma seda lugu kirjutan, on mu töölaual järgmise aasta tuletorn postmargile.
* * * * *
Sarja järgmine mark „Kihnu tuletorn“ ilmub 29.10.2020.
Maailmas on ligi 15 000 tuletorni, Läänemere ümbruses 360 ja Eestis 41 tuletorni ning 218 tulepaaki. On ka neid tuletorne, mis ei ole enam kasutusel, küll aga pakuvad nad huvi arhitektuuriobjektina (Laidunina, Kiipsaare, Käsmu tuletorn).
IALA (Rahvusvaheline Meremärkide ja Tuletornide administratsioonide Liit, asutatud 1957) välja valitud 100 tuletorni-arhitektuurimälestise nimekirjas on kuus Eesti tuletorni: Kõpu, Ruhnu, Tahkuna, Keri, Pakri ja Suurupi. Kõpu tuletorn on maailma kolme vanima seni järjekestvalt toimiva navigatsioonimärgi hulgas.
Muinsuskaitse all ehitismälestisena on 16 tuletornikompleksi: Kõpu, Suurupi ülemine ja alumine, Keri, Tallinna ülemine ja alumine, Vilsandi, Mohni, Vormsi, Ristna, Tahkuna, Ruhnu, Pakri, Käsmu, Laidunina tuletorn ja Kunda tuletorni varemed.
Külastajatele on avatud 12 tuletorni: Pakri, Kõpu, Ristna, Tahkuna, Vormsi (Saxby), Suurupi ülemine ja alumine, Sõrve, Ruhnu, Kihnu, Osmussaare ja Naissaare.
Eesti margid on populaarsed mujalgi – nende tellijaid on ligemale 50 riigist. Aastakomplekti tellijaid on 156. Eesti tuletornide marke näeb ka rahvusvahelistel filateelianäitustel.