Äi see kena! Ilmus raamat Laimjala muistsetest maitsetest

Tekst: ERMi vanemteadur Anu Kannike.

September on Eesti toidu kuu ja seega toidusõprade kuldaeg: kõikjal korraldatakse kohalikke maitseid tutvustavaid festivale, turupäevi ja söömaaegu.  ERM tähistab koos hea koostööpartneri Nooda OÜ-ga Saaremaalt toidupärandi pidu värske ühisloominguga, raamatuga „Laimjala muistsed maitsed“.

Tegu pole tavapärase piirkondliku retseptikogumikuga, kuigi huviline saab välja uurida, mis on tutt ja nott, runnakad või kahverjan; kuidas keeta poolvillast putru ja õllepodi või kuidas käib kapsa suretamine. Raamatu kaasautoriks on ERMi kirjasaatjad, kes on arhiivi aastakümnete jooksul materjali saatnud ning kelle nimed, näod ja väljavõtted kirjadest on hea täiendus tänapäeva külaelanike mälestustele. 1930. aastate lõpul läkitasid Saaremaa korrespondendid muuseumi üle 600 lehekülje materjali vastuseks Ilmari Mannise ja Ferdinand Linnuse koostatud rahvateaduslikele küsimuskavadele „Söögid, joogid, maitsetaimed. Söögikombed“ ning Helmi Kurriku küsimustikule „Söögid ja joogid. Köögi- ja sööginõud“. Peaaegu kõik Pöide kihelkonnast muuseumile saadetud tekstid on kirja pannud kooliõpetajad ja õpilased selle põhjal, mis nad on oma pere või kohalike käest kuulnud.

Evald Allas. Pöide vanamees kaevul, 1895. ERM Fk 187:8

Raamatust leiab ka koha- ja perepärimust, kombeid, lugusid ning pilte kinnastest, vöödest, söögist ja sööginõudest. Laimjala külas asuva Nooda OÜ juhataja Mare Kallas on aukartustäratava entusiasmiga kogunud mälestusi, talletanud kokandusoskusi, innustanud kohalikku rahvast osalema töötubades ja rahvakalendri tähtpäevade tähistamisel. Tänuväärselt on Laimjala maitsete raamatu tekstid paralleelselt eesti ja inglise keeles, pakkudes väärt abimaterjali nii kohalikele ettevõtjatele kui ka päranditeadlikele kodu- ja välisturistidele.

Leib, teravili ja kartul, aga ka võilillesiirup ja katlanott

Nagu mujalgi Eesti taluperedes, on saarlaste põhitoiduained ikka olnud leib ja kala, teravili ning kartul. Raamatut uurides torkab aga silma piirkondlik mitmekesisus, sama toidu retseptid varieeruvad lausa ühe küla piires, rääkimata kihelkonnast. Raamatuesitluse peolauaski võrdlesid saarlastest naabrid näiteks valgete pallide ehk käkkide ja leivapudi iseäralikke valmistusviise. Mõistagi saab tänapäevase tooraine ja kulinaarsete meetoditega traditsioonilistele maitsetele uusi nüansse lisada, näiteks mekkis ülihea karamelliseeritud kooriku ja rukkiõhikulaastuga leivakile. Miks mitte proovida ka õlletarretist ja leivamagustoitu kadaka- või võilillesiirupiga!

Karamellise kattega leivakile rukkileivaõhikuga.

Saarlased võtavad toidu hankimist ja sellega tegemist tõsiselt, ehkki siiski mitte surmtõsiselt. Kas teadsite, miks silgu nina ega saba ei sööda? Muidugi sellepärast, et silk nuusutavat meres ninaga surnut ja ära minnes löövat teda sabaga.

Äkine ehk kiirsoolatud kala on tõeline gurmeeroog. Laimjala kaluritel polnud merel aega pikalt kalaga jännata, nii neelanud kangemad mehed terved kilud elusalt alla – tõsi, selleks pidi enne pool pudelit viina hinge all olema. Uskuge või mitte, aga nii rääkisid Ruhve küla mehed.

Särjeäkine, kahverjan haugimarjast ja marineeritud räimerullid.

Mõnes peres on tänaseni täies elujõus talvine talurahvatoit katlanott. Kui pliidi kohale kuivama pandud kondiga lihakintsu küljest oli enamik liha ära söödud, siis hööveldati noaga veel viimased lihariismed ka lahti ja keedeti veega poolpehmeks, pandi sibul sisse, hautati ning lisati jahu. Katla sisu valati kaussi ja asetati söögilaua keskele. Sööjad võtsid igaüks oma lusikaga katlast notti ja sõid runnakate ehk koorega keedetud kartulite kõrvale.

Omaette lood on seotud kuulsa Saaremaa koduõllega. Kui muidu olid peamised vaaritajad perenaised, siis pruulimisest võtsid osa mehed ja naised koos. Oli tavaks öelda, et naised hoolitsevad õlle maitse, mehed aga selle võimu eest. Mõnikord ulatus meesterahva abikäsi kaugemalegi – nii juhtunud Laimjalas, et Juula, Liini ja Veera keetnud matusteks õllesuppi, aga Volli sortsatanud möödaminnes naljaviluks pudeli viina ka sekka. Kõrgendatud meeleolus peieliste kohta arvati nii: „Kes on öelnd, et matus peab üks ääretu kurb sündmus olema?“

Ilmari Manninen. Saare naine õlut pruulimas, 1923. ERM Fk 443:108.

Laimjala küla hing Mare Kallas ja tema kaasteelised esitlevad ning elustavad muistset saare toidupärandit kui põnevat teekonda. Samas on äsja sündinud raamat tore näide kogukonna ja muuseumi koosloomest. ERMi poolt lõid tekstide, fotode ja lugude valikul ning mõistete selgitamisel kaasa Anu Järs, Reet Piiri ja Anu Kannike.

Lisaväärtus raamatule on film, kus näeme endise Pöide kihelkonna maastikke, kohalikke perenaisi traditsioonilisi roogasid valmistamas ning kuuleme rahvamuusikat. Filmi panustas oma kaadritega ERMist Karin Leivategija.

Fotod: Anu Järs, Anu Kannike.

Lisa kommentaar