Autor: Reet Mark, näituste produtsent, kuraator. Fototöötlus: Arp Karm.

Kujutlege end ERMi, täpsemalt B-fuajeesse. Istuge unikaalsele Ilja Kabakovi jooniste järgi valminud diivani koopiale ja alustame!

Põhja-Eesti kaunil rannikul Lahemaa rahvuspargis on kaunis väike kaluriküla Viinistu. Rohkem tuntakse küll naabruses asuvat vana kaptenite küla Käsmut, aga Viinistu teeb rannakülade seas eriliseks see, et seal on lisaks hotellile ja restoranile Eesti suurim erakunstimuuseum – Viinistu kunstimuuseum.

Eesti inimestele on meeldinud kunsti koguda juba riigi tekkimisest saadik. Tohutu kunstikogu suutsid enne sõda luua näiteks Gustav Mark ja Alfred Rõude, kelle eriliseks lemmikuks oli Eduard Wiiralt. Mõlemad pärandasid oma kogu riiklikele muuseumidele. Nõukogude ajal oli tuntuim kogu Johannes Mikkelil, kelle pärandist avati Kadriorus Mikkeli muuseum. Tuntud oli ka skandaalse Matti Miliuse kunstikogu.

1980. aastate lõpus, kui Eesti vabanemise märgid olid juba ilmsed, tekkis soodne võimalus uute kunstikogude tekkimiseks. Esiteks läks kunst esimest korda pärast sõda hinda. Nõukogude rubla ei maksnud enam midagi ja rahareformi hirmus oli inimestel vaja sääste kuhugi paigutada, sama kordus enne eurole üleminekut. Üks võimalus oli osta kunstnike töid. Pärast iseseisvumist läbi viidud reformid andsid paljudele inimestele tagasi vara, mis Nõukogude riik oli neilt võõrandanud. Näiteks kuulutati 1951. aastal n-ö peremeheta varaks kõik kunstiteosed, mis olid enne sõda või pagulusse minekut kunstimuuseumidesse ametlikult deponeeritud. See vara saadi nüüd tagasi. Paraku oli enamik inimesi, kellele taiesed esmaselt kuulusid, juba surnud. Paljud uued omanikud polnud aga piltidega enam emotsionaalselt seotud. Teosega tekib ju hoopis teine side, kui oled selle ise välja valinud või on see sulle kingitud; kui see kujutab sulle kallist inimest ja kohta või kui sellega kaasneb ükskõik milline meeldiv mälestus. Uued omanikud müüsid maalid kalli hinna eest maha ja nii tuli turule küllaltki palju ka sõjaeelset head kunsti.

Esimene oksjon peeti Eestis 1997. aastal Vaal Galeriis. Pärast seda tekkis veel mitu arvestatavat galeriid, kes korraldasid oksjoneid paar korda aastas. Kuna kunsti hind aina tõusis, tulid välja nii mõnedki seni kodus unustatuna seisnud teoseid, mille väärtust omanikud polnud ettegi kujutanud. Ning lõpuks, 2000. aastate alguseks, kui esimesed rikkused olid kogutud ja esmavajadused rahuldatud, muutus hea kunst kodus varakate inimeste silmis prestiižiasjaks. Kunstiostmise tippaeg oli enne majanduskriisi, aastatel 2002–2008.

 Viimase 30 aasta jooksul on meil tekkinud viis-kuus arvestatavat kunstikogu, millest mõned on jõudnud juba ka omaniku pankrotistumise tõttu hajuda. Näiteks kuulus suurepärane nüüdisaegse maalikunsti kogu 2013. aastal surnud Guido Sammelseljale. Väga hea kogu oli Rene Kuulmannil. Praegu on Eestis üks tuntumaid kunstikogujaid Enn Kunila, vana ja auväärne kogu on Mart Lepal, hea kogu Tõnis Sildmäel ja Margus Punabil, aga ainus Eesti erakunstimuuseum, mis on aastaringselt avatud ning annab oma kollektsiooniga ülevaate kogu siinsest kunstist, asub Viinistus ja kuulub Jaan Manitskile.

Jaan Manitski sündis 1942. aastal Viinistu kalurikülas ja oli kõigest 1,5-aastane, kui pere Vene vägede  eest esmalt Soome ja siis Rootsi põgenes. Rootsis kasvas ta üles ja lõpetas Göteborgi ülikooli, kus õppis majandusteadust. Seejärel tegutses ta mõned aastad panganduses. 1975. aasta paiku, nagu ta ise meenutab, koputas ta aga maalilmakuulsa ansambli ABBA uksele, pakkudes neile üht rahainvesteerimise ideed. Ettepanek võeti vastu ja pärast seda sai Manitskist ABBA finantsjuht kümnekonnaks aastaks. (Muide, esialgu paigutatud 10 miljonit Rootsi krooni kasvas 10 aastaga 1 miljardiks.) Pärast pensionile minekut müüs Manitski õigel ajal enne suuremaid börsi- ja finantskrahhe oma osalused maha ning asus elama Brüsselisse.

Ja siis saabuski 1989. aasta, mil ta Eestisse tagasi tuli. 1992. aastal tegi välisminister Lennart Meri talle ettepaneku asuda tema kohale, sest ta ise valiti presidendiks. Nii sai Jaan Manitskist iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimene välisminister. Veidi hiljem kandideeris ta presidendiks. Loomulikult oli ta selleks ajaks Eestisse püsivalt elama asunud. Kodukülas Viinistus lükkas ta käima kalatööstuse. Seal asus kunagi Nõukogude Eesti kalurikolhooside lipulaeva Kirovi kalurikolhoosi kalasuitsetamise vabrik, mille toodang läks hiigelsuurele Venemaa turule. Pärast kolhoosikorra lõppemist jäi küla virelema ja inimestel polnud tööd. Manitski pani tööstuse jälle käima ja see tegutses edukalt kuni Venemaa embargodeni, mis sulges sealse turu Eesti kalale. Taas ähvardas küla väljasuremine, aga nutikas ärimees leidis uue väljapääsu.

Viinistu asub ju Lahemaa rahvuspargis keset imeilusat loodust, kus turismindusel on suured võimalused. Nii korrastatigi sadam, rajati hotell ja 2002. aastal avati vanas kalasuitsetamise tehases muuseum, kuhu paigutati 300 teosest koosnev kunstikogu, mida Manitski oli Eestisse naasnuna koguma hakanud. 2012. aastaks oli kollektsioon kasvanud peaaegu 1000 teoseni. Tänu samal aastal tehtud juurdeehitusele oli seinapinda nüüd ligi 4000 m². Suvel pakub kogu kompleks tööd enam kui 35 inimesele.

Jaan Manitski kunstihuvi sai alguse just Eestisse tagasi tulles. Rootsis ta kunsti ei kogunud. Kunstikogumise mõttes sattus ta aga just õigesse aega ja tutvusringkonda, kes viis ta kokku mitmete kunstnikega. Esimene töö, mille ta ostis, oli Jüri Arraku „Punane lind“.

Pärast seda oli sõrm kogumiskuradile antud ja pilte kogunes üha enam. Manitski näitas seejuures üles head vaistu, sest oskas osta kaasaegset maalikunsti ka sellel ajal, kui Eestis räägiti maalikunsti väljasuremisest ning eelistati installatsioone ja videokunsti. Teadaolevalt pole Manitski kõrval olnud kunstispetsialisti, kes oleks talle soovitusi andnud. Kõik pildid on ostetud meeldimise järgi. Alles hiljem, kui muuseumi ekspositsiooniga tekkis soov anda ülevaade kogu eesti kunsti ajaloost, on ta teinud mõned suunatud ostud. Ja nüüd võib öelda, et tal ongi olemas kõik siinsed põhiautorid ja suunad. Ainus, mida veel pole, on sotsialistlik realism. Kuna Manitski ostujõud on tihtipeale suurem kui riigimuuseumidel, pakutakse esmalt talle palju haruldasi teoseid.

Eesti Rahva Muuseumisse on 1000 pildist valitud ligi 200. Kohal on kõik tähtteosed: Johann Köleri, Ants Laikmaa, Konrad Mägi, Aleksander Vardi, Tiit Pääsukese, Andres Toltsi ja paljude teiste tippkunstnike tööd. Kui me seni oleme piirdunud näitustega ainult galeriis, siis seekord on kaasa haaratud ka B-fuajee ja kohvik. Kujunduses oleme kuraatoritena (Reet Mark ja Emma Eensalu) lähtunud Viinistu kunstimuuseumi õhkkonnast. Viinistu muuseumi eripäraks on väga tihe riputusviis, mis on tekitanud palju vaidlusi nii kunstiteadlaste kui ka tavakülastajate seas. ERMis on aga püütud seda järgida. Oleme imetlenud Urmas ja Sülli-Reet Vainu tehtud kujundust ja võimalusel üle võtnud terveid seinu alates Peeter Alliku maalidest kuni Jaan Elkeni pildini B-fuajees, Jaan Toomiku seina kohvikus ning Burmanite toredad hobused ekspositsiooni vanemas osas. Samuti oleme ERMi toonud suurte valgustatud fotode näol merevaateid, nii nagu need paistavad Viinistu muuseumi akendest. Spetsiaalselt selle näituse jaoks on üks galerii saal ehitatud kahekordseks, sest Viinistu muuseumis on palju vanu tehasetreppe, millest järgmiste maalideni ronida. Inimeste sõnul, kes on Viinistu muuseumis käinud, on meil  õhkkonna loomine õnnestunud.

Ja nüüd on aeg rääkida sellest diivanist, millel te istute – loodetavasti on teil veel meeles, et te istute. See on tegelikult koopia Viinistus asuvast diivanist – seal on see kaetud musta sametiga ja pärineb kuulsa põrandaaluse vene kunstniku, kontseptualisti ning sotspop art’i autorilt Ilja Kabakovilt. Temal ja ta abikaasal oli 2004. aastal Tallinna Kunstihoones ühisnäitus Raul Meelega. Kabakov nõustus diivani Viinistusse andma.

Liikudes edasi hiljuti lahkunud suurepärase absurdimeistri ja väga vaheda huumoriga Peeter Alliku kolme pildi juurest, jõuame Jaan Elkeni maali juurde.

Need on märgilised maalid, mille üle oleksid uhked kõik kunstimuuseumid. Elken maalis need näitusele „Eesti kui märk” ja need tähistavad tema loomingus teist suurt murrangut pärast hüperrealismist loobumist. Kõikvõimalikke kirju ja tekste kasutas ta juba varasemates, hüperrealistlikes maalides, seejärel keskendus ta aga graffitilaadsete tekstide ja maaliliste abstraktsete pindade ühendamisele. Ta kasutas oma vanu teoseid, maalides neid uues stiilis üle või lisades nende tükke mujale kollaažina. Diptühhonil leidub Eesti ajaloo jaoks ja ühtlasi autobiograafiliselt olulisi kohti, näiteks kaubajaam, kust inimesi (sh Elkeni vanemad) Siberisse saadeti.

See on maal, „millest see kõik alguse sai“. Jüri Arrak oli esimene kunstnik, kellega Jaan Manitski Eestis 1990. aasta algul kohtus, ja „Punane lend“ on tema esimene Eestis ostetud pilt. ERMi näituse avamisel meenutas Manitski seda ostu endale omaselt muheda muigega: „Olin Jüri Arraku kutsel tema ateljees. Ta näitas mulle küll ühte ja teist ja kolmandat, aga minu kunstimaitse polnud siis veel nii hästi arenenud, et oleksin endale midagi meeldivat leidnud. Lõpuks võttis ta välja selle punase linnuga maali ja rääkis, et see võtmega üleskeeratav ja kunstlikult lendama pandud lind on tema kujutluses Nõukogude Liit, kes lendab ainult nii kaua, kuni võti maha käib. See lugu mulle meeldis ja nii ma selle pildi ostsingi.“

Selle pildi olevat Miljard Kilgi sõnul tellinud Tammikult Arnold Rüütel. Rein Tammik on kunstnik, kes liikus hüperrealismi, slaidimaali ja popkunsti piiridel. Samal ajal aga tõi ta meie näitusesaalidesse mängu vanade meistritega – ta hakkas julgelt kompileerima kunstimotiive ja -võtteid. Ning kõike seda vürtsitas paras annus absurdlikku pila.

1970. aastatel kuulus Tammik Eesti ekstreemsemate kunstnike hulka. Pärast selle pildi maalimist läks ta mõneks ajaks elama Moskvasse, 1992. aastast elab ta aga Prantsusmaal. Äärmiselt põnev kunstnik, kelle varasemaid töid on suur õnn omada.

Nüüd oleme jõudnud galerii uste vahelisse ruumi. Eduard Wiiralti töödele on Viinistus pühendatud terve tuba ja nii tegime meiegi, valides tuntud ning vähem tuntud Wiiralti teoseid. Neid on Viinistus üle 100.

Sisenedes galerii esimesse suurde saali võtab meid vastu kaarjalt üle ukse sirutuv Jaak Arro võimas maal.

1980. aastate lõpust alates olid paljud eesti kunstnikud haaratud rahvusromantilisest lainest, mis jättis nende loomingusse sügava jälje. Arro maalid on selle stiili üheks iseloomulikumaks näiteks – neis on ürgset väge ja ekspressiivset kirge. Paraku on tema mütoloogilisi pilte muuseumides vähe, sest toonane värskelt avanenud välismaine kunstiturg nõudis enamiku endale. Seega on tegemist järjekordse haruldusega.

Arro hiiglasliku maali kõrval näeb Jüri Palmi abstraktset haruldust

Jüri Palmi on nimetatud Eesti kõige macho’likumaks kunstnikuks – igast tema pildist vaatab vastu konflikt. Ta oli sünge ja ohtliku linna maalija, kelle piltidel kihutavad öised mootorratturid ja hiilivad ringi elusad surnud. Karuse rinna sees peitus aga õrn süda, mis lasi ennast aeg-ajalt ka välja paista, nagu näha siin näitusel olevatest töödest (kaks neist on ka fuajees). See maal on haruldane, sest pärineb väga varajasest perioodist, ajast, mil Palm alles hakkas maalima ja mil talle meeldis abstraktsevõitu sürrealism.

Meie ekspressionistliku abstraktsionismi grande dame`i väga haruldased varajased tööd ehiksid iga kunstimuuseumi seina. See maal on loodud 1958. aastal, mil Liivat-Makarova hakkas pärast action paiting’u looja Jackson Pollocki õpilastega kohtumist Moskvas ja abstraktsionismi n-ö äratundmist „ateljees väikesi vallatusi tegema“, nagu ta ise ütles. „See oli nii suur hüpe sotsrealismist. Ühe pildiga ei saanud sellest lahti.“ Nii saab näha põnevat arengustaadiumit teel täielikku abstraktsionismi.

Selle pildi puhul on ainulaadne võimalus kasutada mõningate kärbetega kunstniku enda kirjapandud lugu: „Maal valmis isikunäituse jaoks Deco Galeriis 1993. Valmimisaastat ei mäleta, aga see on kirjas tagaküljel. Seal peaks olema kirjutatud lisaks üks kolmekohaline number, mis minu tolleaegse arusaama järgi pidi tähistama teose pealkirja. Mul oli umbes 4-5 aastat selline komme, et nummerdasin teoseid vastavalt nende valmimisele. Olin tüdinenud välja mõtlemast pealkirju ja see tundus tollal otstarbekas olevat. Süsteem oli selline, et nummerdasin kõike mida tegin – postkaardi suuruseid pabertöid kuni suurte maalide ja performance’iteni välja. Sellest tingituna tõusis ka numeratsioon suureks. Hiljem loobusin, kuna pole siiski nii järjekindel. Teos on minu jaoks etapilise tähendusega selle poolest, et kui varem olin mingi tuntuse saavutanud tušijoonistuste ja graafikaga, siis 91–92 hakkasin proovima lõuendil ja akrüülvärvidega. Erilisi maalispetsiifilisi tunnuseid seal muidugi eriti ei leia, aga see oli ikkagi püüd maali poole. Olin ligi 15 aastat paberil töid teinud ja väsinud sellest. Niisiis kuulub see teos minu maaliperioodi algusesse. Deco Galeriis toimunud näitus oli esmane ülesastumine maalidega, mis oli omaette julgustükk. Tollane kunstielu ja suhtumine oli ikka väga jäik ja „graafikut“ ikka maaliseltskonnas ei aktsepteeritud; eks olin isegi ebakindel ja esialgu esinesin lõuendil töödega mitmetel isikunäitustel Saksamaal ja Soomes. Seega olin kaks aastat „salaja“ lõuendil töötanud ning sellest ka näituse pealkiri „Salaelud”.

Teos ise ja ka muu näitus oli inspireeritud Lapimaa pimedatest talvemaastikest, kus sai neil aegadel paaril korral käidud suusatamas. Seal on tajutavad Lapimaa horisontaalsed laugjad mäed ehk vaarad ja maastikus üksikud püsti kuivanud männid ehk kelopuud.“

Nüüd ronime trepist üles.

Ludmilla Siim emigreerus 1977. aastal Soome ja seega pole temast Eestis kuni 1990. aastateni palju räägitud. Ometi peab Ants Juske teda 1970. aastate esimaalijaks. Midagi hipilikumat meie maalikunstis ilmselt ei ole. Siimu maalid on üldpildis täiesti erilised, psühhedeelsed ja metafüüsilised. Haapsalu perrooni on ta kujutanud mitu korda ja selle kohta on ta öelnud nii: „Tahtsin ka selles maalis stereoefekti proovida. Perroon on roosa, aga ka roheline. Maas ja rongis kordub see värvikombinatsioon. Pärast Tartust lahkumist elasid mu ema ja onu Haapsalus, kus sai tihti rongiga käidud. Maalimise ajal oli perroon üleni halliks värvitud ja nii nõudis loomingulist mõtet see roosaks maalida, mis ka hiljem tõelisuses  minister Laari ettenägelikkuse tõttu teostus.“ Tema tööd on muutunud suureks harulduseks.

Miljard Kilgi nimi toob naeratuse näole paljudele 1970.–1980. aastatel Tartus elanud näitusekülastajatele. Ta on Tartu slaidimaali koolkonna esinumber, kelle tööd pakkusid omal ajal palju kõneainet ning on tänaseks muutunud põnevaks ajastudokumendiks.

1979. aastal maalitud „Let`s go“, mis kujutab autorit ennast, Enn Tegovat, Andrus Kasemaad ja Mati Vaitmaad Kunstnike Maja juures kaelakuti hoogsal sammul astumas, on üks Eesti hüperrealismi kuulsamaid teoseid. Praegu asub see Eesti Kunstimuuseumis. Mõned aastad tagasi maalis aga kunstnik sama pildi väiksemas formaadis ümber. Tema kaaslased on kujutatud siin sama noorena kui tookord, ainult tema ise on 25 aastat vanem ja koos oma truu sõbra koeraga

Kunstiteadlase Jüri Haini sõnutsi ei tähendanud Kristjan Raud Alo Hoidrele minevikku, vaid isiklikku mälestust: Hoidre jõudis Kristjan Rauaga koos esineda lausa kuuel (!) näitusel. Sõja-aastatel sattus ta väga noorena Jaroslavli kunstiansamblisse, kuigi tegutses rohkem rindekunstniku kui tagalamehena. Kuni 1950. aastate lõpuni oli Hoidre sunnitult sotsialistliku realismi kütkes, tänu millele ta sai aga vabamalt välismaal käia. 1964. aasta Veneetsia biennaal tõi ta loomingusse vapustava muutuse – vaadake „Tallinna madonnat“! Ja sellest peale oli ta üks põnevamaid graafikuid Eesti kunstis. 1986. aastal lõi ta kolmelehelise sarja „Eesti kunstimeistrid,“ mis on pühendatud Kristjan Rauale, Eduard Wiiraltile ja Elmar Kitsele. Elu viimase kümnendi lustlikus piiranguteta loomeplangus teeb ta Kr. Raua poole kummarduse veel mõnel teiselgi korral.

Enne kui Sarapuu hakkas 1980. aastatel maalima oma müütiliste kangelastega allegoorilisi lugusid, mis on siin ka esindatud, tegi ta vararenessanslikke portreesid. Malbete, saladuslikult naeratavate Florade kõrval on tal terve seeria märksa maisematest töökangelannadest. Kellele siis ei meenuks tühja leti taga rõõmsalt naeratav müüjatädi, suitsetatud seapea käes! Nagu näha, on Sarapuu leivamüüjasse suurema leebusega suhtunud.

Enn Põldroos on kunagi öelnud, et „grusiinlastel on Pirosmani, prantslastel on Rousseau, meil on Sarapuu“.

Nüüd siseneme galeriiruumi, kus enamik maale on pärit esimese Eesti vabariigi ajast, ülejäänud on aga maalitud vahetult pärast sõda kuni 1960. aastateni.

Kristjan Tedre loomingus on huvitav vastuolu. Kui ta maalib natüürmorte, siis on need nagu hea kunstihariduse saanud kunstnikul ikka. Kui ta võtab aga käsile figuraalkompositsiooni või linnavaate, on need tugevat naivistlikku laadi, täpselt nagu selles Aleksander Vardi Hellenurme maja ehitust kujutava pildi puhul. Vardi ehitas Alliku talu EÜSi suure pannoo maalimise raha eest. Pärast 1949. aastat, kui ta kodanliku formalistina põlu alla sattus, ei julgenud ta oma suvitusmaja ja ateljeed enam kasutada. Praegu on sellest majast järel vaid varemed.

Omanäoline Nigol Espe oli mitmel alal andekas, muu hulgas asutas ta kuulsa Ko-Ko-Ko kohviku ning lõi suurepäraseid mööblikavandeid, kutsudes üles originaalmööblit tegema. Olev Subbi juhtis kunagi eravestluses tähelepanu Espe maalide suurepärasele koloriidile, märkides, et need on alaväärtustatud. See maal toob oma peaaegu üks ühele klappivate mõõtmete ja temaatika tõttu silme ette Elmar Kitse kolmikmaali „Võim Internatsionaali“.

Kitse maal on loodud 1940. aasta augustis seinamaalide konkursi jaoks, kus see pälvis kõrgeima auhinna. Esimesel Nõukogude võimu aastal 1940–1941 kuulutati välja palju konkursse ja enamik kunstnikke tegi sinna kavandeid. Mõnikord lõpetati pooleli jäänud kavandid sõja ajal juba teise võimu alla kuuludes. Võib-olla on nii läinud ka selle maaliga.

Väga tore kogu on Viinistul pagulaskunstnikest:

Karin Luts on meie esimesi edukamaid naismaalikunstnikke ja kindlasti üks pagulaspõlve olulisemaid. Pärast sõda siirdus ta koos abikaasaga Rootsi ja Eestis polnud tema tegevusest kaua midagi teada. Paguluses oli ta üks väheseid mingitki rahvusvahelist edu saavutanud eesti kunstnikest, kes suutis oma loomingus ka edasi areneda. 2004. aastal toimus Tartu Kunstimuuseumis Karin Lutsu suurnäitus „Konfliktid ja pihtimused“, kus näidati kunstniku pärandina saadud teoseid. Tookord oli „Arheoloogiline maastik“ teada vaid ühe vana Rootsis trükitud postkaardi järgi. Rõõm on tõdeda, et tasapisi jõuab meie kunstnike looming eri teid pidi ikkagi koju.

Talviku kunstitee on veidi tavapäratu. Aastatel 1921–26 õppis ta Riigi Kunsttööstuskoolis raamatuköitmist, aga 1928. aastast jätkas õpinguid Helsingis Ateneumis, Soome Kunstiühingu koolis. Seal tudeeris ta vaheaegadega kuni 1939. aastani maali ja graafikat. Samal ajal täiendas Talvik end Pariisis, Rootsis, Saksamaal, Belgias ja Hollandis. Talvesõja puhkedes tuli ta Eestisse tagasi, kuid lahkus 1944. aastal jäädavalt Rootsi. Talvik oli kahtlemata üks silmapaistvamaid pagulaskunstnikke. Kuigi 1934. aastast esines ta ka Eesti kunstinäitustel, on tema varasemaid maale meil suhteliselt vähe. Viinistu kunstimuuseumis leiduvad Talviku varajased linnavaated on suur haruldus.

Olev Mikiveri kunstiõpingud Eestis katkestas sõda. Edasi sai ta õppida alles 1947. aastal Stockholmis. 1951. aastal täiendas ta end Pariisis. Suurema osa elust oli Mikiver seotud Malmö linnateatriga, tegutsedes seal teatrikunstniku ja kostüümikujundajana. Ta on üks järjekindlamatest sürrealistidest meie kunstnike seas. Kummalised fantaasiaküllased mälupildid põneval abstraktsel taustal tegid temast väliseesti kunstis tunnustatud avangardisti. Eesti kunstimaailmas jäi ta väga kauaks peaaegu tundmatuks.

Andrei Jegorov sündis Konrad Mäega samal, 1878. aastal. Ta oli lapsest peale kurt, aga see ei takistanud teda saamast hästi koolitatud maalikunstnikuks.

Esmalt astus Jegorov Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi kooli. Aastatel 1901–1909 osales ta vabakuulajana Peterburi Kunsti Akadeemia kõrgemas kunstikoolis, kus tudeeris maailmakuulsa kunstniku Ilja Repini juures. 1919–20 oli ta EKBLi andmetel Semjon Budjonnõi 1. ratsaarmee kunstnik.

Maalikunstnikuna oli Jegorov Venemaal edukas ja kui ta 1921. aastal perega Eestisse elama tuli, võeti tema maaliliselt realistlikud tööd ka siin hästi vastu. Väga tuntud on tema talvemaastikud ja seepärast on rõõm näha päikeselisi suvitusstseene, eriti seda idüllilist pilti kunagisest luksuslikust kuurordist Narva-Jõesuus.

Jaan Koort on tuntud suurepärase kujurina. Veidi vähem on teada, et ta oli ka hea maalikunstnik. Maali ja skulptuuri vahel jagas ta end kahjuks vaid kümmekond aastat, pühendudes pärast Pariisist naasmist peamiselt skulptuurile. Nii tegi ta üsna vähe maale ja neidki pole palju säilinud. Aga seda erilisem on kohata üht neist erakogus. Kas tegemist on Pariisi või mõne muu linna vaatega, jääb iga vaataja enda otsustada.

Juhan Nõmmik õppis Pallases väikeste vaheaegadega aastatel 1920–29. Pärast lõpetamist elas ta Tartus ja töötas joonistusõpetajana. Alates 1937. aastast läks Nõmmik Pallasesse õpetajaks ja oli selle (üsna nõukogudemeelne) direktor 1940.–41. Aastal 1944 põgenes ta Rootsi. Nõmmik maalis peamiselt maastikku ja tegi suurepäraseid akvarelle. Riiklikes kunstimuuseumides on tema varaseid, Eestis tehtud töid üpris vähe, peamiselt Lõuna-Eesti talvemaastikud ja üksikud rannikuvaated. Seepärast on märkimisväärne, et Viinistu kogus leidub lausa kaks suvist põhjaranniku vaadet.

Rudolf Paris õppis aastatel 1913–16 Konrad Mägi ateljees ning 1919–22 Pallases maalimist ja analüütilist joonistamist. 1922. aastal astus ta Bauhausi kunstikooli Weimaris ja lõpetas sealse seinamaali osakonna. Ta oli üks vähestest eestlastest, kes on Bauhausis õppinud. Pigem tunneme teda hoopis kunstiajaloolasena, kelleks ta õppis vaheaegadega aastatel 1919–31 Tartu ja Helsingi Ülikoolis. 1932. aastal kirjutas Paris esimese Konrad Mägi monograafia. 1941. aastal lahkus ta aga Eestist ja sättis elu sisse Saksamaal Freudenstadtis. Kokku üllitas ta üle 20 teadustöö, millest on ehk tuntuim 1986. aastal koostöös Evi Endiga välja antud „Kunsti leksikon“. Kunstnik Parisest on maha jäänud väga vähe maale, Eesti kunstimuuseumides neid ei ole.

Mõned aastad tagasi ütles Jaan Manitski ühes intervjuus, et ta igatseb kogusse üht Kölerit. Nüüd on tal see olemas. Köler erakogus on väga suur asi, sest isegi Tartu Kunstimuuseumis on ainult paar tema pilti.

Suurt huvi pakub ka visuaalselt Köleriga peaaegu kaasaegsena tunduv maal, mille autor on aga hoopis Konrad Mägiga üheealine. Alfred Aleksander Hirv on siinmail vähe tuntud kunstnik, kuna ta elas ja tegutses peamiselt Peterburis. Kuigi põlvkonna poolest kuulub ta kokku Konrad Mägi, Jaan Koorti või Nikolai Triigiga, on tema maalide ilme hoopis teine, jäädes pigem baltisaksa ehk akadeemilise maali leeri. Stieglitzi kunstikoolis käis ta lühikest aega, sest sealne õppemeetod ei meeldinud talle. 1895. aastal võeti Hirv aga vastu Julius von Kleveri ateljeesse, kus ta õppis maalikunsti aluseid ja kus tema lemmikžanriks kujunes natüürmort. Aastatel 1898–1899 täiendas Hirv end Rooma Kunstiakadeemias ning 1900. aastal koos hulga vanema Kristjan Rauaga ka Anton Ažbe kunstikoolis Münchenis. Kr. Raud mäletas teda lisaks kui suurepärast viiulimängijat.

Pärast Münchenit reisis Hirv Pariisi ja Hispaaniasse. Revolutsioonieelsel Venemaal oli Hirv tuntud ja oma ringkonnas menukas natüürmordimeister, kes maalis ka portreesid. Eestisse sattusid tema tööd peamiselt Peterburis elanud eestlaste ja vene pagulaste käest. Alfred Hirv suri varakevadel 1918. aastal ja maeti Pihkva luteri usu kalmistule. Veel 1944. aastal tõdeb Järva Postimees, et andekast kunstnikust pole palju teada, ja nii jäi ka nõukogude ajal. Tuntumaks on ta saanud alates 90. aastatest, mil oksjonitele hakkas ilmuma tema töid.

Meie tuur lõpeb Peet Areni haruldustega

1870. aastal valmis Tallinna Toompea nõlva alla Otto Rudolf von Knüpfferi projekteeritud esimese klassi vaksal, mis sai nimeks Balti jaam. 1926. aastal leppisid Sihtkapitali ja Raudteede Valitsus kokku, et seda hakkavad ehtima pannood, ja juba järgmisel aastal esitatigi see tellimus Peet Arenile ja Roman Nymanile.

Areni kaks kaheksa meetri pikkust ja ühe meetri kõrgust pannood paigutati Balti jaama peasaali vastakuti. Nõukogude hävituspataljon süütas aga jaamahoone 1941. aasta 27. augustil põlema ning koos muuga hävisid ka pannood. Tõsiseid kahjustusi saanud hoone taastati 1945. aastal. Sama saatus tabas teisigi Areni arvukaid pannoosid nii Tallinnas, Pärnus kui ka Tartus ja seega on need pannookavandid harukordse väärtusega. Avalikkuse ette ilmusid need alles 90. aastate keskel Viinistu kunstimuuseumis.

See oli meie lühike veebituur, mis hõlmas umbes 40 pilti ERMi näitusel. Loodetavasti jõudsite ka kõik teised 145 ära näha. Kui ei jõudnud, siis seadke pärast eriolukorra möödumist sammud kindlasti Viinistu kunstimuuseumisse.