Svetlana Karm,  ERMi teadur ja näituse kuraator.

28. veebruaril avati Komimaa pealinnas Sõktõvkaris sealse rahvusmuuseumi ja ERMi koostööna valminud näitus „Jahirajad: küttimine sürjakomide maailmavaates ja igapäevaelus“. ERMi jaoks oli see üle pika aja esimene rahvusvaheline ühisnäitus, kus lisaks audiovisuaalsele materjalile[1] on esitatud ka etnograafilised esemed. Näitusetiimi jaoks oli see paras proovikivi, sest museaalide väljavedu ühest riigist teise on bürokraatia mõttes üsna keeruline ja ka majanduslikult kallis. Näitus on nüüd aga üleval ja meeskond uue kogemuse võrra rikkam, nii et võib seda ka teistega jagada.

Miks just Komi muuseum? ERMil on Komi Rahvusmuuseumiga head sidemed alates 1969. aastast, mil toimus esimene välitöö komi küladesse. 1989. aastal osalesid komi kolleegid oma väljapanekuga ERMi kureeritud soome-ugri (Ungari, Soome, Udmurdi, Mari, Komi ja Mordva) muuseumide ühisnäitusel „Soome-ugri rahvakunstist“ Eesti Näituste paviljonis Tallinnas ning aastal 1997 koostöös Komi Rahvusmuuseumiga korraldas Art Leete ERMis näituse „Komi hingus“. Hilisemad kontaktid komi kolleegidega ongi püsinud peamiselt tänu TÜ etnoloogiaprofessori Art Leete ja ERMi teaduri Piret Koosa komi välitöödele ja uurimisprojektidele. Samuti on ERMi ja Komi muuseumi esindajad osalenud muuseumite korraldatud konverentsidel, komi kolleegid on jõudnud ka ERMi uude majja. Minu isiklikud kontaktid Komi Rahvusmuuseumi direktori Irina Kotõleva ja teadusdirektori Svetlana Banduraga pärinevad 2002. aastast, kui kohtusime Venemaa Etnograafiamuuseumi konverentsil Peterburis. 2017. aasta kevadel olime koos Svetlanaga Ludorvai Udmurdi vabaõhumuuseumi eestvedamisel toimunud soome-ugri animatsioonifilmide festivali korraldustoimkonnas.

2018.  aasta sügisel uuendasid ERM ja Komi Rahvusmuuseum koostöölepingut (varasemalt sõlmitud 1991. ja 2009. a) ning Svetlana Bandura järjekordse külaskäigu ajal Eestisse arutasime koos ERMi arendusdirektori Viljar Pohhomoviga ühistegevuse, sealhulgas näituse korraldamise võimalusi. Idee ja teema – jahinduse osa sürjakomi kultuuris – oli komi kolleegidel juba olemas ning arutelu käigus otsustasime, et sellest saab ühistööna valmiv rändnäitus, mille algkontseptsioon luuakse Komis ja näitusedisain Eestis. Hiljem saab kumbki muuseum eksponeerida näitusel oma kogus olevaid esemeid. Esimesed lähtepunktid, mille me esitasime 2019. aasta hakul juba „Uurali kaja“ püsinäituse koostegemisest tuttavatele Velveti disaineritele (kohtumisel osalesid Kristian Kirsfeld, Kadri Pukk ja Mart Lankots), olid järgmised: läbi mõelda ja luua näituse disainilahendused, mis vastaksid muusemiesemete põhisele rändnäitusele; et näitus oleks kergesti transporditav ja monteeritav ning eksponeerimistingimused ja multimeedialahendused museaali- ja kasutajasõbralikud ja lihtsad.

Tulemus, millega said hakkama Velvet ja näitusevitriinide tootja RedHat, ületas nii meie kui ka komi kolleegide ootused. Ülivõrdes kiidusõnu oli kuulda ka näituse avamisel Sõktõvkaris. Üllatavalt ootamatuks osutusid minu jaoks aga Komi vabariigi kultuuri, turismi ja arhiivinduse ministri Sergei Jemeljanovi sõnad „Это всё по-взрослому“ (sõnasõnalt see kõik on ikkagi täiskasvanulik), mis tabavalt tunnustasid väljapaneku taset ning näitusemeeskonna oskusi ja meisterlikkust. Siin see meeskond on: Svetlana Bandura (kontseptsiooni autor), Natalja Hozjainova ja Vladimir Lipin Komi Rahvusmuuseumist; Viljar Pohhomov, Piret Koosa, Maido Selgmäe ja Tiit Sibul ERMist; konsultandina Art Leete Tartu Ülikoolist; Kristjan Kirsfeldt (disaini kontseptsiooni autor), Kadri Pukk, Kaarel Vahtramäe, Jaak Peep, Reimo Unt ja Mart Lankots Velvetist ning Red Hat Group Desingi tiim eesotsas Ragnar Voolainega.

Siin on väike kroonika ja fotojäädvustus näituse tegemisest.

Mai 2018 – Komi Rahvusmuuseumi teadusdirektor Svetlana Bandura käib välja mõtte teha koos ERMiga jahindusteemaline näitus (ajendiks samal aastal valminud ERMi ja Udmurdi Rahvusmuuseumi fotonäitus udmurdi noorte palvustest) ning annab teada soovist tulla Eestisse.

Oktoober 2018 – Svetlana osaleb hõimupäevade konverentsil ja kohtub muuseumi juhtkonnaga, arutades mh Viljar Pohhomoviga ühisnäituse võimalusi.

November 2018 – Komis valmib näituse kontseptsioon.

Detsember 2018 –  ERM esitab hõimurahvaste programmile ühisnäituse projekti toetuse taotluse.

Veebruar 2019 – ERMi näitusekuraatorite esimene kohtumine Velveti esindajatega; kooskõlastatakse näituse kontseptsioon ja valmimiskava.

Märts 2019 – ERMi uurimisgrupp käib välitööl Komimaal, et tutvuda ja jäädvustada videole ja fotole Kortkerossi rajooni Bolšelugi külas toimuv rahvuslik suusafestival Ljampiada. Sel festivalil võisteldakse jahisuuskadel (komi keeles лямпи) ja osalejatel peab seljas olema jahimehevest ja -kepp (hiljem valmib rändnäituse jaoks videoklipp festivalist). Tutvustan Sõktõvkaris kolleegidele näituse disainikontseptsiooni, mille üle arutlesime veel enne mu siiasõitu Skype’i teel Kristiani, Kadri ja Viljariga.

Kevad–suvi 2019 – näituse loomine on täies hoos (ülesehituse ja disaini läbitöötamine; tekstide koostamine ja eksponaatide valik, audiovisuaalsete materjalide ettevalmistamine jmt).

September 2019 – Komi kolleegid Svetlana Bandura, Natalja Hozjainova, Anna Melnikova  ja Vladimir Lipin külastavad muuseumit ja Eestit, Velvet näitab kuraatoritele vitriinide kujundust. Paneme koos paika näituse alateemad ja materjalide (esemed, video, foto, audiotekstid) jaotuse vitriinides.

November 2019 – Svetlana Bandura tuli taas Eestisse. RedHatis valmis prototüüpvitriin, mida näitusetegijad põhjalikult uurivad. Veel kord kooskõlastatakse tööde üleandmise ajad ning pannakse paika näituse avamise päev (veebruari keskpaik või lõpp).

Oktoober–detsember 2019, jaanuar–veebruar 2020 – käib töö näituse kallal.

18. veebruar 2020 – näitus pakitakse auto peale ja saadetakse Komisse.

22. veebruar – näitus jõuab Sõktõvkari, Komi muuseumi töötajad tõstavad vitriinikastid maha ja paigutavad need näituseruumi.

24. veebruar – varahommikul jõuab Komisse näitusemeeskonna Eesti esindus: Kristian Kirsfeldt, Tiit Sibul ja Svetlana Karm. Kuigi Eesti peab vabariigi aastapäevapidu, meil tuleb pikk ja töörohke päev. Õhtuks on vitriinid kastidest väljas ja pakikilest vabad ning tühjad kastid on laudadeks lahti võetud ja teise ruumi viidud. Hakkab juba looma…

25. veebruar – näitusesaalis on palju askeldamist. Meie aeg kulub peaasjalikult ootamisele – elektrikud tegelevad juhtmetega, fondidest peavad laekuma eksponaadid; pakime valgusteid lahti ning poisid kinnitavad need vitriinide külge.

26. veebruar – päeva märksõnaks on sättimine: jahimees-mannekeeni riietamine, esemete vitriinidesse paigutamine, multimeedialahenduste kontrollimine, jahindusarvutimängu kontseptsiooni ja kujunduse täpsustamine jms.

Õhtul korraldavad komi kolleegid meile väljasõidu Sõktõvkari külje all asuvasse spordikeskusesse, kus peame suusaraja kõrval metsa all samovariga piknikut.

27. veebruar – taas käib töö ja lõbu üheskoos. Kuulnud, et meil Eestis pole veel talve ega lund olnud, korraldavad kolleegid hommikupoolikul järjekordse väljasõidu loodusesse. Sõidame pealinna lähedal asuvasse Jeljatõ turismikeskusesse, kus saamegi nautida talverõõme. Valik on üsna suur: suusad, Soome kelk, lumerõngas, uisuväljak, lumetramm ehk -saan koos taha kinnitatud kolmerealiste istmetega. Kuna tegemist on vastlanädalaga, laseme mõnuga liugu ja sööme pannkooke. Pärastlõunal oleme tagasi muuseumis, et anda näitusele viimane lihv. Paar pisiasja on veel sättida, aga tööpäeva lõpuks on see avamiseks valmis.

28. veebruar – hommikul on veel sättida paar asja, aga saalis tegutseb juba kohaliku televisiooni kaameramees, nii et püüame teda mitte segada. Tutvume teisel korrusel asuva looduseosakonna püsinäitusega. Askeldamist veel jätkub: koristajad pühivad põrandat, näitusesaali valvuritädid uurivad ja täpsustavad, kuidas toimivad multimeedialahendused, ning ajakirjanikud võtavad intervjuud. Saali hakkab kogunema inimesi, kes uurivad vitriinide avasid ja piiluauke, kuulavad audiotekste ning vaatavad ekraanidel jooksvalt videoklippe ja joonisfilme. Näitus Komis on avatud.

Juuni alguses jõuab rändnäitus tagasi Eestisse ja ERMis saab seda näha juba soome-ugri rahvaste kongressi ajal. Siinne näitus tuleb aga teistsugune. Lähtudes meie kogudest, muutub see osaliselt sisult ja eksponaatide poolest ning komi keele asemele on esmane eesti keel (lisaks inglise ja vene keelele). Muuseumitöötaja jaoks on see põnev katsumus, kuidas ühendada ühel näitusel eri muuseumite kogud, keeled ja kultuuritaust. Elame-näeme.

[1] 2018. aastal valmis ERMi ja Udmurdi Rahvusmuuseumi ühistööna foto- ja filmiprojekt „Ajanihe: udmurdi noorte palvused 1993/2017“, https://www.erm.ee/et/content/ajanihe;  https://blog.erm.ee/?p=11229

Fotod: Svetlana Karm ja Arp Karm (ERM). Natalja Hozjainova, Anna Melnikova, Anastasia Popova (Komi Rahvusmuuseum)