Svetlana Karm, ERMi teadur, näituse kontseptsiooni autor

Maailmafilmi festivali avapäeval 19. märtsil esitleti ERMis uut rändnäitust „Ajanihe: udmurdi noorte palvused 1993/2017“. Aeg, mil muuseumikülastajad said näitusega tutvuda, jäi üsna lühikeseks, sest üsna pea läkski see rändama, esimesteks sihtpunktideks Tatarstanis asuv udmurdi küla Varkled-Bodja ning Udmurdi Rahvusmuuseum Iževskis.

Viiekeelne (eesti, udmurdi, inglise, prantsuse, vene) rändnäitus on vormistatud seitsmel kahepoolsel stendil, mis on ruumi suhtes vähenõudlikud ning kergesti eksponeeritavad nii suurtel messidel kui ka väikestel temaatilistel üritustel. Foto: Arp Karm (2018)

Näituse kuraatorid Eva Toulouze, Arp Karm ja Svetlana Karm ning kujundaja Jane Liiv. Pildilt on puudu kuraator Nikolai Anisimov, kes vaevles näituse esitluse päeval gripi küüsis. Foto: Laur Vallikivi (2018)

Foto- ja filmiprojekt tutvustab udmurdi noorte palvusi, mis on osa vanast kevade alguse ja maaharimise pühast Akaška’st, mis on uuemal ajal kokku sulanud õigeusu ülestõusmispühadega. 2018. aastal on lihavõtted Venemaal just sel nädalal ning Varklet-Bodjas, kust pärinevad näituse pildid ja videomaterjal, toimub palvus ka tänavu. See on iga-aastane üleminekuriitus, millega tähistatakse noorte vastuvõtmist kogukonna täiskasvanud liikmete sekka. Tänapäeval kohtab sellist riitust Euroopa rahvastel üsna harva ja ka udmurtidel on see säilinud ainult selles külas. See traditsioon ei katkenud siin isegi nõukogude ajal.[i]

Poiste palvus toimub neljapäeval ning tütarlaste oma pühapäeval ehk ülestõusmispühal. 1993. aastal  rääkisid aga kohalikud inimesed, et varasemalt olevat tütarlaste palvus toimunud esmaspäeval ehk ülestõusmispühale järgnenud päeval. Selleks et mitte kooli- ja kolhoosijuhtkonnaga konflikti sattuda, pidavat kohalikud oma palvuste aegu väga hoolikalt valima või need juhtkonnaga kokku leppima (tatarlastest kolhoosijuhtkond olevat aga udmurtide palvusi soosinud, sest siis pidavat hea ilm ja viljasaak tulema). Hea läbisaamine tatarlastest naabritega tagas selle, et udmurtide vanad uskumused ja palvused säilisid nõukogude ajalgi. Palju huvitavat materjali on jäädvustanud siin külas ka eesti uurijad ning talletanud neid ERMi kogudesse.

Siiski sündis näituse idee üsna spontaanselt. 2017. aasta aprillis postitas tollane TÜ doktorant Nikolai Anisimov sotsiaalmeedias välitööl tehtud pilte Varkled-Bodja noorte palvustest. Need olid üsna sarnased nendega, mis olid mu mällu jäänud aastast 1993, mil neljaliikmelise uurimisrühma koosseisus jälgisin neidsamu rituaale. Tekkis sportlik huvi: kui palju sarnaseid motiive, rakursse ja objekte võib leida kahe uurimisrühma pildimaterjalist. Eestist osalesid palvustel Aado Lintrop videooperaatorina ja Arp Karm fotograafina, Udmurdi Rahvusmuuseumist uurijatena Serafima Lebedeva ja mina 1993. aastal ning juba mainitud Nikolai Anisimov ja Eva Toulouze TÜst 2017. aastal. Arutanud oma ideed fotode autoritega, sõitsin eelmise sügise hakul Iževskisse Udmurdi Rahvusmuuseumisse, kus olid tallel 1993. aasta palvuste pildid…

Nii valmiski visuaal-antropoloogiline eksperiment Ajanihe, mis kõrvutab eri aegu, salvestustehnikaid (filmikaamera aastal 1993 ning digikaamera 2017), mitmeid kombestikuga seotud objekte-esemeid ning uurijate arusaama kultuuri talletamisest pildis ja videos. Näituse kuraatoritel oli huvitav jälgida elu ja kombestiku muutumist ja/või püsimist ajas. Loodetavasti pakub siinne pildivalik emotsioone ja mõtlemisainet ka vaatajale.

Näitus on valminud Eesti Rahva Muuseumi ja Kuzebai Gerdi nimelise Udmurdi Rahvusmuuseumi (Iževsk, Venemaa) koostöös. Kasutatud on ERMi (video, 1993) ja Udmurdi Rahvusmuuseumi (fotod, 1993) kogudes olevaid materjale ning uurijate erakogu (fotod ja video, 2017). Projekti toetas Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeeriumi hõimurahvaste programm.

Kevad Varkled-Bodja külas. Poiste ja tütarlaste palvused on osa vanast kevade alguse ja maaharimise pühast, mis on uuemal ajal kokku sulanud õigeusu ülestõusmispühadega.
Fotod: Arp Karm 1993, Eva Toulouze 2017

Poiste palvus toimub neljapäeval ning algab majade läbikäimise ja toidukraami korjamisega.
Fotod: Arp Karm 1993, Eva Toulouze 2017

Kõik ettevalmistused õhtuseks palvuseks teevad poisid ise: korjavad puitu, süütavad tule ja keedavad putru. Putru keedetakse kahes katlas: üks on pühitsemiseks ja palvetamiseks, teine koossöömiseks.
Fotod: Arp Karm 1993, Nikolai Anisimov 2017

Ohvripapp võtab palvetamise jaoks putru. Rituaalse pudru keetmiseks kasutatakse tavaliselt lamba- ja haneliha ning hanerasva, vajadusel aga ka loomaliha. Sealiha ega -rasva palvetamiseks mõeldud pudru sisse ei panda.
Fotod: Arp Karm 1993, Nikolai Anisimov 2017

Palvetamine jumalatele ja pudru pühitsemine, millele järgneb ühine sööming. Ohvripapp palvetab vaikselt ja kui ta kummardub, siis teevad seda tema järel ka kõik teised.
Fotod: Arp Karm 1993, Nikolai Anisimov 2017

Tütarlaste palvus toimub pühapäeval ning algab nagu poistelgi majade läbikäimise ja toidukraami korjamisega. Selleks tähtsaks päevaks panevad tütarlapsed selga rahvarõivad.
Fotod: Arp Karm 1993, Nikolai Anisimov 2017

Külapilti „kaunistavad“ ajale iseloomulikud märgid: poliitplakatid nõukogude ajal ja gaasitorud tänapäeval.
Fotod: Arp Karm 1993, Nikolai Anisimov 2017

Rituaalse pudru keetmiseks kogutakse kruupe, võid, liha (lamba-, hane-, pardi-, kana-, sea-, veiseliha) ja rasva ning rohkesti mune.
Fotod: Arp Karm 1993, Nikolai Anisimov 2017

Palvetamine jumalatele. Peo peategelased palvetavad esireas ohvripappide taga ja tavaliselt seisavad naised palvusel meeste taga. Tütarlaste ja ohvripappide ees on kuuseoksad, millel on kauss pudruga, nõud alkoholiga ja rätik ohvrirahaga.
Fotod: Arp Karm 1993, Nikolai Anisimov 2017

[i] Udmurdi noorte palvustest loe lähemalt: Aado Lintrop 2003. Udmurdi usund. Eesti Rahva Muuseumi Sari 5. Lk 198–203.