Siret Saar, ERMi koguhoidja.
Mulle meeldib raamaturiiulites sorida – klassika, sarjad, erialaraamatud… Kõige mõnusamad on kiireks ülevaateks aga sari „Nõukogude luule“ (kus on väga vingeid luuletajaid ja tõlkijaid!), Eesti romaanivõistluste töid, sekka „Raske on olla õpetaja“, „Mida peab teadma naine“ ja „Shakespeare kinolinal“, „Individuaalelamute ehitamine“, üksikud Pikkeri, Silueti, Nooruse numbrid.
Kas koduses raamaturiiulis olevad teadlikud ja juhuslikumat sorti valikud ütlevad inimese kohta midagi? Aga tema lemmikautorid? Kas tõlgitavate tekstide valik ütleb tõlkija kohta midagi? Leino – nukker musikaalsus, Puškin – vitaalsus, anne jäägitult kõiki võluda, Heine – “jooksu pannud romantika“. Ma ei tea.
Tõlkeluule on aga vajalik. Jah, tõlge muudab luuletust. Iga keele luulel on omadusi, mida võivad täielikult mõista ainult need, kes seda emakeelena räägivad. Vahel veab ootamatult teistelgi – mõnest luuletusest võib saada võimsa elamuse. Lihtsalt tunned, et mõistsid. Nõnda võib luule kaudu aeg-ajalt võõrale maale imbuda kodus diivanil pikutades.
Sel aastal korrastati ERMis etnoloog Ants Viirese arhiiv, mille hulgas on ports luuletõlkeid (Ak 36-4/8. Ajavahemik 8. mai 1944 kuni 18. november 1964, kokku 208 lehte). Tõlkeid on näiteks vene, saksa, poola, soome, hiina, türgi keelest. Luule tõlkimine oli Viiresele intellektuaalne-loominguline ajaviide.
Ants Viires meenutab oma mälestusteraamatus „Läbi heitlike aegade“, et juba tema isa tõlkis vene keelest näidendeid, et neid Valgjärve Põllumeeste Seltsi pidudel lavastada. Viires ise alustas tõlkimist 1941. aastal.
1941. a hakkasin luuletusi kirjutama. Esimesena valmis märtsis küll luuletõlge – Eino Leino armastusluuletusest „Teine-teine“. /—/ Sealtpeale jätkasin oma murede ja rõõmude luulesse valamist. („Läbi heitlike aegade“, 2011).
Seda Leino luuletust ERMi jõudnud materjalide hulgas ei ole, on aga luuletused „Tulge koju“, „Rokokoo“ (tlk 1956). 1960. aastate materjali hulgas on soome autoritest esindatud Paavo Haaviko, Juhani Peltonen, Arvo Turtainen.
1950/51. a talvel tõlkisin kogunisti ära Puškini „Jevgeni Onegini“ esimese peatüki. Pidasin enda tõlget tunduvalt paremaks kui 1945. a lõpul Loomingus avaldatud Jaan Kärneri oma. („Läbi heitlike aegade“, 2011).
Eriti põnev ja ootamatu oli leida 1950. ja 60. aastatest pärit hiina luule tõlkekatsetusi. Siin on valik materjale selle kohta: Du Fu „Üksik metshani“ (lk 52), Sirp ja Vasar, kiri (lk 54), kiri Leo Metsarile (lk 122), väljalõige Edasist (lk 133).
Viirese tõlgitud autorite hulgas on ka Heinrich Heine, Friedrich Schiller, Aleksandr Blok, Jerzy Charasimowicz, Emily Dickinson, Walt Whitman jpt.