Tekst ja restaureerimistöö: konservaator Karoliine Korol.

Lapse hooletu sahmimise tulemusena laualt maha löödud morsiklaas võib marakratile esmajoones hulga pisaraid tuua, kui vanema noomivad sõnad pea kohal müristavad ja häbitunne külaliste ees kõrvad ludusse sikutab. Siis aga kostab üle laua tädi muretu hõige: „Ei ole hullu – killud toovad õnne!“ Midagigi head sellest segadusest! Kohe haaratakse hari ja kühvel ning asutakse teravaid kilde kokku koguma. Edasi rändab kühvlitäis õnne otsejoones prügikasti. Nii paljuks seda siis oligi.

Muuseumis ei käi küll pidu, kuid ka seal võivad klaasesemed hooletuse või juhuse tõttu puruneda. See võib juhtuda näitusel, kus mõni hajameelne külastaja postamendi otsa koperdab ja nõnda sellel seisva eseme kaugushüppesooritusele saadab. Või eseme transpordi käigus, kui see pole turvaliselt pakendatud. Vastus küsimusele „Mis juhtus ERMi kogusse kuuluva puuviljavaagnaga D 10:11?“ peidab end kusagil mineviku tolmustel inforiiulitel. Õnne on need killud selle purustajale aga toonud vähemalt mitukümmend aastat. Nimelt oli vaagen koguhoidja Ülle Jäe sõnul purunenud juba enne 1995. aastat. Teada on vaid see, et ERMi kogusse võeti algselt Tartu Suurgildile kuulunud vaagen vastu 1932. aastal valitsuse otsuse põhjal.

Puuviljavaagen ERM D 10: 11 enne restaureerimist

Klaasi restaureerimiseks sobivad liimid

Tegelikult on võimalik klaasi väga edukalt liimida. Tänapäeval on liime, mis on sama läbipaistvad kui klaas. Mis mõttes?! Nimelt määratakse optikas materjalide läbipaistvust optilise keskkonna murdumisnäitaja ehk refraktsiooniindeksi kaudu (n). Lihtsamalt öeldes näitab murdumisnäitaja, kui palju materjali sisenev valgus selle koostisosakestega kokkupõrkel murdub. Selleks et liimühendus läbipaistval materjalil märgatavaks ei jääks, peavad liimi ja materjali refraktsiooniindeksid olema võimalikult sarnased (< n = 0,02). Klaase on muidugi erinevaid ja need võivad lisaks olla ka toonitud, aga tavalise läbipaistva klaasi (nt aknaklaasi) refraktsiooniindeksiks loetakse 1,52.

Konserveerimises laialt kasutatava akrüülliimi Paraloid B72 indeks on 1,49, nii et see sobib küllalt hästi. Paraloidi puhul on aga mureks see, et aja jooksul tõmbab liim endale selga kollaka mantli ehk muudab hapniku ja valguse mõjul tooni. Nõnda hakkab liimühendus esemel silma.

Tunduvalt parema tulemuse annavad klaasi liimimiseks välja töötatud epoksiidliimid. Näiteks krüptilist nime kandev kahekomponentne epoliim HXTAL-NYL-1 on valguse murdumisnäitajaga 1,52. Säilitades pikka aega (stabiilsetes tingimustes otsese päikesevalguse eest varjatuna vähemalt 20 aastat) oma selget läbipaistvust, sobib see suurepäraselt muuseumi esemete restaureerimiseks. Lisaks on see vesivedel, tungides peenikestesse mõradesse, tänu millele saab muuta mõrad stabiilseks ja ühendada purunenud tükid kapillaarjõul. Liimi ainus miinus on pikk kuivamisaeg. Nimelt saavutab ühendus eseme käsitsemiseks piisava tugevuse alles kolme päeva möödudes. Sellest pole midagi paari liimiühenduse loomise puhul, aga kui ese on purunenud üheksaks tükiks, venitab see restaureerimistöö pikaks nagu põhjamaade pimedad talveööd.

Õnneks on veel teinegi sobiv epoliim – Araldite 2020. Selle valguse murdumisnäitaja on 1,55, mis sobib nibin-nabin klaasi indeksiga. Liimi kuivamisaeg on 48 tundi, aga juba 24 tunni pärast on võimalik eset käsitseda. Ajahambale peab see oma tooni säilitamise poolest veidi kehvemini vastu kui HXTAL, kuid toonimuutus pole eriti märgatav. Ka see on vesivedel, mis lubab mõrade täitmist kapillaarjõu toimel. Oluline erinevus on aga see, et Araldite 2020 muutub küllalt kiiresti viskoosseks (u 40 minutiga katmata anumas) ja seetõttu tuleb liimida kohe pärast liimi valmistamist.

Kahekomponentne epoksiidliim Araldite 2020

Puuviljavaagna liimimine

Eseme liimimisprotsess algab planeerimisest. Epoliimiga loodud ühendust on küll võimalik eemaldada, kuid see on aeganõudev protsess, mille käigus on oht eset kahjustada. Seepärast tuleb kõik väga täpselt läbi mõelda ja ette valmistada. Selleks et purunenud vaagnast parem terviklik ülevaade saada, loodi sellele unistuste puhkuse tingimused – vaagen asetati peenele liivarannale lesima! Nimelt võimaldas liiv vaagna kumerad killud õigesse asendisse seada ja nõnda sai paika panna liimimise järjekorra. Liivale asetati mitu kihti pakkekilet, et see klaasiga kokku ei puutuks. Samas oli kile piisavalt õhuke, et seda sobivasse vormi sättida. Kile nakkumine klaasiga oli samuti abiks kildude paika sättimisel.

Puuviljavaagna killud liivaga täidetud kausis. Liiva katab pakkekile.

Enne liimimist pesti killud deioniseeritud vee ja pindaktiivse aine (Orvus WA) lahusega üle. Liimitavad pinnad puhastati atsetooniga. Liimimine viidi läbi neljas etapis. Esmalt ühendati pisikestest kildudest koosnev sektor, järgmistes etappides liimiti nö kild-killu haaval ja loodi üks ühendus korraga.

Esimeses etapis fikseeriti killud õigesse asendisse peenikeste kleeplindiribade abil ja seati vertikaalselt üksteise otsa. Nii avaldas nende enda raskus liimühenduse loomiseks sobivat jõudu.

Liimimise esimene etapp. Killud fikseeriti kleeplindiga ja seati vertikaalsesse asendisse.

Kahekomponentse epoksiidliimi valmistamisel tuleb täpselt järgida juhiseid. Kui lisada vaiku või kõvendit vales koguses, ei tarvitse liimühendus korralikult taheneda. Liim kanti peenikese pintsliga mõradele ja lasti kapillaarjõul toimida – mõra imas liimi klaasi pinnalt endasse. Kuna liimil on klaasiga sarnane valguse murdumisnäitaja, siis on kenasti näha, kas liim on pinnad katnud või ei (katmata pind peegeldab valgust).

Liimitud pind muudab purunenud koha peaaegu märkamatuks. Näha jäävad vaid killu ääred.

Vaagna liimimise viimane etapp: kõige suurem kild (ülemine) ühendati ülejäänuga. Sarnaselt toimus ka liimimise teine ja kolmas etapp.

Araldite 2020 liimijälgi on kõige parem eemaldada 24 tunni möödudes ja seda saab edukalt teha atsetooniga. Eemaldatavale liimile asetati puuvillavatt, millele tilgutati lahustit ning kaeti umbes viieks minutiks pakkekilega. Seejärel eemaldati liimijäljed atsetoonise vatitiku ja mikrofiiberlapiga. Paksemad liimijäljed sai klaasilt eraldada skalpelliga.

Liimijälgede eemaldamine atsetooniga niisutatud puuvillavati abil.

Liimijälgede eemaldamine atsetooniga niisutatud mikrofiiberlapiga.

Sõjaeelsest Eesti Vabariigist pärit puuviljavaagna restaureerimine õnnestus väga hästi. Need killud, mis olid säilinud, fikseeriti algsesse asukohta. Ese on stabiilne ja selle algupärane vorm on ennistatud. Ja need killud, mis on aja jooksul kaotsi läinud, toovad vaagna lõhkujale õnne edasi!

Puuviljavaagen ERM D 10: 11 pärast restaureerimist.

Lisalugemist

• Winther, Thea, Bannerman, Judith, Skogstad, Hilde, Johansson, Mats K. G., Jacobson, Karin, Samuelsson, Johan. „Adhesives for adhering polystyrene plastic and their long-term effect”. Studies in Conservation, 2013.
• Sale, Donald. „Yellowing and Appearance of Conservation Adhesives for Poly(methyl methacrylate): A Reappraisal of 20-Year-Old Samples and Test Methods“. https://www.academia.edu/11952580/Yellowing_and_Appearance_of_Conservation_Adhesives_for_Poly_methyl_methacrylate_A_Reappraisal_of_20-Year-Old_Samples.
• Laganà, A., J. Langenbacher, R. Rivenc, M, Caro, V. Dion, and T. Learner. „The future of looking younger: A new face for PMMA. Research into fill materials to repair poly(methyl methacrylate) in contemporary objects and photographs”. In ICOM-CC 18th Triennial Conference Preprints, Copenhagen, 4–8 September 2017, ed. J. Bridgland, art. 0906. Paris: International Council of Museums.
• Tennent, Norman H., Koob, Stephen P. „An assessment of polymers used in conservation treatments at the Corning Museum of Glass”. Glass & Ceramics Conservation 2010, ICOM-CC Glass & Ceramics Working Group, October 3-6, 2010, Corning, New York, pp. 100-109.