Autor: Agnes Aljas, teadussekretär.

Me otsime oma igapäevategemistes ikka viise-võimalusi, kuidas mugavamalt ja lihtsamalt hakkama saada. Arendamine, uuendamine ja leiutamine kuulub inimloomuse juurde, olgu tegu talupojamõistuse või lausa insenerliku nutikusega. Vahel saame inspiratsiooni teistelt, mõnikord on uus asi tekkinud puhtalt juhuse või kokkusattumuse tõttu.

ERMi arhiivis on lugu telekapuldist, mis valmistati 1980. aastate alguses ja mis lubas voodist tõusmata teleka kinni panna lambilülitist! Lisaks on õpetusi sellest, kuidas teha sinistest Sangari teksadest moekad banaanilõikeliste säärtega kivipesuteksad või kuidas sättida praemunale tomatitest naerunägu, et meelitada last seda sööma. ERM kogub praegugi lugusid, fotosid ja esemeid, mis räägivad inimeste leidlikkusest ja innovatsioonist.

Head näited on veel enda tehtud puulõhkumismasin, täiustatud kurgimarineerimise retsept või uus käsitöötehnika, rõõmumeeter ja nii mõnedki põnevad õpilasfirma tooted.

Väiksed ja suured leiutised

Leiutamine teeb elu huvitavaks ja inimesed õnnelikumaks. Mõne kirg on tehnoloogia, teisel toit, aiandus, loodus, käsitöö või mood, kolmandat inspireerivad lapsed ja pere. Näiteks on ERMi püsinäitusel „Kohtumised“ pesumasinast tehtud muruniiduk, mille lugu on järgmine:

Kuidas niita muru, kui niidukit on keeruline, peaaegu võimatu osta? Niiduk tuli ise valmis teha. Raamiks sai lapsekäru raam, mootor vanalt pesumasinalt, mootorikatteks plastmassist saunakibu. Mootori õhutamiseks tuli kibule sisse puurida auguread. Juhan Värv, kes niiduki tegi, töötas taksojuhina, nii sai ta niidukiterad ja masina terasplekist alusplaadi haltuura korras valmistada taksopargi töökojas. Jalgu kaitsev kummist lapats muruniiduki taga on lõigatud transportöörilindist. Niiduk on valmistatud 1970. aastate teisel poolel ja oli kasutuses kuni 2009. aastani. Masin töötas hästi, tegi vähe müra, vaid terasid tuli vahetada – algne tera oli ühest tükist, praegune on liikuvate otstega.

Või ERMi kogust pärit lugu rula tuunimisest.

Nõukogude ajal valmistas rulasid firma Viisnurk. Rulad olid siledad ja halvast materjalist ning lauad kippusid katki minema. Aga metallosa ja rattad olid kvaliteetsed. 1988. aasta kevadel sai poiss endale rula kingituseks, käies aga Noorte tehnikute majas mudellennukite ringis tegi ta rula ümber – laud sai laiem ja lisandus libisemisvastane liivapaber. Samuti sai rula kõrgema otsaääre, mis välismaistega sarnane ja lisaks ka Fishbone märgi.“

Valge barett ja võrksukad

ERMi arhiivis on sadu tuhandeid lehekülgi kirjeldusi ja lugusid, mis aitavad minevikusündmusi meeles pidada ja mõista, kuidas inimesed on kohanenud ühiskonnaga ja mida nad on oluliseks pidanud. Leidub ka lugusid moest ja leidlikkusest, näiteks kuidas valmistada valget baretti, kui sellist poest saada ei ole, või kuidas teha laste valgetest sukkpükstest moekad mustad võrksukad.

1980. aastate esimesel poolel oli Eestis valge bareti buum. Ajakirjad avaldasid pilte mannekeenidest, kes kandsid valgeid barette. Kauplustes aga neid loomulikult müügil polnud. Pole teada kes oli see naine, kes selliste peakatete valmistamise tehnoloogia leiutas, aga järsku oli terve Eesti täis valgeid barette kandvaid naisi. Barette tehti järgmiselt: valgest maavillasest lõngast kooti parempidistes silmustes 1 m läbimõõduga barett. Pesumasinasse (tavaliselt „Riga” tüüpi) pandi veidi vett ja seepi ning jäeti masin pooleks tunniks käima. Selle ajaga oli barett vanutatud ja sobivas suuruses. Kuivatades viimistleti mütsi kätega või taldrikule tõmmatuna.

1980. aastatel levis nooremate naiste seas teinegi ajakirjadest nähtu kodune järeletegemine, nimelt valmistati ise pitsilisi sukkpükse. Selleks osteti „Punase Koidu” toodetud puuvillaseid soonikkoelisi laste sukkpükse. Parempidised silmused lasti jooksma ning tänu sellele suurenesid sukkpüksid täiskasvanule sobivaks ja näisid justkui pitskoelistena. Hiljem siis sukad värviti musta riidevärviga.

Vihmamantel ja plastiksuusad

ERMi esemekogust leiab mõnusa leiutamisloo sellest, kuidas nutikas meister tegi turbakottidest kilekotte ja vihmamantli. Isegi plastiksuuskade tegemine ei käinud ettevõtlikkuse korral üle jõu. Kalle Poola meenutas, kuidas ta õmbles turbakotist kilekoti 1970. aastate lõpus Varstus, mille lähedal oli Põdra turbasoo, kus pakendati turvast kottidesse.

Läksime lõuna ajal sinna, kõik olid lõunal ja kotid pakkimisliini juures. Sealt sai neid siis võetud ja nendest kotid õmmeldud. Õmblesin endale isegi vihmamantli nendest kottidest. Lõikeid sai võetud Siluetist. Kotte õmblesin mitmeid. Kasutasime neid peres poekotina, nagu kilekottegi, mida ju saada ei olnud. Õmblemiseks kasutasin naabrinaise Singeri õmblusmasinat, mille pidin eelnevalt ära remontima.

Tambet Kibal on kirjeldanud, kuidas ta kattis Dünamo suusavabriku puusuuskade Estonia põhjad 1980. aasta paiku ise „plastikuga“. Segu koosnes EPO-liimist ning alumiinium- ja grafiitpulbrist, mis ta kihtide kaupa suusapõhjadele kandis, lihvides iga kihi eraldi üle. Kibal sõitis selliste suuskadega 1980. aastate algul maratonidel.

Ootame lugusid

Mida põnevat teie olete leiutanud või kuidas olnud loov ja leidlik? Saatke meile neid lugusid kas pildi või kirjana! Võite kirjutada ka sellest, mis on teid ajendanud midagi uuendama, või asjadest, mille puhul olete märganud, et need vajaksid täiendamist. Ehk teate teisigi, kes on midagi uudset valmistanud? Kirjutage sellestki!

 

ERM kogub lugusid, fotosid ja esemeid, mis räägivad inimeste leidlikkusest ja igapäevasest innovatsioonist. Loe lisa muuseumi kodulehelt.

Blogiloo fototöötlus: Arp Karm.