Autor: ERMi teadur Marleen Metslaid.
Nädalavahetusel, kui rahvusülikool tähistas 100. aastapäeva, sai 80-aastaseks selle kauaaegne professor Elle Vunder. Elle on töötanud ka ERMis ja teda võib julgelt nimetada eesti etnoloogia üheks parimaks tundjaks.
Elle sündis Tartus 30. novembril 1939. aastal (algne perekonnanimi Veinimäe). Sõja ajal viis ema ta elama Peipsi äärde Mehikoorma külla vanaema ja vanaisa juurde. Ta alustas kooliteed kohalikus Piirioja algkoolis. Pärast Tartusse naasmist õppis ta Tartu Õpetajate Instituudi harjutuskoolis ja Tartu I Keskkoolis ehk H. Treffneri gümnaasiumis.
Ema ja vennaga 1950. aastatel.
Ülikooli sisseastumiseksameid tegi Elle kolmel järjestikusel aastal, sest poliitilistel põhjustel leiti ikka ja jälle, et ta ei kvalifitseeru. Nendel aastatel töötas ta nahajalatsikombinaadis.
Elle Vunder loomuomaselt rõõmsameelsena Tartu lähistel niidul 1960. aastal.
1961. aastal sai Elle töölisnoorena ülikooli sisse ja alustas ajalooõpinguid.
Tartu Riikliku Ülikooli üliõpilaspilet.
Kodune pidu ülikoolikaaslaste ja õppejõududega 1964. aastal.
Tänu Jüri Linnuse loengule valis ta põhiaineks etnograafia. Ülikooli lõpetas ta 1966. aastal diplomitööga etnograafilistest särkidest.
Ülikooli lõpudiplom 1966. aastast.
Koos sõbranna Tiiu Kaleviga ülikooli lõpetamisel 1966. aastal.
Juba 1965. aastal asus ta tööle Eesti NSV Riiklikusse Etnograafiamuuseumisse (ERMi).
Etnograafiamuuseumis töölaua taga 1960. aastate teisel poolel.
Väliskülaliste vastuvõtmine etnograafiamuuseumis 1960. aastatel.
Elle teadustöö jäi silma TA ajaloo instituudi arheoloogiasektoris töötavale Ants Viiresele, kes tegi talle ettepaneku tulla aspirantuuri. Õpinguid alustas ta 1968. aastal, järgnesid rohked uurimisreisid.
Aspirandina välitöödel Läänemaal 1968–1969.
Kandidaadikraadi kättesaamise lükkas pikaks ajaks edasi Eesti Riikliku Vabaõhumuuseumi tööpakkumine, kus ta oli teadusdirektor aastatel 1971–1988.
Teadusnõukogu Vabaõhumuuseumi 15. aastapäeval 1972. aastal.
Teadusdirektor juhatab Vabaõhumuuseumi kõrgemate külaliste ekskursiooni 1970. aastatel.
Šušenskojes Lenini muuseumi ees. Vabaõhumuuseumis töötamise ajal käis Elle koos kolleegi ja sõbra Juta Saroniga Novosibirskis konsultatsiooni andmas, sest seal hakati muuseumi rajama. Ühtlasi külastati Šušenskojes Lenini muuseumi.
Heinz Valguga Vabaõhumuuseumi näituse „Tekstiil taluelamus sajandivahetusel” avamisel Raemuuseumis 3. juunil 1985.
Vabaõhumuuseum arenes nendel aastakümnetel jõudsalt ja teadusdirektoril oli selles oluline roll. Samas oli see aeg poliitiliselt ja majanduslikult keeruline. Elle eestvedamisel ilmus 1976. aastal teadusartiklite kogumik „Suitsutare”, mida taheti teha perioodiliseks, ent valitsevates poliitilistes tingimustes polnud see võimalik. Kõrgemalt poolt suunati muuseumi teadureid tegelema pigem populaarteaduslike teemadega, teaduslikku tööd ei soositud.
Eesti NSV kultuuriministri aukiri 1982. aasta 31. augustist. Nõukogude aja mitmepalgelisust iseloomustab fakt, et Elle Vunder sai paar nädalat hiljem samalt ministeeriumilt käskkirja „trükise väljaandmise eeskirjadest mittekinnipidamise eest”.
Aastate jooksul kujunes Ellest eesti rahvakunsti suurepärane tundja. Paralleelselt tööga Vabaõhumuuseumis jätkas ta teadustööd. Vahepeal kehtima hakanud nõue kaitsta kandidaaditöö vene keeles lükkas lõpetamise viis aastat edasi. 1985. aastal sai Elle lõpuks loa oma tööd kaitsta, mis õnnestus 1986. aasta 18. aprillil Minskis Valgevene NSV TA Kunstiteaduse, Etnograafia ja Folkloori Instituudis. Töö pealkiri oli „Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Ajalooline areng ja lokaalsed eripärad”.
Eesti NSV Kultuuriministeeriumi taotlus lubada Elle Vunder kandidaaditöö kaitsmisele Valgevene NSV TA Kunstiteaduse, Etnograafia ja Folkloori Instituudis, 14. november 1985.
Poeg Teet imetleb Ajaloo Instituudi ränd-lehmakella, mis anti igale kandidaadikraadi kaitsnud töötajale aastaks ajaks. Kaitsmine oli 18. aprillil Minskis, Tšernobõli katastroof toimus kaheksa päeva hiljem. Pärast kaitsmist oli Minskis veel mitmeid asjatoimetusi, aga intuitsiooni mõjul lahkus Elle päev enne katastroofi.
Hiljem valmis kandidaaditöö põhjal raamat „Eesti rahvapärane taimornament tikandis” (1992), mille eest sai Elle Vunder Eesti Vabariigi kultuuripreemia. Lisaks valiti see raamat aasta 25 parima kujundusega raamatu hulka, kujundaja oli A. Mesikäpp.
1993. aastal määrati Ellele vabariigi kultuuripreemia raamatu „Eesti rahvapärane taimornament tikandis” eest.
Elle Vunderi uurimisteemad ja -suunad on aastakümnete jooksul avardunud, rahvapärase ornamendi sügavate uuringute kõrval on ilmunud rida laiemaid käsitlusi eesti rahvakultuuri eri valdkondadest, analüütilised artiklid moderniseerumisest ja kultuurimuutustest 18.-20. sajandil ning museoloogiat ja distsipliini ajalugu käsitlevad ülevaated.
1988–1994 töötas Elle TA ajaloo instituudis vanemteadurina ja andis loenguid Tartu Ülikoolis. Ta jätkas geomeetrilise ornamendi mitmekülgset ja põhjalikku uurimist, kogudes ulatuslikku arhiivimaterjali nii Eestist kui ka välismaalt. Samuti osales ta rahvusvahelises Loviisa-Võru projektis, kust sai kogemuse nüüdisaja linna- ja argielu uurimisest. Projekti tulemuseks oli 1994. aastal ilmunud kogumik „Everyday Life and Ethnicity. Urban Families in Loviisa and Võru 1988-1991” (Studia Fennica. Ethnologica 2), mis sai 1995. aastal sotsiaalteaduste parima ingliskeelse raamatu preemia.
1994. aastal valiti Elle Vunder taasloodud TÜ etnoloogia õppetooli korraliseks professoriks.
Professor Elle Vunder etnoloogia õppetoolis hilissügisel 1996.
Elle 60. sünnipäev TÜ kunstiajaloo õppetoolis.
Järgnesid töörohked ja pingelised aastad, mille kohta Elle on meenutustes märkinud, et need kümme aastat tundusid talle lausa poole sajandi pikkusena.
Filosoofiateaduskonna iga-aastasel väljasõidul.
Elle juhendamisel toimus Eesti etnoloogia teoreetiline ja metodoloogiline uuendamine ja uue põlvkonna uurijate väljaõpe ning saadi toetusi mitmetele sihtfinantseeritavatele teadusteemadele; samuti Eesti Teadusfondi ja Avatud Eesti Fondi grante. 2002. aastal toimunud rahvusvahelise hindamise tulemusel sai õppetooli teadustöö tunnustava hinde excellent to good.
Lisaks võttis Elle Vunder oma südameasjaks välja anda Eesti rahvakultuuri koguteos. See ei saanud olla individuaalne töö, vaid ikka kollektiivne. Koos Ants Viiresega ja paljude teiste kolleegide abil koostati mahukas raamat „Eesti rahvakultuur”, mis ilmus 1998. aastal ja oli etnoloogiateaduse senise uurimistöö sisuline kokkuvõte. Koguteos tunnistati aasta parimaks ajalooteoseks Eestis.
Ajalookirjanduse aastapreemia diplom 1999. aastast.
Ants Viirese arvamus Elle Vunderi tööst etnoloogina 2004. aastal seoses emeriteerumisega.
Uuenduslikumate suundade kaasamiseks võttis Elle aastaid hiljem juba emeriitprofessorina ette täiendatud ja parandatud köite koostamise, mille kaastoimetajaks oli samuti Ants Viires. 2008. aastal ilmunud „Eesti rahvakultuur” on kolmandiku võrra kogukam ja sisaldab mitmeid uusi peatükke, mis tõid rahvakultuuri nüüdisajale lähemale.
Rohkem kui kolmandiku võrra täiendatud, nüüdisajastatud ning uute fotodega varustatud teine trükk „Eesti rahvakultuurist”, 2008.
Ants Viirese juures pärast „Eesti rahvakultuuri” täiendava köite (2008) ilmumist.
Vaatamata kõrgele eale tunneb emeriitprofessor jätkuvat huvi teaduslike ja kultuuriliste teemade vastu. Jõudu ja tervist talle ka Eesti Rahva Muuseumi poolt!
Emeriitprofessor võimlemispalliga aastal 2018. Terves kehas terve vaim!
Fotod ja dokumendid on pärit Elle Vunderi eraarhiivist. Pilditöötluse eest aitäh ERMi fotograaf Berta Jänesele.
