Autor: näituse kuraator Heidi Solo.

Soov teada saada, mida ja kuidas valmistati ennevanasti toorest ja mida kuivast puust, viis mind 2013. aastal õppima rahvuslikku puutööndust Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli. Esmalt tahtsin valmistada naiselikud puust tallaga kontsakingad, teine unistus oli puidust lukk puukuurile. Kerge see polnud: puidust kontsakingade puhul oli paras proovikivi see, kuidas saada käsitsi kaks identset kinga; ja mis puudutab lukku, siis ei leidnud ma tol hetkel muuseumide veebiväravast (MuISis) selliseid, mis mind kõnetaksid.

2014. aastal aga pakkus kursuse juhendaja ühe teemana välja puidust luku ja mulle meenus mu kunagine unistus. Valisin kohe materjali, tegin kavandi ja alustasin peiteldustööga. Mõne aja pärast mõistsin, et midagi on viltu – nii see lukk ju töötada ei saa. Otsisin abi nii Google`ist kui ka MuISist, kuid sealsed pildid ajasid mind veelgi rohkem segadusse.

Siis aga sattusin Äripäeva artiklile, kus lukuspetsialist Aivar Piirisild tutvustas antiikseid lukke, mille hulgas leidus üks kaunite proportsioonidega klassikaline kodalukk. Muukide kuju, luku mõõdu jm kohta tekkis siiski ka seda vaadates hulk küsimusi. Ega aidanud muu, kui et otsisin asjatundja üles, kes andis Messengeri vahendusel infot, ja nii valmiski minu esimene kodalukk. Sai teine üsna raskepärane pöögist kobakas, aga eesmärk ei olnudki teha modernse disainiga graatsilist eset, vaid aru saada süsteemi tööpõhimõttest. Hoolimata sellest, et lukk oli valmis, jäi aga minu jaoks endiselt õhku palju küsimusi.

Kui Tiina Jürgen Viljandi Muuseumist kutsus mind vaatama sealsete kodalukkude valikut, olin kohe päri. Tema viitas ka ERMi aastaraamatule aastast 1926, mis sisaldab F. Leinbocki (Linnuse) artiklit puidust lukkude kohta, kus ta kirjeldab läbisegi nii riiv- kui ka kodalukke. Tol hetkel ei mõistnud ma, miks nii erinevad lukutüübid (hoolimata samast materjalivalikust) üldse ühte artiklisse kokku on põimitud. Selgus saabus alles 2019. aastal Hiiumaa välitööde ajal. Nimelt kasutati mitmel pool aida lukustamiseks välisküljel kodalukku ja siseküljel riivlukku.

Teadmised kogunesid ja kutsekooli lõputöö teemaks saidki kodalukud. Aivar Piirisild rääkis mulle ka Egiptuse kodalukkude süsteemierinevustest, aga kooli lõputööna valmisid traditsioonilised Skandinaavia tüüpi, Läti tüüpi (Leinbocki järgi) ja Rooma tüüpi (Leinbocki järgi) lukud ning üks erilahendus, kus proovisin koonusekujulisi karasid ehk muuke ja kaldpinnalise võtmega süsteemi. Viimase leiab ERMi näitusesaali viivalt väravalt.

Kümme korda kiiremini

Esimese kodaluku tegemiseks kulus mul terve kuu. Nüüd, mil olen valmistanud 16 lukku, võtab see töö mul aga aega kolm päeva. Kõige rohkem läheb museaalide kopeerimisele, ainuüksi materjali leidmine on keeruline.

Foto: Heidi Solo

Praegu mässangi juba mõnda aega elutoas teleka kõrval asuva kruupingi juures kodalukkude näituse staareksponaadi, Lübecki luku töötava prototüübi kallal. Kaugelt saabunud museaalil puudub üks kahest võtmest ja riiv. Ometi on selle tööpõhimõte aimatav. Loodan näituse lõpuks luku komplektse koopia valmis saada, kuigi materjali leidmine on olnud pikk protsess ja vahel lausa pelgan jätkata, et mitte rikkuda poolikut tööd.

Heidi Solo ERMi saabunud Lübecki lukku uurimas. Foto: Arp Karm

Mul ei ole töökoda ega head kuuri, kus ladustada puitu. Ent küsija suu pihta ju ei lööda: olen lukumaterjali saanud näiteks raietöödelt, ikka omanikult luba küsides. Tuleb ka eksklusiivseid pakkumisi: Tallinna botaanikaaed jagas puukäsitöölistele mõni aasta tagasi tõenäoliselt president Konstantin Pätsi istutatud pöögi jämedaid oksi. Üks tükike sellest ongi esindatud kodalukkude ülevaatenäitusel Läti tüüpi luku kujul.

Käsitsi või masinaga?

Kodaluku võtme pii ja riivipesade kõrgus peab olema võrdne. See lihtne põhitõde võib aga valmistamisel osutuda komistuskiviks. Võti peab tõstma muuke nii palju, et need riivipesadest vabaneksid. Võib tõsta ka rohkem, aga kui mõne vanaaegse lahenduse puhul liiga palju muuke kergitada, siis võivad need alt uuesti luku riivistada (vt Vigala lukk ERMi kogus). Tänapäevaste masinatega töötavad puutöömeistrid rõhutavad mulle tihti, et nendega on võimalik kodalukk paari tunniga valmis teha ja seejuures üsna täpselt ning vanaaegseid detailidevahelisi lokse arvestamata. Tegin näitusele mõned lukud, mille juures arvestasin just freesimeeste soovitusi, ent paraku on näha, et keerulisemad süsteemid liiga täpselt tehtuna ei pruugi hoolimata näitusesaali temperatuuri ja niiskuse ideaaltingimustest siiski hästi käia.

Ja veel: masintöödeldud lukk ei ela ning kui valmistada ajastukohast eset rehielamusse efektseks detailiks, siis pigem ikka käsitsi ja loksudega. Minu puukuuril on olnud käsitööna valminud puidust lukk juba kaks aastat.

Üks huvitav nüanss kodalukkude juures on piirkondlikud keelelised eripärad detailide nimetamisel. Otsin siiani vasteid Saaremaal Valjalas kasutusel olnud väljenditele luku putk ja luku pära. Pära on tagumine ots, aga mis osa tagumine ots? Riivi selle otsa, mis piida sisse liigub? Või hoopis käepide? Kodalukke on näiteks nimetatud ka lõkatsiteks. Aga seda nimetust on kandnud veel paljud muud esemed paljudes piirkondades, nt lokulauad, kangasteljed jne. Riivi on nimetatud mitmel pool teljeks. Karadel on veel sünonüüme: muugid, tihvtid, keeled, lang-klotsid, luku lõuad jne.

Kui palju kodalukke veel on?

Oleks põnev teada, kui pal ju kodalukke on Eestis veel aidaustel kasutuses, samuti talletada teavet kõikvõimalikest süsteemieripäradest. Tahan ka uurida kodalukke maailma eri paigust. Kui kohalik talumees valmistas pigem praktilise igapäevaeseme, millel puudusid kaunistused, siis mujal maailmas ja ka sugulasrahvaste juures leidub kaunilt dekoreeritud kaitsemaagilisi ja viljakusriituslikke lukusüsteeme.

Praegu on tagumine aeg uurida neid pikka aega laialt kasutusel olnud esemeid, mis kajastavad talupoegade insenerlikku mõttelaadi. Kõiki, kes teavad midagi või kasutavad praegugi veel kodalukku, palun võtke minuga ühendust aadressil Heidi@magicdesign.ee.

Hoolimata viie aasta pikkusest uurimistööst ja paljude lukkude valmistamisest on endiselt ülal mitu küsimust. Näiteks ei oska ma veel kodalukku muukida. Kuidas pääseda kuuri, kui uks on kodalukustatud, aga võti puudub (ja lõhkumine kõne alla ei tule)? Kunagine teada-tuntud varas Rummu Jüri on öelnud, et tema ei püüagi kodalukuga uste taga paiknevat vara kätte saada. Ma mõistan Rummu Jüri probleemi, sest iial ei tea, mitu muuki lukul on ning millised takistused võivad muukijat tabada. Võib-olla on lisaks kodalukule välisküljel mõni salalukk riivluku näol või raudlatid ukse toestuseks, mis eemalduvad alles pärast naaberukse avamist kõrvalruumist? Talumehed olid aida lukustamisel kavalad – seal oli ju leibkonna kogu aasta toiduvaru.

Kuni välitöödeni Hiiumaal arvasin, et siinsetel aladel suurim teadaolev kodaluku muukide arv on seitse. Aga kus sa sellega! Lõpe küla ühel aidal leidub koguni üheksa muugiga lukk. Katsu siis sellist lahti muukida! Nii palju traategi ei mahu võtmekanalisse, et kõik muugid üheaegselt õigele kõrgusele tõsta.

Näitusele!

Puidust kontsakingad on mul seni tegemata, aga see-eest saate kuni 26. jaanuarini 2020 Eesti Rahva Muuseumis näha ülevaatenäitust kodalukkudest, sh lukke avada ja sulgeda. Raskusjõu põhimõttel töötavad lukud, kus võtit tõstetakse, mitte ei pöörata, tekitavad paljudes tänapäeva inimestes ikka palju hämmastust ja segadust.

Loodan, et naudite näitust vähemalt sama palju kui mina selle ettevalmistamist.

Ärge peljake näitusel katsetada: proovige ja lustige!

Foto: Arp Karm