Autorid: ERMi kuraator Liisi Jääts, teadur-kuraator Kristel Rattus ja hariduskeskuse juhataja Kaari Siemer.

Neil päevil võõrustab ERM Euroopa muuseumite võrgustiku aastakonverentsi, kus arutatakse, kuidas saavad muuseumid kaasa aidata sellele, et kasvaks üldine heaolu, sh juurduks (keskkonna)säästlik mõtte- ja käitumisviis.

Suve lõpul käis ERMil külas keskkonnaajaloo ekspert Libby Robin, Austraalia Rahvusülikooli emeriitprofessor ning Austraalia Rahvusmuuseumi vanemteadur. ERMi koostöö temaga sai alguse 2014. aastal, mil ta aitas välja töötada püsinäituse „Kohtumised“ alateemat „Inimene ja keskkond“ (vt blogipostitust „Keskkonnaajaloo ekspert maakera kuklapoolelt“).

Keskkonnaajaloolane Libby Robin ERMis 2014. aastal. Foto autor: Arp Karm

Keskkonnaajalugu tõi Libby Eestisse ka sel korral – ta osales Euroopa Keskkonnaajaloo Seltsi konverentsil Tallinna Ülikoolis ning külastas taas ERMi, mis oli viimase kohtumise aegu alles ehitusjärgus. Pärast püsinäituse vaatamist rääkisime Libbyga pikemalt sellest, kuidas keskkonnaküsimusi maailma muuseumites kajastatakse.

Intervjuu Libby Robiniga

Kas see, kuidas muuseumid keskkonna-, sh keskkonnaajaloo teemadel kaasa räägivad, on viimasel ajal muutunud?

Palju on arutletud selle üle, millal algas antropotseen: kas 1950. aastatel, töösturevolutsiooniga 18. sajandil või hoopis koos põllumajanduse algusega tuhandeid aastaid tagasi (vt antropotseeni-teemaline Horisondi erinumber 5/2015). Keskkonnaajaloolased, keskkonna teemat käsitlevad kirjandusteadlased ja kunstnikud tunnetavad järjest selgemini, et maailmas on toimunud suur murrang ja küsimus pole niivõrd selles, millal see just juhtus, vaid kuidas me sellega edasi elame. On hulk inimesi, keda huvitab piltlikult öeldes see, millisele mäe geoloogilisele kihistusele võiks kinnitada kuldse tähekese, mis märgib, et siit algas antropotseen, ja teised, kes küsivad, kuidas eluga edasi minna nüüd, kui globaalsed muutused toimuvad nii kiiresti. Just see teeb tänapäeval inimestele muret.

Kui tuua see problemaatika muuseumimaailma, siis kerkib rida küsimusi. Ma märkan muuseumites suundumust eemalduda füüsilistele objektidele üles ehitatud näitustest ja käsitleda keskkonnateemasid pigem kunstiprojektide kaudu, levinud on kunstiresidentuurid. Üks detail tõstetakse näitusest esile ja mängitakse sellega: sünnib performance, laul, filmiprojekt jne. Mitmeid suuri muuseume toetavad korporatiivsed annetajad. Kui annetaja raha tuleb fossiilsetest kütustest, siis ei saa muuseum sel teemal kriitiliselt sõna võtta, aga kunstiresident võib öelda, mida tahab. Suured muuseumid peavad teinekord teravatele teemadele niimoodi lähenema.

Kas muuseumid teevad koostööd keskkonnaaktivistidega, näiteks kliimamuutuste vastu protestijatega?

Jah, aga pigem üksikisikute tasandil. Üksikisik on oma väljaütlemistes ja tegudes vabam kui suur institutsioon. Muuseum saab pakkuda pinda ja võimalust, et inimesed saaksid oma sõnumi välja öelda. Ma arvan, et see on tundlike teemade alahoidmiseks päris hea viis.

Keskkonnateemade käsitlemine kunstiprojektide, ürituste ja arutelude kaudu haakub mõttega, et meil kõigil, nii inimestel kui muuseumitel, on liiga palju asju. Mõned muuseumid on hakanud oma kogudest esemeid maha kandma, sest nad ei tea, mida selle kõigega peale hakata. Kui esemeid on liiga palju, ei tunnetata neid enam nii väärtuslikuna. Sama toimub meil kodus. On hinnatud, et keskmiselt oli Saksa majapidamises 16. sajandil umbes 30 eset, nüüd aga ligi 10 000. Esemete kuhjumisest on saanud nii muuseumite kui keskkonna probleem.

Muuseum peaks kaasama rohkem noori. Tuleviku ennustamine ei peaks olema ainult teadlaste pärusmaa. Tulevikust peaks rääkima noorem põlvkond, kes sel ajal elab, nagu kliimaaktivist Greta Thunberg [kes algatas Fridays For Future liikumise].

Arvan, et muuseumitele sobivad „siin ja praegu“ sorti üritused. Minevikust pärit esemeid on vaja külastaja jaoks lahti seletada ja tuleviku esemeid veel ei ole. Inimesed kipuvad mõtlema tulevikust või minevikust või suhtlema kellegagi, kes on kaugel. Vähesed meist on kohal siin ja praegu. Muuseum saab olla n-ö aeglane meedium – anda inimestele võimaluse olla siin ja praegu, suhelda üksteisega, panna näiteks vanavanemate ja lapselaste põlvkond omavahel arutama, mis on meie argielus aja jooksul muutunud. Muuseum ei peaks olema näpuga näitav, süüdistav, hinnanguid andev, vaid laskma inimestel endal järeldusteni jõuda. Ta peaks laskma neil arutleda küsimuse üle, mis on planeedile kasulik, ja üksmeelele jõuda. Muidugi oskavad inimesed vägagi hästi kaasa rääkida teemal, mis on planeedile kahjulik. Aga ehk on katastroofide ja hävingu asemel mõttekam rääkida lootustandvatest protsessidest, ehkki need toimuvad aeglaselt.

Praegu on keskkonnadebattides üleval kolm olulist teemat: nn vastuhakk väljasuremisele (extinction rebellion) – liikumine, mis on alguse saanud Suurbritanniast ja aktiivne olnud alates 2018. aasta oktoobrist; teiseks kliimamuutus ja kolmandaks jäätmed – kõik on mures plastiku pärast ookeanides. Hea, et ookeanide probleemidega nüüd nii kirglikult tegeldakse, sest keskkonnaaktivism keskendus kaua aega ainult maismaale. Kliima puudutab aga ka õhku ja maailmamerd. Me saame kõik prahi hulka igapäevaselt vähendada. Me ei peaks takerduma suhtumisse, et üksikinimene ei suuda keskkonnaprobleeme kuidagi mõjutada.

Aitäh huvitava vestluse eest!

—————————————————————————————————————————————————————–

Sellega seoses on asjakohane rääkida ka ERMi seotusest keskkonnateemadega. ERMi püsinäituse „Kohtumised“ alateema „Inimene ja keskkond“ räägib inimese ja looduse koostoimest ning püstitab mitu olulist küsimust: kuidas mõjutavad ilmastik, maastik, taimed, loomad, muld ja suur mikroelustikumaailm inimeste kultuuri ning kuidas meie, inimesed, mõjutame ülejäänud loodust.

Osa näitusest “Inimene ja keskkond”

Näituseosa juurde on loodud põhjalik programm kooliõpilastele „Tants epideemia ümber“, kus muu hulgas uuritakse, milline on epideemiapuhangu elukaar ja kuidas taud maailma muudab. Keskkonnaküsimuste ja loodusharidusega tegeletakse ka muuseumitundides „Kuidas taltsutada plastmassi“, „Leiud keskaegsest jäätmekastist“ ja „Linnamäng“.

Samuti on keskkonna praegune seisund ja kaitse olnud aruteluteemaks mitmesugustel üritustel ja koolitustel, näiteks uussisserändajatele ning vähe lõimunud elanikele suunatud „Eesti kultuuri lühikursusel“ aastatel 2018–2019. Koostöös Keskkonnaametiga korraldasime keskkonnakuul, mais 2019, töötoa „Igaühe loodushoid. Elu plastmassi maailmas“. Septembris olid keskkonnaküsimused taas pildil Euroopa muinsuskaitsepäevade giidituuridel.