Autor: Kristiina Porila, Tartu Ülikooli vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetool.

Sel aastal on ümmargune tähtpäev kahel eesti kultuuri tugisambal – möödunud on 150 aastat esimesest laulupeost ja 100 aastat eestikeelse ülikooli loomisest. Sel puhul tuli laulupidu sümboolselt ülikoolile külla ja toimus teemaõhtu „Kas laulupidu kõlab ka 100 aasta pärast eesti keeles?”. Teemaõhtu korraldasid laulu- ja tantsupeo sihtasutus, „Rahvusülikool 100” ja Tartu Ülikooli vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetool.

„Laulupeod ajakaarel – võrdlevalt oludest ja inimestest mitmel sajandil”

Avaettekande pidas Tartu Ülikooli kultuuriteaduste professor ja UNESCO õppetooli hoidja Kristin Kuutma. Ta analüüsis, kuidas on laulupidude olemus aja jooksul muutunud – kuidas on eri ajastud laulupidudes peegeldunud. Samas näitas ta, millised küsimused ja keerulised teemad tõstatuvad laulupeo kontekstis kultuuriuurija jaoks.

Laulupeod on igal ajastul olnud oma nägu. Ühislaulmise harjumuse juured on ühest küljest juba regilaulutraditsioonis. Ülemöödunud sajandil tugevdas seda luterliku kiriku ja kooli valgustuslik ning kasvatuslik tegevus. Iseseisvaks saanud Eestis tegutsesid kõikjal rahvamajades laulu-, mängu- ja muusikaseltsid. Laulupidusid asuti korraldama kindlas vormis ja rütmis. Ühiskondlik kandepind laienes tänu naiskooride ja ajapikku ka lastekooride lisandumisele. Laulupeotraditsiooni kinnistajaks sai äraspidiselt nõukogude aeg, mida iseloomustavad vastandlikud märksõnad, nagu mugandumine ja vastupanukultuur. Koorilaulust kujunes massiharrastus. Niinimetatud ülbetel üheksakümnendatel peeti laulupidu aga kohati iganenud nähtuseks.

Üha enam äratab laulupidu huvi Eestist väljaspool. Oma roll on siin ka UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja kandmisel. Mis juhtub, kui üks nähtus saab (rahvusvahelisel tasandil) külge kultuuripärandi sildi?

Kultuuripärand ei eksisteeri niisama, vaid sünnibki alles selle kultuuripoliitilise määratluse kaudu. Laulupeost saab kultuuripärand siis, kui teda nõnda nimetatakse. Kultuuripärandiks nimetamine muudab nähtust ennast. Kui mitte muud, siis selle ühiskondlikku tähendust. Kultuuripärand on alati seotud identiteediga. Identiteet kujuneb aga vastanduste kaudu. Seega tähendab kultuuripärand automaatselt ka piiride tõmbamist ja omandisuhteid – laulupidu on „meie” kultuuripärand ja mitte „nende” oma. Massimeedia on loonud mulje, et laulupidu ühendab kõiki Eesti inimesi. Keda aga laulupidu ühendab ja kes on need, kes jäävad välja?

Selle ja paljude teiste taoliste küsimuste kriitiliseks analüüsimiseks on nüüd Tartu Ülikoolis kandepind avardunud. 2019. aastal allkirjastas Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser koostööleppe UNESCOga: kultuuriteaduste instituudi juurde loodi vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetool, mille keskmes ongi pärandivaldkonna kultuuripoliitika ning kultuuripärandi ja identiteedi seosed.

„Baltisaksa laulupidudest ja ühistundest”

Tartu Ülikooli etnoloogiadoktorant Caroline Haubold uurib baltisaksa lauluseltside tegevust ja nende laulupidusid 19. sajandil. Sel ajal tekkis ühiskondlike muutuste tuules baltisakslastelgi vajadus end rühmana defineerida. Haubold uurib laulupidude ja lauluseltside rolli nende identiteedi konstrueerimisel ja manifesteerimisel.

Baltisakslased ei moodustanud homogeenset rühma. Aastatel 1857, 1861, 1866 ja 1880 peetud laulupeod tõid aga kokku eri paigus elanud ja mitmesuguse taustaga inimesi. Baltisaksa ühistunne sündis seal kolmel tasandil: verbaalsel (vennastumisretoorika), visuaalsel (laulupeo lipp ja märk) ning emotsionaalsel (koos laulmisest sündiv ühistunne). Lauluseltsidesse kuulusid eelkõige linnakodanikud: kaupmehed, käsitöölised, literaadid, vähemal määral aadlikud.

„Tartu koorimuusika maastik”

Etnoloogiamagistrant ja kooriühingu juhatuse liige Triinu Arak alustas tõdemusega, et koorimuusika on Eestis populaarseim hobi ja ka teistes riikides on see massiharrastuseks. Tartust rääkides analüüsis Arak mitmesuguseid kooridega seotud arvandmeid ning nende töiseid muresid ja rõõme.

Laulupidudega seoses tõi ta välja, et tema uuringus osalenud kooriliikmeid häirivad nn laulupeoturistid – lauljad, kes tulevad koori vaid laulupeo ajaks. Muret teevad ka repertuaari keerukus ja maht ning küsimusi tekitavad repertuaari ja dirigentide valiku põhimõtted. Tänuväärne on, et laulupidudega seoses on tulnud laiemalt kõne alla dirigentide tasustamise probleemid.

„Laulupeo kestlikkusest”

Professor Marju Lauristin rääkis 2013. aastal korraldatud sotsioloogilise uuringu „Minu laulu- ja tantsupidu” tulemustest ning tõi võrdlusi sarnasest uuringust, mille korraldasid lätlased 2017. aastal kõigis kolmes Balti riigis. Esimeses küsitleti vaid eestikeelset elanikkonda, teises ka venekeelset. Suuri erinevusi kahe uuringu tulemustes Eestit vaadeldes siiski ei ole. Küll aga saab esile tõsta, et üldiselt paistab inimeste side laulupeoga olevat Eestis tugevam kui Lätis või Leedus.

Aastal 2013 pidas Eestis 96% küsitletutest laulupidu enda jaoks oluliseks. Pooled vastajatest on osalenud peol laulja-tantsijana. Kaks kolmandikku on jälginud suurpidu publiku hulgas ja 80% tele- või raadioülekande vahendusel. Uuringust tuli esile põlvkondade erinevus: nooremaid motiveerib laulupeol osalema pigem kaasaelamise ja kokkutulemise rõõm. Vanematele on tähtsam peo rituaalne külg. Selgus, et üldiselt on laulupeoga seotud hoiakud pigem konservatiivsed.

Ettekannetele järgnenud arutelus osalesid lisaks Kristin Kuutmale ja Marju Lauristinile laulupidude korraldaja Aet Maatee ja Tartu Ülikooli humanitaarvaldkonna dekaan Margit Sutrop.

Aet Maatee tõdes, et 2004. aasta laulupeost võttis osa rohkem lauljaid kui publikut. Alates 2007. aastast tuli publikut tasapisi juurde. Pidude korraldamisel hakati pöörama rohkem tähelepanu väärtussõnumitele, millest mitmed, nagu üheshingamine, on läinud lausa keelendina käibele.

Margit Sutrop lisas, et laulupeod muutuvad paratamatult, aga kuidas teha nii, et nad oleksid veelgi enam kaasavad ja liitvad, mitte ei eraldaks inimesi. Kristin Kuutma tähendas, et kultuuriuurimise vaatepunktist ongi keerukaim kaasamise küsimus. Kes on need, kes laulupeole ei tule ja miks? Ühiskonna sidususe huvides võiks laulupeoliikumine ulatuslikumalt haarata ka Eesti venekeelset kogukonda.