Kata Maria Metsar, ERMi produtsent ja Heidi Solo, kodalukkude näituse kuraator.
Fotod: Kata Maria Metsar ja Kristjan Raba.

Võis olla kella seitsme-kaheksa paiku hommikul, kui ERMi näituste juht Kristjan kohvitassiga muuseumi bussi istus. Algas sõit Tartust Hiiumaale, et teha tutvust veel kasutusel olevate kodalukkudega. Välitööd toimusid 29.–31. juulil ning neis osales neli inimest: kodalukkude näituse kuraator Heidi Solo ning ERMi poolt Kristjan Raba, Maido Selgmäe ning Kata Maria Metsar. Toome blogilugejate ette valiku pilte suvistelt välitöödelt.

Miks aga just kodalukud? Põhjus on lihtne, septembris avatava osalussaali näituse kuraator Heidi Solo on neist vaimustunud ning tahab unustatud head teistegagi jagada. Iga kodalukk on unikaalne autorieksemplar, sest iga talumees tegi oma uksele ise puidust luku, seega pole olemas kaht ühesugust. Varieeruvad nii materjalid, mõõtmed kui ka proportsioonid, riivide, karade tüübid. Tööpõhimõte on aga kõigil üks: lukustusdetailide riivistumine raskusjõu toimel.

Kodalukk on unustatud vana ja neist teatakse üsna vähe. Nii pidimegi enne välitööde algust ise endale enne selgeks tegema lukutüübid ning kodaluku eripärad. Pildil tutvub operaatori rolli kandnud Maido Selgmäe kodaluku sisemusega.

Kolme päeva vältel külastasime viit talu, Hiiumaa Muuseumi ning Mihkli Talumuuseumi. Kokku leidsime uste eest seitse kodalukku, neist mõned Eesti kontekstis erakordsed. Pildil tutvustab enda tehtud kodalukku Rein Jürimäe. Reinu sõnul tuli vajadus ise lukk teha sellest, et saada aidaga visuaalselt ja füüsiliselt kokku sobiv lukustussüsteem.

Kodaluku tööpõhimõte on lihtne: alumine riiv hoiab ust lukus seni, kuni ülemise võtmega luku koja sees olevad karad üles tõstetakse. Peale vaadates ei ole võimalik ennustada, mitu ja millise vahega hammast riivil on. Nende laiused võivad varieeruda vastavalt tegija fantaasiale ning käsitööoskusele. Nii on lukku raske lahti muukida.

Mihkli Talumuuseumi aidaukse ees olev lukk ei anna väljast kuidagi aimu, et tegu võiks olla kodalukuga, ka võti on tavapärase puust võtme asemel metallist. Hoolimata kõikidest erisustest on siiski tegu kodalukuga. Näitusel linastuvas lühifilmis saavad huvilised täpsemalt kuulda Heidi Solo kommentaari põneva luku kohta.

Välitööde paigaks valisime Hiiumaa, kuna sealt on pärit ka näituse uhkeim eksponaat – Lübecki Muuseumist näituse tarbeks toodud kodalukk, mis leidis tee sinna 1918. aastal Hiiumaalt. Samuti on teada, et Hiiumaal on olnud oskuslikke puutöölisi ning hoitakse au sees vana. Nii leidsime välitööde käigus ka talusid, kus oli kodalukke aida iga ukse ees.

Puidust lukuga enam turvalisemaks minna ei saa. Pildil uksepiit, mille sisse asetub osa kodaluku kojast koos riivi otsaga, mis fikseerib ukse lukustusasendisse. Kindlust lisavad riivlukud, mis ust teiselt poolt vastu toetavad. Ühtki kodalukku pole muuseumi kogutud koos ukse ega piitadega ja siiani polnud teada, et samal uksel võidi kasutada kombinatsiooni kodalukk + riivlukk, kus riivlukk täitis nn salaluku ülesannet. Siinsel pildil näha olevad riivlukud pole identsed ja kumbki vajab eraldi võtit. Ait pidi sisaldama eluks vajalikke varusid, milleks muidu ohtrad turvameetmed ukse riivistamiseks vajalikud oleks.

Sama ukse juures aida omanik Jaanus Pihlamets huviga kuulamas Heidi kiiret analüüsi muukiderohke võtme kohta. Museaalide hulgast teadaolev seitsme muugiga kodalukk polegi nüüdsest enam kõige muugirohkem.

Uks lukku ja kohtumiseni näituse avamisel 25. septembril 2019!