Uurali kaja – kannel käes, laul südames. Ühe laululise ja tantsulise muuseumiretke sündimise lugu

Anti Lillak, ERMi muuseumiõpetaja.

Kohe, kui ERMi soome-ugri püsinäitus „Uurali kaja“ 2016. aasta sügisel külalistele avati, sai selgeks, et selline muinasjutuline miljöö lausa hüüab laulude ja tantsude järele. On ju soome-ugri kultuurid erakordselt rikkad rahvapärimuse poolest, mis sündinud kodukolde ees, külatanumal, nurmede vahel, paksudes taigametsades või tundra- ja stepiavarustes. Muidugi pole võimalik niivõrd mahukat vaimuvara täies mahus ühe ikkagi piiratud mõõtmetega näituseala sisse mahutada. Õnneks ei tähenda see, et „Uurali kaja“ oleks üksluine ja vaikne. Loodushääled ja siin-seal kostvad laulud – kas siis pulmamelu Mari talus või saami joig virmalistest valgustatud polaaröös – panevad näituse elama ning tekitavad külastajas tunde ümberringi valitsevast silmale tabamatust salamaailmast. Kas poleks tore, kui saaks heita kas või põgusa pilgu selle omapärase maailma varjatud poolele?! Või koguni osaleda korraks seal toimuvas?!

Just sel põhjusel hakkasimegi muuseumiõpetajatega mõtlema, kuidas pakkuda külastajatele „Uurali kajas“ põnevat, kõikide meeltega kogetavat ringkäiku. Sellist, kus võiks soovi korral ise hääle hüüdma panna, teha keset näitust mõni elav tantsuliigutus või hoopiski mõtiskleda ajatute rahvatarkuste üle. Samm sammu haaval asusime matka ette valmistama.

Esimese asjana tuli välja mõelda, kes võiks taolist retke eest vedada. Kuna „Uurali kaja“ näitus keskendus soome-ugri emandate ja isandate töödele-tegevustele, siis tärkas kohe alguses idee, et ka rännujuhtideks võiksid olla emand ja isand, kes viivad seiklejaid erinevate rahvaste ja kultuuride juurde, teel selgitades ja tegevusi eest vedades. Soome-ugri isanda vastutusrikas roll langes kohe minule, ent kaaslase leidmine ei osutunud niisama lihtsaks. Esmalt mõtlesime muuseumiretke ülesehitust välja koos mari laule ja tavasid suurepäraselt tundva Tartu Ülikooli doktorandi, marilanna Anna Mišinaga, kuid kauguse tõttu – Anna elab ja töötab püsivalt Põhja-Eestis – jäid meie kohtumised paraku üsna harvaks. Siiski jõudsime temaga paika panna kava põhijooned, mis on praegugi meie elamusretke kandvaks teljeks. Lõpliku programmi lihvisime aga valmis teise Annaga, nimelt mokša päritoluga Anna Venchakovaga, kellel oli tartlase ja ERMi giidina märksa hõlpsam tulla muuseumisse kava planeerima ja harjutama. Iga läbimängimisega läks samm kindlamaks ja mõte selgemaks. Meid aitasid nõu ja jõuga ERMi muuseumiõpetaja Natalia Pyllu ja teadur Svetlana Karm.

Pakutavate tegevuste komplektile nime valimisel jäi pilk pidama ühel udmurdi kõnekäänul, mis kõlab täpselt „kannel käes, laul südames“. See tundus meie retke nii hästi iseloomustavat, et lisasime algusesse vaid näituse nime „Uurali kaja“ ning elamusprogrammil oligi nimi olemas.

Mida põnevat me siis välja mõtlesime? Tahtmata päris kõike detailideni avaldada – jäägu midagi ka kohapealseks avastamiseks – , arvan, et meie rännukava sai päris mitmekülgne. Püüdsime võimalikult palju ära kasutada näituse kujunduselemente. Me astume sisse komi tarre „kaetud“ laua ümber ja istume karjala suitsusauna lavale. Me itkeme udmurdi pruudile Darjále ja tantsime mari peigmehe ümber (uskuge, rahuliku loomuga eestlase jaoks pole temperamentsete maride tantsusammud sugugi lennult omandatavad!). Sobivates kohtades liituvad lauludele-tantsudele traditsioonilised rahvapillid – läänemeresoomlaste väikekannel, mari trumm ja jauram.

Vanasõnadel ja kõnekäändudel on meie praeguses eluski kindel koht, ehkki vanapärasemaid ütlusi on tänapäeval juba veidi keeruline mõista. Samas on põnev, kuidas meie kaugemate keelesugulaste tarkused ja väärtushinnangud sarnanevad vanade eestlaste omadega. Oleme kirjutanud need mõtteterad paberitükkidele, et kõik aga veel huvitavamaks teha, on iga lause pooleks lõigatud ning tükid omavahel ära segatud. Kuna neid ütlusi on seal koos omajagu, nõuab soomeugri tarkuste pusle kokkupanek tõepoolest püsivust ja taipu.

Soomeugrilaste tähelepanelikkus ümbritseva looduse suhtes kajastub ka nende rahvapärimuses. Näib, et eriti on läinud korda lindude tegutsemine – eks hoolitse ju sulelised suure osa aastaringist selle eest, et meie ümber ja südames valitseks pidevalt laul ja rõõm. Nii nagu linnud õpivad laulma teisi kuulates ja jäljendades, on ka inimesed Maarjamaast Siberini püüdnud neid järele aimata. Tänu ERMi külastanud neenetsi pärimuse hea tundja Tatiana Lar’i töötoale saime oma elamusretkele lisada paar toredat näidet samojeedide lindude imiteerimisest. Sinna kõrvale sobivad võrdluseks hästi meie omad linnulaulude „tõlked“ inimkeelde (näiteks „Peoleo, peoleo, kas Tiit on teol?“ –„Teol, teol!“).

Aga linnud on meeles ka siis, kui neid endid parajasti näha ega kuulda pole. Näiteks talvel, kui paljud sulelised parvedena ära kaovad. Ent kuhu? Vanad liivlased igatahes teadsid rääkida, et linnud peituvad merepõhja talveunne, sestap pidid noored neid lihavõttehommikul mererannas lauluga üles äratama. Õpime meiegi sedasama laulu või õigupoolest loitsu, mis mõeldud paljude heade asjade soovimiseks ja ebameeldivuste eemale peletamiseks. Lindude juurde pöördume ka oma retke lõpetuseks, kui mängime Lõuna-Eestis hästi tuntud rikka ja vaese mehe laulumängu. Sealjuures ei pruugi elamused sugugi näitusele ringi peale tegemisega lõppeda – osalejad saavad kaasa komi kuldsete kartulipirukate šangade retsepti, et pakkuda kodus ka maitsemeelele soome-ugri elamust. Või siis võib šangasid valmistada siinsamas muuseumis juba järgmise tegevusprogrammi käigus, millel komi vanasõna järgi nimeks „Millise pudru keedad, sellise ka sööd“.

* * *
Kuigi muuseumiretk oli meie peades juba küllaltki küpsenud, polnud meil siiski esiti erilist aimu, kas selline kava ka tegelikult koos rühmaga läbi tehes toimiks. Õnneks tuli meile siin appi 2018. aasta mai alguses Tartu ülikoolis toimunud soome-ugri tudengite teaduskonverents IFUSCO, millest osavõtjad plaanisid külastada ka ERMi. Nõnda pakkus Anna välja, et võiksime kasutada seda rahvusvahelist seltskonda (kellest paljud olid ka ise erinevate uurali rahvaste esindajad) nii-öelda katsealustena, kellega muuseumiretk läbi teha, et ära näha, mis töötab ja mis mitte.

Kuna osalejatest paljud said aru kas inglise või vene keelest, aga mitte ilmtingimata neist mõlemast, siis kohandasime oma rännakugi selliseks, et mina rääkisin inglise keeles ja Anna vene keeles. IFUSCO rahvast oli ka märksa rohkem kui gruppides tavaliselt, aga ruumipuudust ei tekkinud meil isegi siis, kui „Uurali kaja“ veidi varjatud tegevusruumis mari lauluks tantsuringi moodustasime. Kokkuvõtvalt hinnates tuli välja küll.

Tegelikult ongi nii, et iga grupp eeldab isiklikku lähenemist. Täpselt sama on lugu meie haridusprogrammidega, mida ERMis igapäevaselt läbi viime. Ka nende puhul arvestame alati osalejate vanust, vajadusi ja erisoove. Nii pole ka ükski „Kannel käes, laul südames“ muuseumiretk täpselt samasugune, vaid oma isikupäraste põigete ja üksikasjadega.

Hiljem oleme muuseumiretke kohandanud ka näiteks ERMi lastelaagrites osalejatele. Külalisesinejatena on neis üles astunud teisedki meie maja toredad inimesed – Kaari Siemer, Natalia Pyllu ja Kadri-Liis Olmaru Luha. Elamusprogramm on meil püsivalt kavas; kõik, kes soovivad tulla seltskonnaga muuseumit ja soome-ugri rahvaid avastama, on oodatud elamusretkele. „Uurali kaja – kannel käes, laul südames“ sobib suurepäraselt toredatele seltskondadele, olgu tegemist sünnipäevaliste või töökollektiiviga. Mis peamine – selles osalemine aitab ennastki paremini tunda osana kirkast ja salapärasest soome-ugri maailmast.

Elamusprogrammi „Uurali kaja – kannel käes, laul südames“ tellimisinfo on kättesaadav ERMi kodulehel https://www.erm.ee/et/content/t%C3%A4iskasvanutele

Foto 1. Soomeugri isand ja emand Anti ja Anna puhkehetkel mari taluõue viival sillal. Foto: Berta Vosman.

Foto 2. Nagu näha, on udmurdi pruut pulmadeks korralikult valmistunud ning ait ilusat kaasavara täis. Foto: Berta Vosman.

Foto 3. Teooriast praktikasse. Kes sobiksid elamusretke katseisikuteks veel paremini kui mitte soomeugri tudengid?! Tähelepanu keskmes on udmurdi pruut Darjá. Foto: Merit Müller.