Tekst: Marjaana ja Elis Vaher
Fotod: Anu Ansu (ERM)

Ema ja tütar, Marjaana ja Elis Vaher võitsid 2018. aastal ERMi näituseideede konkursi „Oma näitus“ ideega „Vormitud lugu 12“. Nüüdseks on nad selle ka ellu viinud. Nimelt võib nende näitusel tutvuda Eestis kasutusel olnud koolivormidega nii esemete kui ka piltide näol.

Siin on nende mõtted mõni nädal enne näituse avamist.

Näituse kuraatorid Elis ja Marjaana (paremalt) koos ERMi direktor Alar Karise ning HTMi kantsler Mart Laidmetsaga.

Elis

,,Vormitud lugu 12“ on mind väga palju arendanud ning andnud uusi kogemusi. Nägin, kui pingeline ja stressirohke on fotograafi töö ja pildistamine, sh töö modellidega. Kohtusin ERMis uute inimestega, nägin muuseumi maja ning kuidas seal töö käib.

See näitus oli mulle ka kunstilises mõttes põnev, sest pidin joonistama foto põhjal inimesi ja riideid nii, nagu ma polnud neid kunagi varem joonistanud. Arendasin oma kunstilist silma ja tunnetust, õppides vigadest, tagasilöökidest ja pusimisest mitmete fotode kallal.

Olen näituse lõpptulemusega väga rahul ja rõõmus, et mul oli võimalus koos emaga selline näitus teha – ta ongi ainuke inimene, kellega koos ma sellist asja teeksin.

Marjaana

Ma ei oleks kunagi osanud unistada, et avame tütrega koos näituse. Olen nautinud seda kogemust. Näituse ettevalmistamise jooksul jagasime oma arusaama kunstist, aga mis veel tähtsam, saime ka koos kasvada. Olen kasvanud emana, nähes oma tütart loomingulistel hetkedel ja olles ise selle protsessi teine loominguline pool.

Näitus eeldas kõigepealt Eesti koolides kasutatud vormide väljaotsimist. Selleks et Elis teaks, kuidas neid kõiki ka üles joonistada, pidi ta neid enne nägema. Joonistades on detailid veelgi olulisemad kui fotograafias. Töömaht oli meeletu ja ma olin meeldivalt  üllatunud, kui suure pühendumusega Elis seda tegi: sorteeris asjad välja, jälgis põhjalikult kõiki detaile ja värve ning nautis meeskonnatööd.

Valisime igast koolist ühe klassi ja koolivormi. Kuna näitusel on esindatud 1.–12. klass, tuli ette olukordi, kus vorm oli välja valitud, aga kooliga läbi rääkides selgus, et gümnaasiumis ei olnud koolivormi kandmine enam kohustuslik ja enamikul vormi ei olnudki.

Olukordi, kus läbirääkimiste käigus selgus, et mingil põhjusel ei saa kool näitusel osaleda, oli rohkem, kui oleksime osanud oodata. Oli ka koole, kust vastust ei tulnudki. Iga kord kui keegi ära ütles, tuli hakata uuesti vorme või detaile läbi vaatama, et asendus leida.

Suur oli aga rõõm pildistamisel, kus kõik modellid olid ütlemata ägedad lapsed. Siinkohal teeme kniksu ja plaksu nii lastele kui ka lapsevanematele. Meid Elisega ümbritsev seltskond oli nii siiras, rõõmus ning tunnustav.

Modell kohtub teosega.

Modellid kohtuvad teosega.

Järgmine etapp oli fotode valimine. Lähtusime siingi sellest, mida oleks huvitav kollaažina kokku tõsta ja samas hea joonistada. Samuti oli oluline, kuidas kõik ühtse kompositsioonina kokku sobib. Siin tuli välja kunstnike loomus: kui mulle tundus mõni foto väga tugev, siis Elis leidis jälle, et joonistamiseks valiks ta hoopis teise pildi ning rõhutaks muid detaile. See arutelu võttis aega ja tuletas ka meelde, et näitusel on oluline kollaaž kahe kunstiliigi sümbioosina, mitte ainult foto või joonistus üksi.

Valisime fotod välja ja mina hakkasin neid töötlema, et Elis saaks joonistama hakata. Tuletasin talle aeg-ajalt meelde, et loomeinimesed peavad ka puhkama. Soovitus teistelegi: puhka pead ja kätt, võta aega ja, mis peamine, tegutse rahulikult, sest iga tunne kajastub ka loomingus, isegi siis, kui tundub, et keegi seda ei näe.

Joonistamise protsess oli oodatust keerulisem. Pilte kokku tõstes nägime, et esialgne plaan ei tööta ja tuleb ümberkorraldusi teha. Mõne foto puhul joonistas Elis mitu korda ühte ja sama pilti või tuli pilti kokku tõstes välja midagi, mida esialgu ei pannudki tähele. Iga muudatus tähendas aga uut protsessi.

Pidin kogu protsessi vältel endale meelde tuletama, et oleme artistid ja näeme asju isemoodi. Suurim kunst on mõista teise kunstniku kujutlust. Kui ühes teoses on koos kahe kunstniku vaade, siis tulebki oma tööd suuremas plaanis vaadata, aktsepteerida teise arvamust ja tõlgendust, täiendusi.

Vahel oli raske, näiteks kui palusin tütrel teha täiendusi, kuigi nägin, et tal on väsimus kallal, koolitööd kuhjuvad või haigus kimbutab. Aga lõpptulemus on igat sekundit ja siseheitlust väärt, kui näen silmanurgast tütre rõõmu ja uhkust oma saavutuste üle.

Palju on tehtud, aga suur töö on veel ees, et pakkuda näitusekülastajatele mitmekülgset vaadet koolivormide maailma.

Näituse lõpptulemus.