Karin Leivategija, festivali programmitoimkonna liige
Teame enda ja festivalikülastajate vahetust kogemusest, et kui veeta terve nädal Maailmafilmi festivali mullis – vaadates filme, nende üle arutledes, festivali peol tantsides ja sümpaatsete inimestega suheldes –, siis tuled sa sellest välja pisut parema inimesena.
Juba pool aastat on festivali toimkond vilkalt tööd teinud, et tuua vaatajani 16. Maailmafilmi festival. Sel aastal tuli läbi töötada ligi 1700 filmi, mille seast valisime välja 65 silmapaistvamat, mida saame dokumentaalfilmihuvilistele juba tuleval nädalal näidata.
Programmitöö on huvitav ja avardab silmaringi, kuid pakub ka väljakutset, sest paljud väga kvaliteetsed ja olulised filmid tuleb välja jätta. Festivalile jõudnud filmid on alati väga eripalgelised ja jutustavad lugusid elamise viisidest üle terve maailma. Näitame teadlaste ja tudengite sisukaid ning olulisi teemasid käsitlevaid filme ja alati on programmis ka maailmas tunnustust leidnud režissööride auhinnatud teosed.
Programmi arvukad alateemad aitavad filmide seas paremini orienteeruda. Traditsiooniliselt leiab siit mitmeid visuaalantropoloogilisi teoseid. Festivali esimene päev keskendub kaasaegsetele lähenemistele visuaalses antropoloogias. Hinnates aina loomingulisemat lähenemist antropoloogilisele filmile ja teemade mitmekesistumist, on mul hea meel, et esmaspäevases alaprogrammis on film „Uurimistöö/Suveniir (dialoogid)“, kus Zimbabwest ja Lõuna-Aafrikast leitud audio- ja filmimaterjal on põimitud autori ja informantide kommentaaridega, ning „Óshlíð: jõesuu/mäenõlv“, mille peategelaseks on Islandi mahajäetud rannikuäärne tee, mida mööda filmivaatajale antakse võimalus kulgeda. Väga pretensioonika eksperimendi on ette võtnud filmi „Taasloodud suvi“ autorid, kes on antropoloogilisest kultusfilmist, Jean Rouchi ja Edgar Morini „Ühe suve kroonikast“ (1961) teinud tänapäevase versiooni. Kuidas vastavad nüüdisaja pariislased Rouchi ja Morini filmi läbivale küsimusele „Oled sa õnnelik?“?
Kaader filmist „Uurimistöö / Suveniir (dialoogid), rež Roger Horn
Suure heameelega tervitame visuaalse antropoloogia programmis ka meie festivaliga kaua seotud olnud visuaalantropoloogi Liivo Niglase vastvalminud filmi „Mör vös: ühispalvus“ udmurtide religioossetest rituaalidest. Niglase põhjalikud uurimused soome-ugri rahvastest on ühtaegu olulised ja kauni visuaalse keelega antropoloogilised filmid.
Kaader filmist „Ühispalvus”, rež Liivo Niglas
Alaprogrammis „Meelte antropoloogia“ annavad filmid põnevalt edasi religioosseid, kulinaarseid, öiseid, villaseid ja mullaseid kogemusi. Teistes alaprogrammides otsitakse nii tulevikku kui Eedenit, uuritakse linnastumist ja üleilmastumist tekitavaid ja nendega kaasnevaid protsesse, räägitakse nii armastusest kui kunstist elu osana, küsitakse keerulisi küsimusi loomade küttimise kohta, vaadeldakse koduloomade ja toataimede rolli inimese elus, muretsetakse ressursside hoidmise pärast, jutustatakse lugusid müütilistest olenditest ja meie maisest kehast.
Kaader filmist „Öised maailmad”, rež Sarnya Nayak
Programmis, mis kõige ebamugavamalt puudutab meie igapäevaelu teemasid nii indiviidi-, grupi- kui ühiskonnatasandil, räägitakse tõdedest, valedest ja vaikimisest. Poliitilised võitlused tungivad üha agressiivsemalt meie isiklikku ellu ja manipuleerivad informatsiooniga. Lokkavate valeuudistega kaasnev paanika ühiskonnas võib muu hulgas mõjutada otseselt perekondlikke suhteid, inimese seksuaalse eneseväljenduse võimalust ning üldist empaatiat vähemuste ja erinevuste suhtes. „Daliboreki valges maailmas“ näeme üht kurbnaljakat tegelast, kes keskendub inimeste vihkamisele, kuni seda mugavustsooni hakkab kõigutama igatsus armastuse järele. „Impreza – Tähistamine“ aga pakub sissevaadet ühe erinevate poliitiliste vaadetega perekonna poliitiliselt laetud vestlustele. „Valede vabrik“ avab Vene trollivabrikute tegevust ja selle ohtlikku mõju tervele maailmale.
„Daliboreki valge maailm”, rež Vít Klusák
Kaader filmist „Impreza – Tähistamine”, rež Alexandra Wesolowski
Sel aastal oleme kokku pannud ka eriprogrammi, mis haakub ERMis eksponeeritava 90. aastate elust rääkiva näitusega „Ise tehtud Eesti“. Programm „Piiride kadumine“ keskendub tavainimese kogemusele 80. aastate lõpu ja 90. aastate alguse Euroopas. 1986. aastal valminud Juris Podnieksi film „Kas on lihtne olla noor?“ kajastab Läti noorte elu, konflikte ja valikuid Nõukogude Liidu viimastel, kuid siiski repressiivsetel aastatel. Ivo Zeni 2016. aasta film „Õhuruumide kuningas“ vaatab tagasi 90. aastate noorte põlvkonnale Šveitsis ja nende püüdlustele tõusta kõrgemale keskpärasusest. Festivali lõpufilm, provokatiivse filmikeele poolest kuulsa Ulrich Seidli 1992. aasta „Oodatud kaotused“ on aga režissöörile omaselt dokumentaalfilmi ja fiktsiooni piirimail mängiv lugu piiride kadumisest ning armastuse otsimisest.
„Oodatud kaotused”, rež Ulrich Seidl
Maailmafilmi festival toimub 18.–23. märtsini Eesti Rahva Muuseumis.
