Riho Tiivel, Tartu Kõrgema Kunstikooli mööblidisaini ja restaureerimise osakonna lektor
Ajas tagasi rändamine on inimeste fantaasiat erutav mõte ja on peast läbi käinud vaat et igaühel. Eesti Rahva Muuseumis näha olev retrospektiivne näitus „Toolilugu“ pakubki külastajale võimaluse piiluda minevikku, seda küll pelgalt toolide näol, ent kes süveneda viitsib, leiab sealt paljut muudki huvitavat. Väljapanek on koostatud professionaalselt ja hästi jälgitavalt, andes vaatajale võrdleva lisadimensiooni rahvusvaheliselt tunnustatud ja klassikaks kujunenud esemete ajateljega. Selline võrdlusmoment laseb vaatlejal juurelda, kas raudse eesriide taga tehtu oli muust maailmast väga kaugel.
Tooli loo algusesse tagasi minnes on esemetel läbivaks jooneks raskepärasus toolidetailides, mis ennekõike on ajastu ilming. Lisaks on kultuurilisest mõjutusest tulenevalt alati väga olulisel kohal olnud rahvuslikkuse motiivid. Üks moment nende varasemate disainobjektide juures väärib siiski seletust. Näitusel eksponeeritavad esemed on oma terviklikust kontekstist välja rebitud üksikesemed, mis mõjuvad niimoodi tunduvalt halvemini, kui nad omal ajal omas ruumis seda tegelikult olid. Näiteks kohviku Tuljak tool (Vello Asi, Väino Tamm) tundub eriti arhailine ja valgeks värvituna lausa inetu, kuid juurde toodud pilt tolle aja kohviku sisustusest loob sellele ainumõeldava ja kauni kuvandi.
Huvitaval kombel koorub toolide disainimise juures välja ka asjaolu, et vähemalt selles valdkonnas on juba algusest peale olukord olnud rohkem kui võrdõiguslik, sest tähelepanuväärseimad objektid läbi aja pärinevad just naistelt. Näiteks meie andekad naised: Leila Pärtelpoeg, kes on suutnud implementeerida oma loomingusse ka kaugemate aegade klassikalisemaid mööblistiile, või Maile Grünberg, kes tundis ennast kodus avangardistlikumas fluidumis. Läänemaailma disainialaste arengute mõjutused jõudsid pärast Teist maailmasõda meie loojateni ühiskonna suletuse tõttu pikka aega ajalise viivitusega. Näiteks Eero Aarnio konjakitooli koopia leidis tee Eesti kasutajani alles kaheksa aastat hiljem. Kuigi see tool oli Eestis oma ajastu üks ikoonilistest sisustuselementidest, ei saa sellist kopeerimist kuidagi pidada Eesti mööblidisainis uhkustamise asjaks. Kaheksakümnendatel lasid sisearhitektidest tudengid läänest saata kullaväärtuslikke sisustusajakirju ja piilusid udust Soome TV-d, nii et sellel ajajärgul tekkis müüri juba mõrasid, kuid tõeline värskusepuhang saabus üsnagi mõistetavalt 1989–90. Sellest hoolimata leidus ka pärast seda ajapunkti konservatiivseid suhtumisi, mille järgi oli näiteks Tea Tammelaane „Tuulise hommiku“ tool liig mis liig. Läks veel kuus-seitse aastat barjääride murdmist, et lahtuks disainivaldkonnas tegutsevate arvamusliidrite surve nn peavoolu disaini suunal. Välja toodud loomekogumi abil nõukogude ajale tagasi vaadates saab üsna kindlalt väita, et pikka aega muust maailmast äralõigatus oli kindlasti meie disainiloomigut pärssiv ja me hakkame mingis mõttes alles nüüd Skandinaaviamaadele järele jõudma.
Aga kuhu liigub tänapäeva toolidisain? Kui 20. sajandi keskel kippus toolide disainimine jääma pigem sisearhitektide pärusmaaks, siis nüüdseks ootaks püünele ka ainult toodete disainimisele spetsialiseerunuid, kes läheneks esemetele rohkem sügavuti disainiteooriaid ja tootmise võimalikkust arvestades. Ehe näide sellisest disainimudelist on Martin Pärna looming, mis on pälvinud ka rahvusvahelist tunnustust. Tugev läbimurre on siiski veel saavutamata ses mõttes, et lähematel suurtel turgudel ei ole Eesti mööblil nii tugevat imagot kui võiks. Üksikuid pärleid, mida ka näitusel uusimate esemete seas esitletakse, ju on, kuid meeldiv oleks mõelda, et see on vaid algus. Seda enam, et esitletud toolide hulk on vaid läbilõige Eestis klassikaks kujunenud mööbliesemetest ja eelkõige uuema aja teostest on see kõigest pinnavirvendus. Kui me suudame oma mööblitööstuse head taset hoida või veelgi tõsta, on võimalik, et Eesti kvaliteedimärk paraneb aja jooksul ka põhjamaade kliendi tunnetuses.
Näituse hea teostus paneb külastuse lõpuks mõtlema selle tooliloo epiloogist: kui toolid rändavad tagasi hoidlatesse ja ekspositsioon võetakse maha. Rootsis Stockholmis on samuti keegi millegi analoogse peale mõelnud ja ka just nende endi rahvuslikust aspektist lähtudes. Kahe inimese (Kersti Sandin Bülow ja Lars Bülow) armastusest sarnase temaatika vastu on sündinud Möbeldesignmuseum. Neil kulus aastakümneid, et koguda ja luua vaatajatele poolprivaatne ja massiivne mööblidisaini ajaloo kogemus. Kas „Tooliloo“ valguses leiduks ka Eestis selliseid oma ala entusiaste, kes midagi niisugust ära teeks, sest tegelikult on ju meie lugu märksa mahukam ja algab sootuks kaugemalt, kui seda on vaid vabariigi eluiga.
Foto: Möbeldesignmusem.se
