Tiina Tael, peaarhivaar
Igal muuseumis oleval esemel on oma lugu – tõsi, mõne asja andmed on väga napid, kuid enamasti on ikkagi teada, kelle käest ja kust kohast on ese kogutud. Need andmed pannakse kirja korjamispäevikutesse (lühend k/r) ja vastuvõtuaktidesse (v/a). Kui on võimalik, siis jäädvustatakse ka eseme saamislugu: kes, millal ja kus on eseme valmistanud või kuidas on see saadud ja kui on mõni värvikas lugu ka eseme kasutamisest, siis tähendatakse needki üles. Andmed ei jää ainult korjamisraamatusse, hiljem kantakse kõik teadaolev ka peakataloogi ja tänapäeval elektroonilisse andmebaasi MuIS.
Ent on ka andmeid, mida peakataloogid, andmebaasid ja korjamisraamatud ei kajasta. Kui ese on kogutud välitöödel, võib leida üht-teist lisa välitööpäevikust (kogutähis TA) või kogutud teatmematerjalist (kogutähis EA). Kui ese on saadud kirjasaatja kaastööga, võib sealgi olla taustainfot (kogutähis KV), sel puhul märgime MuISis selle seosobjektina. Muidugi võib esemest, selle kasutamisest või endisest omanikust olla muuseumis ka fotojäädvustus, harvem filmilõik. Nendele jälgedele kogenud kogude kasutaja ka jõuab kas iseseisvalt või koguhoidja ja arhivaari juhatusel. Mõned esemed on aga kantud korjamisraamatusse kui kohapeal vastuvõetud esemed, mis tähendaks justkui, et nende omanik on need muuseumisse toonud. Nendele andmetele lisa on paraku keeruline leida, sest sageli jääb taustainfo telefonivestlusesse või eseme vastuvõtja mällu. Kui ese on suurem kui portfelli mahub, siis tõenäoliselt on eelnevalt muuseumiga kontakti võetud. Varasematel aegadel, mil telefonikasutus polnud nii levinud ja autosidki oli vähem, võeti muuseumiga kontakti kirja teel ja võib juhtuda, et kiri on muuseumi arhiivis alles.
Järgnev lugu on ühe puust jalgratta lugu. Arhiivi kasutajatel tuleb sageli ette, et üht asja uurides komistab kogemata teise leiu otsa, mida ei tulnud pähe otsidagi. Mina uurisin muuseumi aukorrespondendi Aadu (Aleksei) Parnabasi (1919-1986) pärandit Eesti Rahva Muuseumis ning lisaks kogusse vastuvõetud käsikirjadele, fotodele ja esemetele tutvusin ka tema kirjavahetusega, mis on muuseumi ametiarhiivis. Juhtusin lugema ridu:
Avastasin oma naaberkülas omapärase jalgratta, mis enamuses meisterdatud puust [—] Ratas on küllaltki eakas. Täpset valmistamise aega pole teada, aga ratta praegune valdaja on 70. a. vana ja ratta on valmistanud tema isa, kes on sündinud 1876. a. Tütre arvamise järgi meisterdanud isa selle, kui ta olnud 20-25 a. vana. Niisiis ca 90 a tagasi. Ratta valmistaja on sellega teinud päris pikki sõite. Siis oli kombeks käia Märjamaa kirikus ja laadal ja seal ongi ta oma rattaga käinud. Märjamaale saab tema kodust 15 km. Kuna neil aegadel külas jalgrattaid oli väga üksikuid, siis olevat küla noormehed kõik sellel rattal sõitma õppinud. Kirjutan Teile seepärast, kuna tekkis mõte, kas muuseum ei ole sellest rattast huvitatud. Kui muuseas ratta valdajale ratta äraandmisest rääkisin, polnud ta kohe nõus, aga usun, kui muuseum tõsiselt huvitatud on, siis on ta ka nõus ratast muuseumile andma.
(A. Parnabasi kiri 23.05.1981, ERM arhiiv n 1 s l 142)
A. Parnabasi kiri 23.05.1981, ERM arhiiv n 1 s l 142
Muuseum paistis asjast huvituvat ning Aadu võttis südameasjaks, et see ese muuseumisse jõuaks, kolm nädalat hiljem kirjutab ta:
Tõttan Teile vastama. Käisin eile selle ratta omaniku juures, et kuulda tema lõplikku otsust. Alguses polnud nagu otsekohe nõus, et tal ikka isa mälestus ja kahju ära anda. Samaaegselt juhtusid tema pool olema kaks naabriinimest, kes igati muuseumi andmise mõtet toetasid. Ta on üksik 70 a vanainimene. Lapsi ei ole ja surma korral jääb maja tühjaks ja kõik sellised esemed hävinevad või kantakse teab kus laiali. Vanamutt sai sellest väga hästi aru ja nõustus. Ega ta päris vastu pole olnudki. Rohkem ainult niisama jutt selle asja juurde. Mainis ainult, et ega muuseum ju mulle selle eest midagi ei maksa. Ega seegi polnud mingi tingimus vaid öeldud muuseas. Sellepeale jäin ma muidugi vastuse võlgu. Kui peaksite tulema, siis sõitke minu koju, siia Te oskate tulla. Tee sinna lähebki vahetult minu kodu juurest, kust jääb minna veel ca 2 km.
(kiri 16.06.1981, n 1 s 484 l 164)
Näib, et juuli alguses õnnestuski muuseumil korraldada transport sinna, kuid kahjuks polnud perenaist kodus ja tuli seekord tühjade kätega tagasi tulla. Aadu kirjast:
Piinlik on mul ikkagi sellepärast, et Te minu heinatöö rutu pärast selle ratta perenaise ootamise pooleli jätsite. Nüüd Te nägite oma silmaga seda eset. Kirjutage, kui see muuseumile vajalik siiski on, püüan seda asja siis ajada. Meie sovhoos käib ka vahel oma masinate remondi asjade pärast Tartus, saab ehk ära saata.
(kiri 14.07.1981, n 1 s 484 l 165)
Muuseum oli rattast huvitatud ja palus Parnabasil olla nii lahke ja hoida rattal silma peal, ent läks veel aega, enne kui ratas muuseumisse jõudis. Ligi aasta hiljem jõudis muuseumisse sõnum:
Möödunud aastal ebaõnnestus Teil käik tolle ratta pärast, mille pärast ma ikka piinlikkust tunnen. Kas üritate veel siiapoole tulla? Mina isiklikult pakuksin muuseumile paari oma ema õmmeldud saanitekki.
(kiri 9.04.1982, n 1 s 496 l 61)
Näib, et nüüd läks retk ladusamalt, sest 1982. aasta korjamisraamatusse on järjestikku kantud nii Aadult saadud esemed (sh ülalnimetatud sõidutekk (ERM A 692:10)) kui ka all pildil olev puust jalgratas (ERM A 692:14).
