Tekst: Terje Anepaio, teadur-kuraator
Fotod: Erakogu

Iseseisvas Eestis on mitmeid päevi, kus mõtleme ühiselt minevikule. Nende hulgas on kaks päeva – 14. juuni ja 25. märts –, mis igapäevases argirutus meenutavad meile suurt,  halastamatut ja julma kurjust. Need on päevad, mil mälestame massiküüditamise ohvreid. 1949. aastal toimunud märtsiküüditamine oli oma ulatuselt suurim. Siis viidi Eestist 7500 peret, ühtekokku 20 702 inimest. Enamus ära viiduist olid lapsed, naised ja vanainimesed – kõige nõrgemad ja haavatavamad. Tuhanded neist jäidki karmi Siberi mulda, kuid poliitilise režiimi muutudes jõudis suur osa neist aegade jooksul siiski kodumaale tagasi. Halliks ja morniks muudetud Eesti ei tervitanud neid kaugeltki avasüli, kuid just omaksed aitasid neil eluga edasi minna.

Edasiminek ei tähendanud unustamist, üle elatu jäi alatiseks nendega. Neid kibedaid mälestusi hoiti ja kanti endas, neid usaldati esialgu vähestele, kuid aegade muutudes sai võimalikuks mälestuste jagamine paljudele. Tänases Eestis on mälestuste kandjaks, mälu hoidjaks need inimesed, kes küüditati ema ja memme-taadi kõrval lapsena.

Tutvusin lapsena Siberisse küüditatud Ene Juurikuga mõned aastad tagasi Memento Viljandi Ühenduse üritusel. Tema tee kaugele maale algas 7-aastase tüdrukuna koos ema ja 5-aastase õega. Olen mälukultuuri muutuste ja arengute talletamiseks mitmel aastal teinud intervjuusid inimestega, kes on represseeritute ühingute kohapealsed eestvedajad. Viljandimaal on üheks selliseks veduriks Ene, kes on represseeritute klubi juhatusse kuulunud juba 23 aastat ning siinse Memento eesminejaks olnud juba üle viie aasta. Töö saatusekaaslaste ühendamisel, mineviku meelespidamisel ja mälestamisel nõuab energiat, sooja südant ja hoolimist ning loomulikult aega. Seda kõike on Enel jätkunud.

Ene Juurik. Foto: Jaan Männik

Enega lähemalt tuttavaks saades avastasin rõõmuga, kuivõrd mitmekesine on tema kodus olev „Siberi pärand“, mis jutustab Kartau pere loo. See on ühe Eesti pere Siberi lugu paljude teiste seas.

Olen Enele väga tänulik võimaluse ja loa eest tutvuda tema Siberi-kohvriga ja tema fotoalbumiga ning jagada seal leiduvat laiemalt.

Kuni 5. aprillini saab Ene Siberi-kohvris leiduvat vaadata ka ERMi  rahvakultuuri- ja nõuandekeskuse ruumis (A-osas) avatud väljapanekul „Siberis tikitud mustrid“.

Oskar ja Minna Kartau Tartus Toomemäel 1930. aastal

Pereisa Oskar Kartau oli sündinud 1907. aastal ning töötas Valgamaal vanemzootehnikuna, kui ta 1945. aastal arreteeriti. Nõukogude võim süüdistas teda Omakaitse tegevuses osalemises ning Tallinnas toimunud sõjatribunali istungil määrati talle karistuseks kümme aastat vangilaagrit, lisaks veel viis aastat asumist. Läbi Eesti laagrite (Mustamäe, Vasalemma), viidi ta Komisse ja sealt lõpuks Kasahstani Karaganda vangilaagrisse (Karlag).

Oskar Kartau mälestused aastaist 1944–1955. Eestisse tagasi jõudes hakkas Oskar oma üleelamisi järk-järgult kirja panema. Mälestuste tekstis on mainitud kirjutamisajana 1963. aastat. Tema ehedate mälestuste käsikiri on senini perekonnas tallel

Pärast isa Oskari arreteerimist jäi pereema Minna üksi kasvatama nelja last, peres oli kaks vanemat poega ja kaks nooremat tütart. Pere ära toitmiseks pidas Minna kahte töökohta. Ta oli ametis Valga väikelaste apteegis ja käis kohalikus polikliinikus öövalves.

Kartaude pere septembris 1947. aastal. Ees seisavad õekesed Ene (s 1942) ja Külli (s 1944). Taga Ants (s 1934), ema Minna ja Rein (s 1937). Foto on juunis 1948 saadetud sünnipäevaks isale vangilaagrisse. Kaardi taha on kõik pereliikmed kirjutanud omakäelise sõnumi

Ja siiski oli Minna Kartau oma nelja lapsega Nõukogude riigile liiga ohtlik, et teda Eestisse jätta – 25. märtsil 1949 küüditati Minna koos tütardega Siberisse, tütardest vanim, Ene oli kaks päeva varem saanud 7-aastaseks. Pere vanemad lapsed, vennad Rein ja Ants olid koolivaheajaks maale onu juurde sõitnud. Poistel õnnestuski Eestisse jääda ja nad elasid sugulaste juures.

Küüditajad andsid perele asjade pakkimiseks 20 minutit, kaasa kästi võtta kirves ja saag. Valga kodumajanduskooli lõpetanud Minna võttis hoopis kaasa Naumanni õmblusmasina, oma ristiema kingituse. Ema ja tema kaks tütart Ene ja Külli pandi küüditamisvagunisse Valgamaal Keeni jaamas.

Pere sõit küüditamisešelonis kestis mitu nädalat. Kartau naispere asumiskohaks sai Novosibirski oblasti, Ordõnskoje rajooni Ust-Lugovski külanõukogu Sušihha küla, mis kuulus uhke nimega kolhoosi „Lenini Võit“ („Pobeda Lenina“).

Pere elukohaks Siberi külas sai muldonn, mis oma kätega valmis ehitati. Mullamättad laoti vaheliti üksteise peale nagu telliskivid. Mullamätastest onn oli kokku pandud nii, et pool onnist oli maa sees ja pool maa peal, et talvel oleks onnis soe ja suvel jahe. Onni põrand oli tehtud sõnniku ja savi segust. Aknad olid väikesed, valgust andsid petrooleumilambid.

Talv Siberis. Lumes Ene pere muldonn

Ema Minna määrati uhke nimega kolhoosi lüpsjaks, kuid töö kolhoosis ei toitnud peret. Õmblusmasin Naumann ja kodumajanduskooli haridus aitasid Minnal toime tulla. Ta hakkas kohalikele elanikele riideid õmblema, tütred Ene ja Külli tikkisid neile kaunistusi. Enne tuli muidugi ema juhendamisel õppida ja harjutada. Käsitööd tehti palju, see hoidiski perel hinge sees, sest kohalikele meeldisid eestlaste tehtud asjad. Ene meenutas õekeste argipäeva: Tulime koolist, viskasime koolikotid nurka – ema õmbles meile tädi saadetud mööbliriidest koolikotid – ja hakkasime tikkima.

Käsitööks vajalikku tikkimismaterjali ja -niite, -mustreid saatsid Eestis elavad Minna õed. Sugulastelt jõudsid pereni veel kuivatatud õunad, mesi, mitmesugused seemned. Kuigi tüdrukud aitasid leiva lauale tuua, olid nad siiski lapsed, kellele kodumaalt saadetud nukud, lasteraamatud ja patsipaelad andsid hingejõudu.

Minna, Ene ja Külli Kartau kodustelt saadud kirja lugemas. Novosibirski oblast, Ordõnskoje rajoon, Sušihha küla. 1950. aastad

Eestist kodustelt saadud pakki uurimas. Külli hoiab käes tikkimisniite, Minna, tuttav eestlanna tädi Maali ning Ene, kes loeb saadetud raamatut. 18. juuli 1953

Omakootud vestid saatis Siberisse küüditatud Enele ja Küllile emapoolne vanaema Maria Kaur Valgamaalt Kungla talust

Topelt-ristpistes padjakate on Ene ja Külli tikitud. Siberis müüdi musta kangast, kuhu tikkimismuster oli erinevate värvidega peale kantud

Ene hakkas koos teiste küüditatute perede lastega käima kohalikus Sušihha 4-klassilises külakoolis. Venekeelses koolis jõudis ta läbi teha peaaegu 7 klassi, s.t peaaegu kogu tollase mittetäieliku keskkooli. Kui Ene taas Eestisse jõudis, kordas ta juba eestikeelses koolis viimast klassi.

Sušihha 4-klassilise kooli 4. klassi õpilased. Esireas paremalt teine Ene Kartau, kolmas tema pinginaaber Aini. Vasakult esimene Leino. Kolmandas reas vasakult teine on Virgo

Grupp Eesti lapsi Mihkelsoo Raivo sünnipäeva pühitsemas 13. augustil 1955. aastal Siberis. Fotol paremalt: Ene Kartau, Aini Kivima, Hilja Kõgel, Raivo Mihkelsoo, Virgo Mihkelsoo, Kiki Laaman

Oskar Kartau pääses vangistusest pere juurde 1955. aastal. Pere noorim laps Külli jõudis Eestisse 1956. aastal, koos tuttava saatusekaaslasega. Ka pereisa Oskar tuli Eestisse samal aastal. Viimastena pöördusid kodumaale pereema Minna koos vanema tütre Enega märtsis 1957. aastal. Siberi-aastad olid möödas, kuid alatiseks meeles.

Ene ja Minna Kartau oma Siberi kodu juures enne äratulekut. Märtsi lõpp 1957. aastal

Perekond Kartau taas koos. Fotol vasakult ema Minna, isa Oskar, Rein, Külli, Ants, Ene. Kaagjärvel 31. juulil 1961