Tekst: Anu Kannike, teadur

Lõhe, suitsuangerjas,
terve põrsapõngerjas.
Suitsusingid, kanasalat,
keedusingid, peedisalat,
vähjakaelad, kanasalat.
Silgud marineeritud,
võrratult garneeritud…
Nõnda algas naabri sünnipäev
(Olaf Kopvillem, „Klunker“)

Talurahva elus olid tähtsad kollektiivsed tähtpäevad ja peod, moodsas maailmas aga pöördus tähelepanu üksikinimese elukaarele. 20. sajandi algusest hakati laiemalt tähistama nii sünnipäevi, pulma-aastapäevi kui ka tööjuubeleid. Veel 1920. aastatel oli sünnipäevade pidamine maarahva hulgas vähe levinud, seda uhkust lubasid endale vaid jõukamad pere- ja ametimehed. 1930. aastatel aga tähistati juba kõikjal kookide ja kingitustega ka laste sünnipäevi. Viimase saja aasta sünnipäevalauad peegeldavad nii toidu- ja peokultuuri muutumist kui ka traditsioonide ning maitsete püsivust.

Eesti riigi juubeliaastal kutsusid ERM ja Maaeluministeerium inimesi üles saatma muuseumile lugusid, pilte ja retsepte oma pere sünnipäevadest läbi aegade. Septembris välja kuulutatud kogumisvõistlusele tuli kaastöid nii kodu- kui ka väliseestlastelt. Eriti valmistasid rõõmu arvukad fotod peolaudadest, mida seni muuseumi kogudes nappis. Kõige sisukamate kaastööde eest pälvisid ERMi auhinnad Helbe Liin, Anne Urbel ja Mailis Sütiste-Gnannt. Tasuta muuseumikülastuse võitsid Epp Remmel ja Tõnis Asson.

Kirja pandud lood räägivad sünnipäevade pidamisest 1920. aastatest tänapäevani, need ei kirjelda ainult maiuspalasid peolaual, vaid annavad ka edasi ajastu miljööd ja vaimu.

1920. aastad:

Ema ja ta õe sünnipäevad olid suvel, juunis-juulis. Nende isa saatis teised lapsed välja lilli korjama, et siis sünnipäevalapse tooli ümber pikk pärg punuda ja sellega päevakangelast tähtsustada ja pidulikult esile tõsta. Kingituste kommet tol ajal eriti polnud. (Anneli, s. 1951)

 1940. aastad:

Ema (s.1910) rääkis sünnipäevategemistest suure  märtsipommitamise ajal. Tal oli hanepraad puupliidi ahju jäetud kui ta ise  tänaval tulekoldeid aitas kustutada ja õhtul  koos sõbrannaperega seda süües ragises liiv hamba all, eks maja sai põrutada ja pööningule kukkus ka süütepomm, mille majaelanikud kustutasid. (Helbe, s. 1948)

Laud oli kaetud, mitte nagu alati köögis, vaid elutoas valge linaga ja kindlalt lilleõitega vaasis, mida muud söögikorrad kunagi ei tundnud. Isa sünnipäevalaual olid alati jorjenid…Lõhnas sooja, magusa soodakoogi järgi, mis oli meie sünnipäevade lahutamatu osa. Ja ka viljakohv, mida saigi vaid sellistel juhtudel. Sünnipäevadel kaotas elu ka mõni üleliigne kukk…kukest oli küllalt tummikas klimbisupp ja keedetud rümbast suur pannitäis kanakastet väiksemate kontidega. Ja süüa võis puhta pannini. (Väino, s. 1936)

1950. aastad:

Meenub vanaisa Jaani 80. juubel jaanuaris 1956 a. Vaiatu külas, Torma vallas, Jõgevamaal. Ühte suuremasse talutuppa oli üles seatud pikk sünnipäevalaud, mis kaetud kodus valmistatud väga erinevate toitudega. Toitude valmistamiseks kutsuti kohale tuntud külakokk, keda abistas pererahvas. Selleks puhuks tapeti suur 150- kilone siga, millest oli valmistatud väga erinevaid lihatoite (praad, sült, pasteet, verivorst, rulaad, kotlet) Laual olid pohlasalat, hapukurk, äädikas, sinep, mädarõigas. Joogiks valmistati ka koduõlut ja morssi. Alkoholiks oli koduvein ja kauplusest ostetud viin. (Aare, s. 1938).

1960. aastad:

Vanaema Amanda 60. juubel 1969. Eelnevaid ümmargusi tähtpäevi polnud ta kunagi varem sellises mahus tähistanud. Neljakümnes kui sõjajärgne oli vaesuse ja viletsuse aeg ning kogu energia kulus lastele ning kollektiviseerimise mõrude viljade maitsmisele. Viiekümnes kui eriti ümmargune sumbus majandusraskuste ja jällegi lastele pühendumise tõttu.

… kandsime lauale ETKVL kaubandusvõrgust soetatud nõukogudemaal toodetud naturaalsest materjalist tehtud praetaldrikud, kaheksatahulised maailmakuulsad vene teeklaasid ja paksust klaasist viinapitsid ning noad-kahvlid-lusikad. Õige aja saabudes jõudis järg toiduaineteni: kartulisalat, peedisalat, kõrvitsasalat, hapukurgid, leib-sai, või, sool-sinep, kapsad-kartulid, suitsuliha ja keeduliha, keeduvorst-suitsuvorst-juust-sink ja sült. Jookide kõige lahjema esindajana toodi lauale punasesõstramahla ja vee segamisel saadud morss, millele lisandus pudelitesse villitud koduvein ning valge poeviin ja vahutav koduõlu suuremas kannus.…Mulle maitses eriti hästi vanaema tehtud kartulisalat, mille tegi suupäraseks kodune hapukoor, mille valmistamisel olin osalenud.

…Mõne toosti pärast tõusis kogu seltskond ja laulis juubilarile „Ta elagu!…“ Vastuseks haaras vanaema kandle ning tema esituses kõlas hoogne lugu, mis meenutas reilenderit. Toostide asemel kõlasid järgnevalt seltskondlikud ja rahvalikud laulud: „Ma tahaksin kodus olla“; „Vaikne kena kohakene“; „Mats alati on tubli mees“ ja „Kui kungla rahvas“ Vanaema saatis mõnel juhul kitarriga ja lisaks esitas paar lugu suupillil.
…Onu Ülo lülitas sisse lampidega raadiovastuvõtja ning masina soojenemise järel mängis aparaadiga integreeritud grammofonil maha paar heliplaati. Ühel juhul esitas populaarseid laulukesi Artur Rinne, teisel juhul lauldi rohelistest niitudest kuni keegi soovitas raadio peale ümber lülituda ja midagi moodsamat otsida. Parajasti kõlas soovikontsert ja laulis Georg Ots, kuid järgmisena Vello Orumets. Ootamatult teadustas diktor, et kuulajate tungival soovil kõlab kohe jenka. Siinkohal kargas onu Ülo kogu sõpruskonnaga püsti ning röögatas üle laua „Kõik jenkale!“… Ülo moodustas kolonni ja asus selle ettteotsa. Kolonni pea alustas köögis ja keskosa ja saba ulatusid üle vaheukse eluruumi kus peolaud….kuni laul otsa lõppes seni tiirutati mitu korda köögi ning elutoa vahel ja isegi ümber laua. Isegi vaadata oli seda kihvt ning vanaema Amanda naeris südamest kui nooremad kalpsasid põranda mürtsudes ning kappide kõikudes. (Tõnis, s. 1960)

1970. aastad:

Mäletan üht minu sünnipäeva-soolaleivapidu uues korteris Mustamäel 1977.a veebruaris. Mõtlesime sõbrannaga, et võiks proovida kasutada suuri einevõileibu. Ta tuligi neid mulle appi valmistama umbes kümnele inimesele. Vormileiva terves pikkuses lõigatud viilule pärast võid panime ühte otsa veidi paremat ja peeneks lõigatud kartulisalatit, head suitsuvorsti ja -sinki, keedumunalõike ja ühte otsa seenesalatit hapukoore ja sibulaga. Kaunistuseks vist marineeritud kurki ja sibulat. (Helbe, s.1948)

1980. aastad:

Alates 1981.aastast lisandus ka poja sünnipäev lasteaiakaaslastega ning hiljem klassikaaslastega Ainult lastele kaetud  laua valmistamiseks nägin aegajalt rohkem vaeva. Keeletarrend oli klaaskausis kalatiigina valmistatud (keele lõigud kalakujulised, rohelise sibulast kõrkjad kausi servades, rohelised herned põhjas kivikesteks, till veekasvudeks), pasteedist vormitud hiired, siin-seal munast kärbseseened ja puravikud, pikast Luunja kurgist krokodillid. Pasteet ei puudunud kunagi minu vanema poja sünnipäevalaualt, sest see oli tema lemmiktoit. Pasteedi valmistasin ise veisemaksast. (Anne, s. 1953).

 1990. aastad:

Kui mina olin laps, elas minu vanaema maal. Meie pidulauda ehtisid alati oma põllul kasvanud kartulid, vanaema tehtud mulgikapsad, kodused hoidised (marineeritud kurgid, seened, letšod, kõrvitas). Vanaemal oli alati sügavkülmas suur tükk liha, millest ta kõik osad ära kasutas. Mitte kunagi ei puudunud peolaualt tema tehtud sült.

Tihti oli ka nii, et kui pidu toimus meie juures või minu tädi juures, siis keetis vanaema kartulid ja mulgikapsad ise valmis ja võttis need suure potiga kaasa. Meie 1990. aastate sünnipäevade ja jõulude laual oli alati sealiha ja sült ning laste jaoks kas isetehtud lihapallid või viinerid. Joogiks pakuti kodust õunamahla või punasesõstra morssi. (Eveli, s. 1989).

21. sajand:

Elu keerdkäikude tõttu elan praegu oma perega Prantsusmaal, minu abikaasa on aga sakslane. Seetõttu on meie pidulaud täna rahvusvahelisem, aga eesti toidud on sellel kindlasti alati esindatud. Tavaline heeringaliud on meie peres asendunud heeringa-mustaleivatordiga, mida söövad meelsasti nii meie pere liikmed kui ka prantslastest või teistest rahvustest külalised. Kindlasti ei puudu jõuluperioodi sünnipäevalaudadelt verivorstid ega praad, aga seapraad võib olla asendatud prantsuse köögi mõjutusel ahjus küpsetatud ploomide-aprikooside ja trühvlitega täidetud gastreeritud pardiga, metskitse- või metsseapraega.Hapukapsaste asemel on teinekord vahelduseks saksapärane punane kapsas. (Mailis, s. 1965).

Lõpetuseks jagame igihalja sünnipäevamaiuse – kringli – retsepti, mille saatis Jüri Lepisk Stockholmist:

Koostisosad

• 75 g pärmi
• 3 dl piima
• ca 650 g nisujahu
• 200 g võid + natuke võid pintseldamiseks
• 2-3 munakollast
• Üks vispeldatud muna pintseldamiseks
• 1 dl suhkrut
• ½ tl soola
• 1-2 kotti safranit (1 g), võib veel lisada natuke kurkumit, et rohkem värvi saada (mitte liiga palju, kurkum on kibe)
• 1 ½ tl vaniljesuhkrut
• 1 tl jahvatatud kardemoni
• ½ riivitud sidruni koort
• 1 dl rosinaid
• 1 dl mandleid

Valmistamine

Pudista pärmi valmistamisnõusse ja sega kokku natukese külma piimaga. Soenda ülejäänud piim sõrmesoojuseks ja lisa pärmisegu. Lisa pea kõik jahu ja töötle kokku taignaks. Lase rätiku all kerkida topeltsuuruseks. Kerkimisajal sega või suhkruga. Lisa munakollased ja maitseained. Lisa kõik kerkinud taignasse ning töötle kuni taigen nõu seintest lahti tuleb. Puista jahu peale ja lase soojas (25 kraadi) umbes poolteist tundi kerkida

Aseta taigen lauale ja sõtku kõvasti umbes viis minutit. Vormi kringliks võitatud plaadil. Pintselda vispeldatud munaga. Puista peale hakitud mandlid. Pane kaks kokku keeratud fooliumkera kringli ”aukudesse”, et tainas kokku ei läheks ja lase viis minutit kerkida. Küpseta ahjus soojusega 200-225 kraadi umbes 25 minutit. Viimased kümme minutit pane üks plaat kaitseks, et kringel ülaltpoolt ära ei kõrbeks. Võta valmis kringel ahjust ja pintselda sulatud võiga. Serveerimisel sõelu tuhksuhkrut üle kringli.