Kihelkonnalood mälulaekast. Edgar Kuusikuga Jämajal

Tiina Tael, peaarhivaar

Seekord veedame päevaraamatu abiga ühe päeva Jämaja kihelkonnakeskuses, jutustajaks tulevane arhitekt Edgar Kuusik. Päeviku kirjutamise aegu oli ta 25-aastane Riia Polütehnilise Instituudi üliõpilane, päritolult võroke. Küllap kuulis ta korp! Vironia kaudu, et Eesti Rahva Muuseum vajab abilisi, kes ühel suvel kihelkondades vanavarakorjamise teekonna ette võtaksid. Et stuudiumi jagus veel aastaks, suvel vaba aega ning võimalust oli Saaremaale sõita, oli kaup koos, reisikaaslaseks määrati talle Tartu ülikooli füüsika-matemaatikatudeng Viktor Päss. Ehkki võiks eeldada, et tulevane arhitekt visandab ka mõned joonised hoonetest või olustikust, mida ta nii värvikalt kirjeldab, siis selle välitöömatka joonised pärinevad hoopis tema matkakaaslase Pässi sulest (ERM EJ 47:57-67).

6. juunil 1913

Käisime Jamaja kirikus, kus täna köstri jutlus oli. Rahwast oli wähä poole, aga kõik enamasti rahwa riietes – see tähendab ainult naisterahwad. Mehed rahwa riideid ei kanna, aga üleüldse on siin wähä mehi näha. Nagu viimati kuulda saime, olla nad enamasti merel wene ja wäljamaa laewade peal teenistuses.

Jamaja küla, mis kirikust mitte kaugel pole, on küll kõige algupärasem küla, mida mina siia maale näinud olen. Wanad, sammaldanud katustega, lagunenud majad, peaaegu üksteise külge ehitatud, tuulikud ja aiad-kõik waheldab wabalt ja pakkub ühtlasi nõiduwat pilti Eesti elust. Aga mis oleks see kõik ilma tänawata – ilma selle elu sooneta, mis kõiki neid ehitusi üheks organismuseks liidab. Siin näed terwe hunniku lapsi liiwa sees mängimas, seal käib üks eit kirjuis riietes, seal jälle istub wana taat ja popsutab oma piipu, sead, lambad, kõik läbisegi ja rahulikult koos.

Õhtupool hakkasime wanawara korjama. Meid wõeti igal pool suure lahkusega wastu, ehk meid küll ei tuntud. Asju on wähä – kõik juba ära korjatud.

Õhtu läksime hra Arroga natuke wälja jalutama. Iseäranis õhtud on siin kenad! Ühelpool meri, punetawa taewalaotusega, teiselpool lehtpuu metsad ja keskel wagune küla. Aga kuula! Sealt oli ju laulu kuulda! Kuulatasime ja hakkasime sinna pole kõndima. Juba eemalt paistis meile suur kogu inimesi silma. Paigale jõudes palusime, et noored neiud meile mõne ringmängu mängiksiwad. Sellega oldi nõus, kuid ainult tingimisega, et meie ka ühes mängime. Iseenesest mõista tegime meie seda suure rõemuga. Ma ei ole kaua nii lõbusasti tantsinud ja Jamaja küla neiud tantsiwad tõesti hästi polkat. Alles kella 12 ajal läks terwe see kogu korraga laiali ja meie läksime ka magama.

(Edgar Kuusik, Päevik vanavara korjamiselt. Jämaja, 1913. ERM TA 70)

Tuulikud Jämajal. Kunstnik Viktor Päss, 1913. ERM EJ 47:57

Riheva talu elumaja. Kunstnik Viktor Päss, 1913. ERM EJ 47:60

Neiu sariülliga. Kunstnik Viktor Päss, 1913. ERM EJ 47:64

Tollest ajast leiame ERMi fotokogust ka palju toredaid pilte, mis Kuusiku juttu kinnitavad. Samal suvel pildistamismatka ette võtnud päevapiltnik Johannes Pääsuke ja Peterburi õukonnafotograaf Carl Oswald Bulla on naise noorpõlvemaadel suvitades läbi fotosilma täheldanud sarnaseid vaatepilte.