Tekst: Lauri Räpp, põline tartlane, väikeettevõtja ja kolme raamatu autor
Fotod: Arp Karm (ERM), Maarja Vaikmaa (ERM)

Ühel sumedal suvehommikul umbes kakskümmend viis aastat tagasi tõmbasin jalga Eesti NSV lipust õmmeldud lühikesed püksid ja selga Havai stiilis eredavärvilise särgi. Pakkisin parvlaeva MS Georg Ots logoga kilekotti suure rannalina, Adidase plätud ja pudeli Fiestat. Haarasin riiulilt pooliku paki Magnat ja kuldse Zippo ning astusin toast välja.

Viskasin kilekoti Sierra tagaistmele ja istusin rooli. Märkasin armatuuri vahele torgatud flaierit, mis tuletas meelde, et õhtul on linnas disko.

Surusin eelmisel nädalavahetusel Anne turult muretsetud värske „Bravo Hits“-i kassettmagnetofoni. Panin kasseti mängima ja asusin ujumiskoha poole teele. Keerasin käepidemest küljeakna irvakile. Sisseharjunud liigutusega süttis Zippost leek, millega süütasin sigareti.  Maanteekruusalt kerkinud tolm haaras akna vahelt välja hõljunud sigaretisuitsu enda lämmatavasse embusse. Aegamööda haihtusid nad koos selja taha. Igavikku.

Aga mina kihutasin ainult edasi. Vastu soojale suvepäevale ja helgele tulevikule.

Mõtlemata, et ühel heal päeval saab olevikust ja asjadest selle sees minevik. Omamata aimugi, et mõni ammune hetk ja asjad selle sees tulevad mööda elu käänulisi teid minu juurde tagasi.

Aga sedaviisi on asjalood ajas kujunenud.

Vaatamata sellele, et vanade aegade meeldetuletamise eest ähvardatakse silmast ilma jätmisega, kirjutasin ma mõnda aega tagasi ühe vanade lugude kogumiku Tartust. Kuna see raamat ilmus juba paar aastat tagasi ja  mul on endiselt mõlemad silmad alles, võtsin rahuliku südamega vastu toreda ettepaneku külastada Eesti Rahva Muuseumis avatud näitust Eesti üheksakümnendatest, et kirjutada sellest üks lugu.

Pean kohe ära ütlema, et tänu sellele näitusele oleksin peaaegu silmad peast imestanud. See lihtsalt on nii paganama hea!

“Ise tehtud Eesti” on üks väga hästi üles ehitatud ja nutikas näitus, mis mitte ei räägi, vaid ka kogub lugusid üheksakümnendate Eestist ja asjadest selle sees.

„Oh, mul on ju sellest asjast üks lugu rääkida!“ hüüatasin pea iga läbitud näitusemeetri peal. Kirjuta kasvõi uus raamat! See näitus on ju puhas a(s)jalugu!

Tänu näitusele meenus mulle just seesama suvepäev, millega seda kirjatükki alustasin. Aga kananaha ihule ja unustamatu maitse keelele tõid hoopis Royali piirituse pudel ja porgandikarva Mehukatti kankud. Näidake mulle üht üheksakümnendatel elanud eestlast, kel poleks kahest kangest koos või eraldi mõnd lugu rääkida!

Neid jutte on palju, ent esimesena meenub mulle järgmine.

Mul oli üks sõber, kes pidutses regulaarselt igal nädalavahetusel reede õhtust laupäeva hilisööni. Peamiselt tarbis ta üheksakümnendate klassikat. Meie sõpruskonna keeles “värvilist”. Mehukatti (rahapuudusel mõni vanaema keldrist pärit siirupist lahjendatud morss) segatuna Royali piirituse või punamütsikesega. Viimase nimega kutsuti ühte punase korgiga salaviina. Ja raudse reeglina tulid tal pidutsemise jäägid välja just sealtsamast, kus need organismi sisenesid. Tema pohmellid olid meeletult rasked. Selline pidu ja pillerkaar kestis ehk aasta või veidi enam, kui mehepojal isu otsa ja limiit täis sai. Ta otsustas hakata korralikuks. Paraku möödusid esimesed neli–viis pühapäeva täpselt samamoodi peldiku vahet joostes, kuigi alkoholi polnud mees suu sisse võtnud mitte üht tilka. Vaat milline Pavlovi refleks “kuninglikku” moodi. Täna elab mees igati ontlikku elu.

Oh jah, need üheksakümnendate kuulutused…

Pakkuge, mida reklaamib ajalehes avaldatud kuulutusel soliidses, ent napilt põlvedeni ulatuvas punases kostüümis kaunis naisterahvas? Ükskõik kui jaburaid oletusi te ka teeks, ei oska keegi aimatagi, et nägus neidis kutsub teid ostma diiselkütust ja masuuti, ka suurtes kogustes.

Või mida kutsub üles tegema pikajuukseline meesterahvas, peas kaabu ja sõrmede vahel tossav sigaret, hõigates kirjakeeles “Ahoi! Seiklushimuline!”? Uskuge või ärge uskuge, ta kutsub teid tulema trammijuhtide kursustele. Nojah, stereotüüp trammijuhist oli ju vaja kuidagiviisi murda. Kas just rööbastel seiklusi otsiva trammijuhiga…

Niimoodi ma siis jalutasin keset ajastutruudest kuulutustest, telereklaamidest, köögitehnikast, mööblist, flaieritest, arvutitest, toidutalongidest, riideesemetetest ja nostalgiast pakatavat näitust. Muudkui seisatades, imestades ja imetledes kõike seda, mis oli justkui alles eile, aga jääb siiski magusalt valusasse, kättesaamatusse kaugusesse.

Enne kui ma selle lühikese jutuga lõpule jõuan, peatun veel ühe väljapaneku juures, mille ees seisin õige pikalt näitusekülastuse lõpuosas. See oli videomakkide ja VHS-kassettide riiul. Tartu Video filmilaenutuse kataloogi sirvides ning videokassettide selgadelt filmide nimesid lugedes vallandus tohutu mälestuste tulv. Nasaalse häälega venelasest põriseva R-iga Lauri Rõuguni. Tartu Videost korterilaenutusteni, väikestest videobaaridest Thaliani. Ritari ässast Ramboni. Olid alles ajad!

See oli üks magusvalus ajarännak mööda ise tehtud Eestit. Sai südamest naerda, heldinult ohata, imestades pead vangutada ja äratundmisrõõmustada.

See on mitmekihiline näitus, mida tuleb kiht kihi haaval koorida, et jõuda selle tegeliku tuumani. Mina igatahes lähen sinna teist korda veel. Ehk kolmandatki…

Külastage kindlasti seda suurepärast näitust, mis räägib teile põnevaid, naljakaid, nukraid ja elulisi lugusid. Ja teie rääkige talle oma.