Dolores Mäekivi, TÜ etnoloogia osakonna tudeng
Dolores pidas samal teemal tänavu aprillis ettekande noorte kultuuriuurijate konverentsil “Noorte hääled”.

Rakendusliku Antropoloogia Keskusele tehti 2017. aasta sügisel huvitav pakkumine. Nimelt kutsus Tartu Ülikooli tehnikateaduse dotsent Alan Tkaczyk meid uurima radioökoloogiaga tegelevate füüsikute töörühma. Minu, Keiu Telve ja Kata Maria Saluri ülesandeks on kaardistada seda, kuidas füüsikud oma töös otsuseid langetavad ning mil määral võtavad nad tööprotsessis arvesse laiemat üldsust ja keskkonda. Meie uuring kuulub rahvusvahelise Euroopa Liidu projekti alla, mis kannab nime “Territories” ning hõlmab nii loodus-, sotsiaal- kui ka humanitaarteadlaste tööd. Lisaks sellele, et osaleme projekti lõppraporti kirjutamises ja soovime avaldada teadusartikli, areneb uuringust välja ka minu bakalaureusetöö, mida kaitsen Tartu Ülikooli etnoloogia osakonnas 2019. aasta kevadel. Tutvustan esmalt projekti  etteantud uurimisküsimust ja seejärel neid teemasid, mis mulle seoses mu lõputööga huvi pakuvad.

Uuritavas töörühmas on kaheksa erineva taustaga teadlast, kelle koosolekuid ja omavahelist koostööd oleme vaadelnud alates 2017. aasta oktoobrist. Lisaks viime iga rühmaliikmega läbi ühe umbes tunniajase intervjuu ning viis STIR meetodil põhinevat lühiintervjuud. Uuritav töörühm koosneb väga erineva taustaga füüsikutest, nagu on näha ka järgneval skeemil.

Projekti “Territories” peamine eesmärk on täpsustada radioaktiivset saastatust arvutavaid mudeleid, võttes sealjuures arvesse laiemat üldsust ja elusloodust. Mudelites, mis radioaktiivse aine lekke korral arvutavad selle leviku piirkonda ja mõju keskkonnale, on palju määramatusi ning seega on oluline ebatäpsustele jälile saada ning leida lahendusi nende vähendamiseks. Etnoloogide ülesandeks on uurida, kuidas teadlased tajuvad oma töös määramatusi ning kas ja kuidas võtavad nad määramatustega tegeledes arvesse keskkonda ja inimesi.

STIR meetod

Ühtlasi on projektil rakenduslik pool, mida võimaldab STIR (Socio-Technical Integration Research) meetod.  Meetodi looja Erik Fisher rõhutab, et STIR intervjuud on uuritavatele teadlastele kasulikud, sest tõstavad nende enesereflektsiooni tehtud tööle ning annavad neile võimaluse teha  uurimistöös läbimõeldumaid otsuseid.

STIR näeb ette intervjuu läbiviimist neljast lahtrist koosneva tabeli abil. Esimesse lahtrisse (võimalus) tuleb kirja panna käsilolev probleem, millega intervjueeritav oma töös hetkel tegeleb. Teise lahtrisse (kaalutlused) kuuluvad erinevad majanduslikud, sotsiaalsed, keskkondlikud aspektid, mis võivad tema otsust mõjutada. See lahter annab meile, etnoloogidele arusaama, milliseid teadustööst väljapoole jäävaid faktoreid füüsikud oma töös arvesse võtavad ning mis neid nende otsustes mõjutab. Kolmandasse lahtrisse (alternatiivid) käivad kõik võimalikud lahendused, mis uuritaval antud probleemiga tegelemiseks on. See on koht, kus intervjuu annab teadlasele võimaluse oma teadustööle laiemalt mõelda ning näha uusi võimalusi. Seda eesmärki aitavad täita küsimused, kas tõesti on ainult üks võimalus? kuidas keegi teine võiks antud probleemiga tegeleda? Ning viimasesse lahtrisse (lõpptulemus) tuleb kirjutada, mida uuritav arvab, et ta lõpuks seoses probleemiga teeb. Küsides seejärel, mis antud otsus endaga kaasa võiks tuua, võivad esile kerkida uued probleemid. Niisiis võimaldab STIR tekkida spiraalefektil, mis viib ühe probleemi juurest teiseni ning aitab intervjueerijal süvitsi mõista, mis füüsikuid nende otsustes mõjutab.

STIR intervjuu tabel

STIR tabelid (Foto: Dolores Mäekivi)

Enda töö mõju nägemine keskkonnale ja inimestele

Projekti poolt on meile ette antud küsimus, kas ja kuidas teadlased oma töös sotsiaalseid aspekte ja keskkonda arvesse võtavad. Poole aasta jooksul oleme kogenud, et mõni rühmaliige tajub tugevalt oma töö tähtsust ühiskonnale ning toob intervjuudes pidevalt esile eesmärki kaitsta radioaktiivse kiirguse eest nii inimesi kui ka elukeskkonda. Mõni teine uuritav, aga oma töö olulisust sellisel määral ei taju ega kaasa ka tööprotsessi keskkonda ja inimesi hõlmavaid kaalutlusi. Mind kui etnoloogi huvitab siit edasi küsimus, miks. Miks mõni rühmaliige tajub oma töö laiemat mõju, aga teine mitte? Esialgse analüüsi põhjal leian, et erinevused võivad olla tingitud rühmaliikmete taustast. Need, kes on radioaktiivsuse temaatikaga eelnevalt tegelenud, näivad elukeskkonda ja laiemat üldsust tööprotsessis rohkem arvesse võtvat. Samas väga praktilise taustaga rühmaliige, kelle senine töö on seisnenud mõõtevahendite kalibreerimises, oma teadustöö mõju keskkonnale esile ei too. Kuid analüüs on alles algusjärgus ning sellele küsimusele plaanin keskenduda oma bakalaureusetöös.

Uuritav näitamas tema abiga koostatud kaarti radooni levikust Eestis (Foto: Keiu Telve)

Teaduslik ja sotsiaalne määramatus

Projekt on ette andnud mõiste “määramatus”, mille all mõeldakse eelkõige mudelarvutustes esinevaid ebatäpsusi. Välitööde jooksul on aga meile selgeks saanud, et määramatust ehk ebakindlust esineb füüsikute töös märksa laiemalt. Oleme jaganud selle ebakindluse teaduslikuks ja sotsiaalseks määramatuseks. Teadusliku määramatuse alla oleme liigitanud teema uudsuse, nimelt on radioökoloogia mudelite täpsustamine füüsikas uus suund ning rühmas pole kedagi, kes antud teemat 100% valdaks. See tekitab aga rühmaliikmetes tunnet, et nad pole teemaga tegelemiseks piisavalt pädevad. Samuti on projekti tingimused uuritavate hinnangul ebamäärased ja laialivalguvad, neile on ette antud ülesanne vähendada mudelite määramatust, kuid pole täpsustatud, kuidas seda teha ja mida neilt oodatakse. Ebakindlus kerkib esile ka artikli avaldamise protsessis, näiteks on uuritavatel kahtlusi nii oma töö tulemuse uudsuse kui ka atraktiivsuse osas. Oluline on küsimus, kas artiklit soovitakse publitseerida ning milline on ajakirja määratud retsensentide suhtumine artiklisse.

Sotsiaalne määramatus on laiem nähtus, hõlmates enda alla küsimused, kas ja mida praktilist suudavad nad ühiskonnale anda ning kas laiemale üldsusele läheb radioaktiivsuse teema korda. Sinna juurde kuulub kartus, et töö tulemused ei jõua piisavalt laia lugejaskonnani, samuti, et mudeliomanikud ei rakenda nende soovitusi ning seega ei jõua tehtud töö praktikasse. Sotsiaalse määramatuse alla paigutame ka teadlase ebamäärase tuleviku, sest edasised uurimisteemad sõltuvad suuresti sotsiaalsest tellimusest ja rahastusest.

Generatsioonilised erinevused

Nagu juba mainisin on uuritava töörühma näol tegu interdistsiplinaarse kooslusega, kuid lisaks tööalasest taustast tingitud erinevustele on olulisel kohal ka generatsioonilised erinevused, kõige vanem rühmaliige on sündinud aastal 1946 ning kõige noorem 1988. Vanemate intervjueeritavate vaade oma tööle ja füüsika hetkeolukorrale erineb nooremate omast. Siin mängib rolli see, et üks osa uuritavatest on omandanud oma hariduse ja ka esimesed töökogemused Nõukogude Liidu ajal ja see võimaldab neile võrdlust eri perioodide vahel. Vanemad uuritavad toovad välja, et nõukogude ajal rahastati füüsikat Eestis palju paremini kui praegu. Tänapäevasele projektipõhisele teadusele heidetakse ette, et see ei võimalda põhjalikult süveneda, sest tulemusi oodatakse väga kiiresti. Kõige suurema erinevusena eri generatsioonide vahel näengi vanemate uuritavate tahtmist põhjalikumalt süveneda. See läheb aga vastuollu projekti tempoga ning tekitab eri vanuses rühmaliikmete vahel teineteise mittemõistmist. Eelnevast tulenevalt tundub vanematele uuritavatele, et teadust et väärtustata enam nii palju kui varem ning nad näevad füüsika hetkeolukorda ja selle tulevikku negatiivsetes toonides.

Projektipõhine teadus kui ebakindluse põhjustaja

Nii teadusliku kui ka sotsiaalse määramatuse üheks põhjustajaks näib olevat projektipõhine teadus ja sellega kaasnev ebakindlus. Projektid on lühiajalised ning neis tuleb tegeleda ka teemadega, millega ei ole varem kokku puututud. Ajaline surve ei lase nii põhjalikult süveneda kui tahetaks ning see suurendab tunnet, et ollakse ebapädevad. Samuti ei teata, kas sama uurimisteemaga saab pärast projekti lõppu edasi tegeleda, sest see sõltub rahastusest. Vanemad rühmaliikmed tajuvad projektipõhise teaduse negatiivset külge tugevamalt kui nooremad, kes on teadustööd teinud ainult uues süsteemis ega oma seega võrdlusmomenti. Siit tekib küsimus, kas ja milline mõju on projektimajandusel põhineval teadusel ja sellega kaasneval ebakindlustundel teadustöö kvaliteedile ja sisulisele poolele. Eriti kui töö tulemused mõjutavad meid kõiki. See küsimus mõlgub mul pidevalt meelel ja loodetavasti aitab mu bakalaureusetöö seda probleemi paremini mõista.

Analüüs toetub minu 2019. aasta kevadel kaitstava bakalaureusetöö materjalile. Projektis teen koostööd Keiu Telve, Kata Maria Saluri ja Alan Tkaczykuga.

“Territories” projekti kodulehekülg: https://territories.eu/

The TERRITORIES research project is part of the H2020 grant agreement 662287 – CONCERT. Project information is disseminated via the TERRITORIES website and the TERRITORIES blog. TERRITORIES cooperates with the Radioecology Exchange and the NERIS platform.