Maarja Vaikmaa, sisuturunduse spetsialist

95 aastat tagasi, 13. mail 1923 avas Eesti Rahva Muuseum toonases uues kodus, Raadi mõisas külastajatele oma uksed ja osati ka esimese ajutise näituse. Pärast aastaid kitsastes üüriruumides toimetamist ja oma maja otsinguid sai ERM 1922. aasta alguseks enda valdusse mõisa esimese korruse, teine ja sobivam osa jäi kokkuleppe alusel 1923. aastani Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnale.[1]

Ehkki ERMi juhtkond mõisaruumide osalise kasutusõigusega lõpuni rahul ei olnud, oli võimalus muuseumi kogusid nii eksponeerida kui ka paremini hoiustada suur samm edasi.[2]^,[3] Ja nii nagu 94 aastat hiljemgi, algas ka 1922. aastal muuseumi kogude kolimine Raadile.

ERMi uus kodu ja sealne esimene, rahvateaduslik ja kunstiajalooline näitus pälvis palju tähelepanu – avamine oli pidulik ning külaliste seas oli tähtsaid riigiametnikke ja avamise toimetas riigivanem[4]. Muuseumile oli avamise eel pühendatud ka kirjanduse, kunsti ja teaduse ajakirja Odamees 1923. aasta veebruarikuu erinumber, kus võtsid sõna muuseumiga seotud Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti juhataja Aarne Michaёl Tallgren, vastne muuseumidirektor Ilmari Manninen jt.[5] Avamise järel, septembris ilmus ka arvustus kunsti- ja kultuuriloolise osakonna väljapanekust.[6]

Väljavõtetega artiklitest ja ERMi fotokogu abil lasin end viia väiksele giidituurile 1923.–26. aastal eksponeeritud näitusel Raadi mõisas.

Rahvateaduslik väljapanek

„Need rahvusteaduslikud kogud, mis Eesti Rahva Muuseum temale kasutada antud uutes ruumides on saand sel korral näitusele sääda, täidavad neli tuba. Väljapandud asjade otstarbeks on esitada seda, mis muistse aja eestlastele moodustas kodu. Sääl on, suurtes joontes vaadates, kõik see, millest ta iga päev oli ümbritsetud, tema kõige tarvilikumad majapidamise ja tööriistad, ning tema ülikonnariided.”[8]

„Pilku heites nende lihtsatele puunõudelle ja riistadelle näeme, et nendesse on aineline kehvus oma pitseri vaotand. Ei ole nendel seda kujude mitmekesidust, mis ainult soodsatest ainelistes elutingimustes suudab sugeneda. Ei ole värvide rikkust, sest kelle silma oleksid kõige ilusamadki värvid võind rõõmustada pimedates suitsutaredes. […] Kuid sellest hoolimata, et nendel hiilgus puudub, ei kaota nad ometi meie silmades väärtust. Nendel on ju ikkagi mälestuste kaunidus, mis kaunim on sellest, mida otse silmaga võib näha.”[9]

„Aga vaadatagu ligemalt! Sääl on ometi midagi, mis tunnistab, et siin hoolimata kitsastest eeldustest siiski on mõne asja juures avaldatud ka õige hääd maitset ja kunsti puulõikuse alal. Kõigepäält paistavad silma õllekannud. Nagu teada, on neid tarvitatud pulmades, mille tõttu ka oli kombeks neid kirjude lintidega ehtida. […] Kõige ilusamad kannud muuseumi kogudes on Saaremaalt.”[10]

„Annab suitsutarede ajajärgu “puukultuur” üldse kahvatu mulje, pakub selle vastu Eesti naiste käsitöökunst rõõmsaid värve. On kindel, et need rahvariided viimasel ajal eredamaid värve on omandand kui need, mis varem esinesid siinsetes rahvariietes. […] Riided, ülikond ei ole olnud sel määral kui puukultuur suletud viletsate elutarede pimedusse. Ülikond läks oma kandjaga võõrsile, kirikusse, talgustele ja muudele pidudele. Ja sellepärast ei olegi ime, et selle ilustamise pääle pandi iseäralist hoolt.”[11]

„Mõeldagu näituseks vöösid ja kindaid, mida Eesti naised igal pool maitserikkalt on kudund! Kõige peenemad paistavad kõige vanemad kindad, potisinises või lambapruunis värvis, kuna aga igasugused punaste, roheliste jne roosidega kindad juba jätavad palju labasema mulje. […] Motiive, mis kinnaste ja vööde pääl esinevad, on lõpmata palju.”[12]

„[…] viimases toas, mille moodustab pikk korridor, on eri rühmadena meeste ja naiste käsitööriistu, ilustatuid rangipuid ja veimevakku ning väike kogu muusikariistu. Korridori otsas seisavad seintele rippuma pandud mahedavärviliste vaipade keskel vanad suitsumustad teljed punatriibulise seelikuriidega.”[13]

Kunstiajalooline väljapanek

„Kuna rahvusteaduslikud kogud on süstemaatilise korjamise vili, omandas kunsti- ja kultuurlooline osakond oma praeguse kuju õieti juhuslikult. Suure osa väljapandud asjadest on pärit nimelt parun Liphartide kogust, kes, nagu teada, suured kunstiharrastajad olid. […] Neis tubades on aset leidnud antiik ja itaalia renaissance-skulptuuride koopiad, kogu vanemaid maale ja gravüüre, mõned vitriinid portselaaniga ja kogu balti kunstnikkude maale.“[14]

„Kõige püsivama ja ühtlasema mulje jätab kahtlemata väike maitserikas itaalia renaissance-skulptuuri tuba oma siniste seintega, millede tagapõhjal need renessaince-inimeste nii võimsalt-iseloomulikud pääd iseäranis relieefselt esile tulevad. Mis puutub tööde väljavalikusse, siis ei ole ta kaugeltki täielik ja ülevaatlik, pääle selle on väljapandud asjad suuremalt jaolt ka ainult fragmendid.“[15]

„Nagu renaissance kogu, on ka 41 numbrit sisaldav antiik skulptuuride kogu, mis aset  on leidnud herrasmaja avaras ja valges pidusaalis, juhuslik […]. Siiski annab ta üldise ettekujutuse antiik skulptuuri iseloomust ja moodustab igatahes väärtusliku täienduse Tartu Ülikooli antiik-kunsti muuseumile.“[16]

„Laevalgusega varustatud (kahjuks siiski pimedas) maalide saalis on esitatud originaalides ainult kõrvaliste, suuremalt jaolt tundmata meistrite tööd, pääasjalikult hollandi, saksa ja itaalia koolist; nende kõrval on rida koopiaid vanade meistrite töödest. […] Balti-kunsti toas on esitatud pääasjalikult balti saksa soost kunstnikkude tööd. […] Eesti kunstnikkudest on esitatud vainult Köhler.“[17]

Tasub muidugi mainida, et Raadi näitusel oli eksponeeritud vaid 2000 eset, mis polnud ühte kümnendikkugi sellest, mis muuseumi kogudesse tollal kuulus.[18] ERMi kogud on 95 aastaga muidugi jõudsalt täienenud, mistõttu muuseumi praegustel näitustel on väljas umbes 2% esemetest. Küll aga on ERMi rikkalike kogudega võimalik tutvuda MuISi vahendusel, kui muisimine vähegi käpas.

Paralleele ja seoseid 1923. aasta ja 2018. aasta Raadil asuva ERMiga tekkis selle ajakirjandusliku ekskursiooni käigus lugematul arvul. Lisaks asukohale, kolimisele, kogude ja väljapanekute suhtele, muuseumirahva kattuvatele vaadetele ja unistustele tundus enamat kui pelk kokkusattumus ka see, et 1923. aasta Odamehe erinumbris oli Aleksis Kivi romaanist „Seitse venda“ toodud ka katke „Seitse venda saunas“. On ju neljal kuul soome-ugri näituseala olnud nii teatri- kui ka saunalavaks aegruumis rändavale seitsmele vennale. Niisamuti oli tuttav tundmus, mida kirjeldas Tallgren, ning mis mind valdas muuseumi uusi ekspositsioone 2016. aastal esmakordselt külastades: „Vaatlejad elavad läbi selle vagusais rahulikes saales läind aastasajad üksteise järele ja säält saab eesti noorsugu alati sütitavat õhutust, et püsida oma rahva väärilisena inimesena ja kodanikuna.”[7]

---

Viited

[1] Marleen Metslaid 2009: 109-110

[2] Samas

[3]  Pseud. V. V. 1923: 221

[4] Metslaid 2009: 114–115

[5] Odamees, 1923 veebr, nr 2. Kättesaadav: www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/25573

[6] Odamees, 1923 juuli, nr 7. Kättesaadav: www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/25578

[7] Tallgren 1923: 42

[8] Manninen 1923: 44

[9]  Samas

[10] Samas

[11] Manninen 1923: 45

[12] Samas

[13] Manninen 1923: 46

[14] V. V. 1923: 221-222

[15] Samas.

[16] Samas

[17] Samas

[18] Manninen 1923: 46

Kasutatud kirjandus:

Manninen, Ilmari 1923. Rahvateaduslik osakond Eesti Rahva Muuseumis. – Odamees, nr 2: 44-46

Metslaid, Marleen 2009. Eesti Rahva Muuseumi 100 aastat. Tartu: Tallinna Raamatutrpkikoda, 104-116

Tallgren, A. M. 1923. Eesti muuseum ja soome-ugri teaduse alad. – Odamees, nr 2: 41-43

Pseud. V.V. 1923. Eesti Rahva muuseumi kunsti- ja kultuurlooline osakond. – Odamees, nr 7:221-223