Piret Õunapuu, teadur-kuraator
Vägi on eesti keeles mitmeti tõlgendatav sõna. Arvati, et vägi on kogu maailma täitev ebaisikuline elujõud ja samas ka võlujõud. Vägi oli ka elujõud ja võim, mis ürgse kujutelma järgi peitus kõigis olendeis, esemeis ja loodusnähtustes. Loitsudel ja manasõnadel oli vägi sees, nendega sai teha nii kurja kui ka head. Küüntel ja juustel on arvatud erilist väge olevat. Nõial oli väge ravida inimesi ja loomi. Arvati, et hoolimata sellest, et vägi peitus kõikjal, võis ta samas koonduda ja olla nõrgem või tugevam. Väge võis suurendada või vähendada maagiliste võtetega. Tänaseni kasutame midagi otsides lauset „Kadunud kui nõiaväel.“. Samas oli ka ütlus, kel vara, sel väge. Talupoeg väetas sõnnikuga oma põldu, sõnnik andis viljakasvule väge. Väe tähtsust eestlaste mõttemaailmas väljendavad sõnad vägijook, vägivald ja väetama.
Üheks tuntumaks väega kohaks eesti rahvapärimuses on hiis ehk pühaks peetav puudesalu, kus käidi ohverdamas ja teispoolsuse tegelasi austamas. Oma hiiepuu võis olla ühel külal, aga ka ainult ühel talul. Hea ja turvaline oli oma isikliku hiiepuuga. Puu juurde pandi raha või kraabiti hõbevalget, mida keegi sealt võtta ei tohtinud. Hiiepuude okstele riputati paelu, linte, lõngu, mõnikord vöösid ja sukki. Milline kehaosa põdes, selle riie anti hiiepuule ohvriks.
ERM Fk 2566:11. Ohvrikivi ja mänd koos andidega Samma hiies Viru-Nigulas Lääne-Virumaal. Foto: Art Leete, 1996.
Kelpkatusega rehemaja katuseharja kummaski otsas oli kolmnurkne ava, nn unkaauk, mille kaudu läks suits välja ning valgus ja õhk tulid sisse. Heal lapsel mitu nime, nii on unkaauku nimetatud ka ungas ja karuauk või karuperse. Unkaaugu ülemistele servadele löödi ristamisi asetatud lauapaarid – unkalauad. Lisaks praktilisele toestusele pidid risti asetsevad unkalauad takistama kurja majja sissepääsemist. Selleks vooliti nende otsad linnu- või hobusepea-, vahel ka sarvekujuliseks. Kõrgel katusel asetsedes kaitsesid nad kogu maja. Unkaauk andis ka inimesele maagilisi võimeid, mida sai kasutada august välja vaadates. Unkaaugus sai kratti või puuki teha, siis oli ta kindlalt tegija tahte all. Samuti läksid täide unkaaugust saadetud sajatused. Jaaniööl unkaaugust välja vaadates võis näha virvatulesid peidetud varanduse kohtades. Unkalaudadega unkaauk ei olnud mitte ainult rehielamul, vaid võis olla ka mitmetel kõrvalhoonetel, nagu aidad, laudad, saun ja küün. Need olid samuti olulised hooned, mida oli mõtet kaitsta pahade tegelaste eest. Eriti aita krati eest. Debora Vaarandi on kirjutanud 1965. aastal luuletuse „Tont unkaaugus“, milles on nii kodu- kui ka väliseestlased näinud kõikvõimalikku sümboolikat. Luuletus ise on aga südamlik ja miks ei võiks see ollagi lihtsalt ühest tondist unkaaugus? Olgu see igamehe igavene tont milline tahes.
ERM Fk 2906:703. Katus unkaaugu ja harjamalkadega. Altja kõrts, Haljala kihelkonnas
Lisaks lootusele, et talumaja koos seal elavate inimeste ja loomadega on majahaldja kaitse all, oli mõistlik ka ise konkreetseid samme astuda. Kodu- või majahaldjas Tõnn oli oma nime saanud katoliku pühaku Antoniuse järgi, kes oli loomade, eriti sigade kaitsja. Kõige levinum ja kauaaegsem oli uskumus Vändra kihelkonnas. Tõnn võis olla kas ainult vaimne olend või oli talle antud ka konkreetne keha. Materiaalse Tõnni kuju võis varieeruda: see oli kas kaltsunukk, vahaküünlast või mõnest puutükist vormitud kuju, isegi mõne looma jalaluu. Oluline oli teadmine, et Tõnn hoiab elu ohjes ja kaitseb talupere toimimist. Selleks oli vaja Tõnnile ohvreid tuua. Ohverdamispaigaks oli Tõnni vakk. Sinna tuli Tõnnile panna head ja paremat tänuks, kui peres oli kõik hästi ning ettevõtmised ja tööd õnnestunud. Mure korral oli aga Tõnnile vaja annetada selleks, et see olukorra parandamiseks midagi ette võtaks. Ühesõnaga, kui kõik oli hästi, tuli Tõnnile anda, ja kui kõik oli halvasti, tuli samuti anda. Kõige vanemad teated Tõnni vakast on Matthias Johann Eiseni andmetel pärit 1857.–1934. aastast. Ükskõik millise kuju ja mahuga vakk oli, oli ta rohkelt kaunistatud, tihti maagilise tähendusega dekooriga. Väikeseid küünlast Tõnne hoiti ka õllekannus. Isegi Tõnni ja tema vaka uurimisega tegelenud Eisen on imestanud, et praktilise meelega eestlane endale sellise türanni koju ristiks kaela on hankinud. Kui läheb halvasti, anneta Tõnnile, et paremaks pööraks; kui läheb hästi, anneta jälle, muidu teinekord enam ei lähe. Vändra kihelkonnast Eesti Rahva Muuseumi kogudesse tee leidnud Tõnni näeb muuseumi ajaraja ekspositsioonis rahvaausundi vitriinis.
ERM A 563:782. Vändra Tõnn.Tegemist võib olla aja jooksul unustusse jäänud esemega, mida hiljem suitsununa on hakatud pidama tondiks või Tõnniks. Nimelt näib, et mingile okslikule puule on “pähe” tõmmatud oina munandikott.
Kõige markantsem nõidusega seotud ese selles vitriinis on aga hundisaba, mille kohta võiks arvata, et see on tarvilik ainult hundile. Ennevanasti usuti temast ka inimesele abi. Nimelt oli see vanasti üks hea nõidumise abinõu, mille abil oli võimalik mehele saada. Eks läbi aegade on iga tüdruku hing seda salajas ihanud. Tartumaal oli teadjamees tüdrukuid saunas hundisabaga vihelnud, lausudes ise seejuures: Sauh, säh, saa mehele, undi sabaga udida, rabase sabaga rudida, sauh, sauh, saa mehele!! Suur osa taiategudest tehti saunas, mis oli majapidamise kõige vägevama väega hoone. Saunas ju sünnitati ja surdi, seal oli piir teispoolsusega kõige õhukesem. ERMile kuuluva hundisabaga on ilmselt väga palju tüdrukuid mehele saanud, sest sabast oli alles ainult väike närune sabaots, kui see 1920. aastal muuseumisse jõudis. Mehelesaamine oli ülimalt oluline. Vanatüdrukuks jäämine oli häbiasi, mida nii tütarlaps kui ka tema vanemad igati vältida püüdsid. Ja kui miski muu ei aidanud, tulidki nõiakunstid appi võtta. Kas see saba ka tõesti töötab, seda ei saa aga kontrollida, sest tänaseks päevaks on sabast museaal saanud, millega ei tohi ka muuseumitöötajad sauna minna.
ERM A 35:1. Hundisaba tarvitati saunas tüdrukute vihtlemiseks, kes ruttu mehele tahtsid saada.
