Fotonäituse “Eesti läbi 100 silmapaari” meeskond

Alates 3. veebruarist on ERMis avatud EV100 pühendatud fotonäitus “Eesti läbi 100 silmapaari”. Pildikeeles Eesti sajandi lugu jutustava näituse taga on meeskond, kellest osa on ERMi blogi jaoks, vaatamata raskele valikule, välja noppinud üksikud fotod kogu näituselt. Lisaks on nad kirja pannud, mis neid just konkreetsete fotode või hoopistükkis portreteeritavate juures võlub. Näitus on ERMi B-fuajees avatud 31. märtsini 2018.

Kristina Märtin, PR ja turundus

Mul on sellel näitusel palju lemmikuid, aga üks on ikka lemmikute lemmik – Ivo Linna! Muhe Muhu mees! Eesti kõige paremad asjad on valged suvised ööd, must leib kiluga ja Ivo Linna!

Seda me juba teame, et Antonile meeldib Valli baaris käia, seal “Lili Marleeni” ja “Metsavendade laulu” esitada. Ja Andrei Hvostoviga kähmelda teemal “et koidikul siis selgitame, kes meist on õige eestlane”. Aga Anton oskab ka suurepäraselt ja kirglikult Macarenat tantsida. Oleme seda koos teinud nii kuumas lõunamaa öös kui ka põhjamaiselt karges Tallinna ööklubis. No kuidas sa siis ei armasta sellist venelast? Ja tema pilti sellel näitusel!

Tiiu Suvi, ajakirjanik

Kui ta Šveitsist või kusagilt mujalt maailmast Tallinna põikab, meenutab lennukiaknast avanev vaade – kesklinn oma hoonete ja tänavate korraldatuses – kiipkaarti. Ent enamasti on Tallinna saabudes pime. Võib-olla seepärast ei ole ta ülelennul märganud, kui hõredaks on jäänud Eesti metsad. Mehe pilk ütleb, et avastamisrõõmu on jäänud vähemaks. Siiski on see alles. Mõnikord satub ta Tallinnas õhtul välja. Ja ma loen ta silmist: “Läksid ühte kohta ja vastu tulid inimesed, kellega olid omal ajal kokku saanud ja asju teinud. Ja elu kandis sind edasi kuni neljani hommikul ja see oli parem kui film.”

Tõnu Tunnel, fotograaf

Minu jaoks on kuidagi eriti loogiline ja toimiv tervik Varnja küla tõstetud sibulapeenar ja proua Tatjana Kalbina. Tartu Telefonitehase endine töödejuhataja, kes on sünnikoju tagasi jõudnud ja endiselt nii elurõõmus ja krapsakas. Magusad ja vitamiine täis sibulad… mu jaoks on pigem see karakter ja sibul mõlemad kuidagi soojad ja toredad, annab õige tunde lihtsalt!

Kaire van der Toorn-Guthan, graafiline disainer, projekti idee autor

Kohtumine Sirjega oli maagiline ja veidi müstiline… Mind kõnetab tema võluv, kõigesväljenduv minimalism. Seesama tema minimalistlik loomus tuleb väga selgelt välja ka meie seerias. Nii tema portrees – peaaegu ainult kontuur, mis joonistab ikoonilise vormi – kui ka ka tema Eesti meeleolus – vaevuaimatav kriips, mis jaotab pinna täpselt kaheks võrdseks osaks. Imeline pilt Tõnu Tunnelilt, mille ta püüdis kinni Pirita rannal. Kaks lauset teksti… ja kõik! That’s it. What you see is what you get! Võrratu kooslus!

Tõnu Runnel, fotograaf

Jako, sündinud 2017. See foto väiksest imperaator Nerost kinnistus esimesena mu teadvusesse. Ekspressiivne, natuke isegi karikatuurne. Portreede kõrval üks täies pikkuses inimene, jõuline ja tahet täis. Eesti 200.

Mu pildid tulevad minu juurde enamasti juhuslikult, kavandamata. Püüan kaamerat laskevalmis hoida ja osa silmapaistvaid hetki argielust üles võtta. Nii dokumenteerisin ma ükspäev Kangilaskide juurest kodunäituselt lahkudes nende kassi ära. Nüüd on ta ka minu kass. Ja isegi aknad tulid minuga kaasa. Jagan neid nüüd kõigile teistele ka — südamesoojenduseks.

Helina Piip, ajakirjanik

Ses kaadris on tolle iseloomuka daami olemus – lihtsate joonte elegants, mängulisus, väike kuraas ja Prantsuse Lütseumi vilistlase šikk. Milline õnn oli lõpuks ometi kohtuda naisega, kes omal ajal koos legendaarse Voldemar Pansoga Eesti teatris suuri tegusid tegi! Ajal, kui värvi muutis poliitiliseks ehk punaseks oranžile dekoratsioonile suunatud prožektorivihk. Kui süsteemile pidi mässuvaimus ära tegema nii, et kahtlustajad võisid kahelda vaid omaenese silmades. Kui näitlejatel laval ja rahval saalis jooksid külmajudinad seljal, sest publik tundis vajadust püsti tõusta, et Paunvere koorile kaasa laulda: „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt…”.

„Me olime Noorsooteatris armunud sellesse maailma, see oli õnnelik aeg,” ütles Mari-Liis Küla me kolmandal kohtumisel.

„Õnnelik aeg, sest olite noor ja…?” küsisin.

„Mis noor? Praegu ka olen noor!” sain kiire vastuse.

Piret Jaaks, ajakirjanik

Pidime Otto Kuboga intervjuuks kohtuma Kalevi kommipoes, otse Maiasmoka kohviku kõrval. Loomulikult oli see kõikide nõukogude aegsete laste lemmikpaik Tallinna vanalinnas, nii ka minu. Koheselt meenus, kuidas me ema ja vanaemaga Maiasmoka kohvikus järjekorras seisime, et siis pärast pikka ootamist leti äärde jõudes värisevil häälil küsida endale Moskva saia ja mahla. Ja seal olid veel kümned kringlid ja koogid… Olin ju maalaps ja minu jaoks olid sellised sündmused haruldased. Ja kui siis veel sai akna alla istuma ning see Maiasmoka poe lõhn… On asju, mis ei unune.

See kõik tuli mulle meelde, kui ma Maiasmoka kõrval asuvasse Kalevi kommipoodi astusin. Otto ootas mind juba, naerusilmne mees. Kätlesime. Ta ütles, et võiksime minna ülakorrusele, kuid minu tõtaka sammu peale tõstis ta näpu ja palus oodata. Ta võttis ühe taldriku ning noppis ülima hoolega sinna suurelt šokolaadiletilt mõned käsitsivalmistatud trühvlid. “Kulub ära,” arvas ta. Ja tal oli õigus. Natuke šokolaadi kulub alati ära. Ülakorrusel rääkis Otto mulle lugusid oma minevikust, sellest, kuidas ta Tartu Ülikoolis keemiat õppis, kompvekitehasest “Karamell”, tööde määramise komisjonist Nõukogude ajal, mida hüüti “orjaturuks”, puhkusest Kesk-Aasia viies liiduvabariigis, sellest, kuidas ta on pigistanud 144 riigi inimese kätt ning pealtkuulamisseadmetega eriruumist Lomonossovi tänaval. Mõistis, et see kõik kindlasti ei mahu ära meie raamatusse “Eesti läbi 100 silmapaari”, Otto elu on väärt vähemasti tervet raamatut! Lõpuks kirjutasin üles tema loo sellest, kuidas ta ostis lapsena poest komme nimega “Tilk piima” ja Maiasmoka kohvikust tuuletaskuid, mida ta “tuulekottideks” kutsus. Eks ole meil kõigil oma Maiasmoka-mälestus. Lahkuma hakates lausus ta mulle: “Oodake, te olete ju ka kirjanik.” Mäletan, et mõtlesin lõbustatult: “Meelitab”. Kuid siis võttis Otto riiulilt ühe raamatu. See oligi raamat temast, Otto Kubost. “See on teile,” lausus ta. Ütlesin, et ilma autogrammita ma ei lahku. Nüüd on Otto veel ühes raamatus, väärikalt esindatud nagu šokolaadikuningale kohane.