Kata Maria Saluri, produtsent
Osalussaal “Tee ise näitus” on näitusteruum ERMis, kus saavad näitust teha need inimesed ja organisatsioonid, kel varasem kontakt, oskused ja kogemused näitusetegemisel puuduvad. Eesmärk on kaasata näituse tegemisse laiem inimeste hulk, anda võimalus viia oma hobi uuele tasemele ning tutvustada näitusetegemise köögipoolt.
Üldiselt on osalussaalis avatavad näitused kolme tüüpi: üks näitus aastas on ideekonkursi “Oma näitus” võidutöö, teine kooliõpilaste tehtav ning kolmas ühiskonnas olulist teemat puudutav. Praeguseks on üleval olnud kaks näitust ning sõbrapäeval, 14. veebruaril avame kolmanda.
Esimene näitus “Ajakihid” rääkis detektoristide igapäevast, tutvustades maa seest metalli otsijate õigusi ja kohustusi. Samuti toodi põnevaid näiteid, mida ja kust on üles kaevatud. Näitust vedasid eest Raoul Annion, Artur Skrõpnik ja Andre Roosild.
Teise näituse nimega “Unemosaiik” valmistasid Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi ristmeedia üliõpilased Ann Einberg ja Annaliise Kalamees. Digitaalsete maalide, liikuvgraafikaluuletuse, audiovisuaalse koomiksi, audiovisuaalse installatsiooni ning kohaspetsiifiliste installatsioonide kaudu kutsus näitus tutvuma nelja kujuteldava karakteri – Carli, Liisa, Sophie ja Deedricku rännakutega unenäomaastikul.
Kolmas näitus, “Oma näituse” konkursi üks võidutöödest, mida veebruari alguses veel püsti paneme, kannab nime “Pegasus, pressraud ja Kasemaa: ühe mehe kogu”. Toome Enn Pehki pööningult vitriinidesse üle kahesaja press- ja triikraua ning hulga kunstiteoseid.
Kui ekspositsiooni struktuur on paigas, on aeg hakata vitriinidesse sisu looma. Paigutamist ootavad pea 200 press- ja triikrauda. Foto: Markus Kasemaa
Esimest korda kuraatori-tööd tegev Pehk on pikka aega kogunud kõike, mis huvi on pakkunud. Näitusetegu põhjendas mees nii: “”Oma näituse” konkurss jäi silma ja ERM mulle ka meeldib. Lapsena elasin ise lennuraja kõrval Kruusamäe tänaval. Kuskilt konkurss silma jäi ning triikrauad, mida mu kogudes on igatahes kõige suuremal arvul, olid olemas.”
Ühe mehe kogusse kuulub muudki kui ainult rauad. Enn, kes töötas Võidu tehases, kus kunagi toodeti triikraudu, tellis sinna tehase 100. aastapäevaks Andrus Kasemaalt pannoo. Foto: Markus Kasemaa
Press- ja triikraudade kollektsioon sai alguse Pehki ärihuvist. “Aasta siis oli 1990, ees seisis esimene Euroopa-reis: Rootsi, Taani, Holland, Saksamaa ning lõpuks Belgia. Kaasas oli igasugust nodi, mida üritasime saksa markadeks pöörata. Mina pöörasin rattad enne suurt sõitu Võru suunda, Dolenko antiigipoest ostsin ära kõik vanaaegsed triik- ja pressrauad. Puhastada lasin need kunstikombinaadis ARS. Läbi sekelduste jõudsime Belgia pühapäevasele täikale. Kahekümnest kaasavõetud korstnaga triikrauast müüsin ära 3–4 tükki hinnaga 10–20 DEMi. Omahinnast oli see 8 korda kallim. Müümata jäänud äriobjektidest said aga kollektsiooni esimesed eksemplarid. Tänaseks on neid kogunenud kolmesaja kanti.“
Näituste juht Kristjan Raba ja näituse kuraator Enn Pehk tutvustavad ERMi lasteklubile, kuidas ühte näitust tehakse. Foto: Markus Kasemaa
Mais aga avatakse osalussaalis õpilaste vaade 1990ndatele. Kuraatoriteks on Hugo Treffneri Gümnaasiumi 11. klassi õpilased, kelle ideid aitavad teostada Tartu Kunstikooli noored.
HTG 11. klassi õpilased jagasid näituse jaoks tehtud intervjuude katked teemade kaupa ära, et näha, mis 90ndatest esile kerkib. Foto: ERM
Kõigile näitusetegijatele pakub ERM omapoolset tuge, nõustamist, jagatakse soovitusi ning leitakse üheskoos lahendusi, kuidas just nende südant puudutavaid teemasid kõige paremini avada. Ideede esitamine järgmisele “Oma näituse” konkursile algab aprillis.
