Anzori Barkalaja alter ego, asjaarmastaja
Eesti Rahva Muuseum on alati oma aastaraamatutes seisnud selle eest, et kohustusliku ja suhteliselt kuivavõitu tegevusülevaate kõrval, mida üks korralik riigieelarveline asutus peab väljanäitusele üles rivistama (juhuks, kui riigi ainsa tuluministeeriumi kõrval ka mõni maksumaksja huvi tunneb, kuhu raha läks), oleks alati ka midagi maitsvakest, nimetagem neid lugudeks.
Tahtmata üldse alahinnata saavutusloetelusid kui žanri, huvitab asjaarmastajat siiski pigem lugude pool. Inimesed armastavad lugusid. Ja pilguheit aastaraamatu sisukorda paneb lugejal südame põksuma ning teeb maksa rõõmsaks. Muuseumirahvas on täiesti ajakohaselt maksuraha haldajatest aru saanud, et teadus peab rahvale käegakatsutavat kasu tooma ning seetõttu pole mingist sinises taevas lendlemisest märkigi. Toit. Köök. Tõenäoliselt paljutõotav võimalus saada väärtuslikku oskusteavet ja juhiseid, mis annavad just need vajalikud lisapunktid, et võita Eesti parima pagari televõistluse EV100 hooaeg.
Veidi murelikuks võivad ootusärevat meelt teha küll märksõnad viimases loos, kuid varemgi on selliste fraaside varjus nagu näiteks nimetamispoliitika leida hoopis lugusid Viini saiadest, kneedlitest ja ausast Tšehhi õllest.
Tuleb paraku tunnistada nördimusest väriseva käega, et hullemat petukaupa sai Eesti rahvas näha ainult siis, kui NO99 lubas teha erakonda, aga ei teinud. Kus on praktiline kasu; kus juhtnöörid? Ometi said nad oma maja ja puha. Maksumaksja (mis siis, et saksa) raha eest! Kas nad tõesti arvavad, et igasugused preemiad ja tunnustused lubavad neil teha, mis iganes pähe tuleb, rahva kannatustest hoolimata? Kus on tarbijakaitse silmad?
Aga vaatame asjale konkreetselt otsa, lugu loo haaval, et keegi ei saaks kedagi jälle talvises meeleolus või teraviljade asjakohatus käitlemises süüdistada.
Enne tuleb läbi võtta sissejuhatus. See on üks pikk ja lai müügijutt, kuidas Eesti Rahva Muuseumi töötajad on toitu ja toidukultuuri uurinud ning mida kõike nad veel kavatsevad teha. Ei usu! Ostku endale Rail Baltika müügimehed sisse. Edasi toovad nad lauale jutu, et ka varem, taasiseseisvumise alguses, on nad terve aastaraamatu toidule ja toiduvalmistamisele pühendanud. No kes see viitsib vanu asju üle vaatama hakata, et kas vastab tõele või mitte? Kah kavalad! Ja siis veel pesevad oma käed süüst puhtaks, veeretades vastutuse majaväliste kaas- ja koostöötajate peale. Täpselt samamoodi trikitavad, nagu see väikeses kirjas jutt kiirlaenulepingu tingimustes. Oleme seilanud, teame!
Niisiis, esimene lugu räägib paganate kookidest seakõrvadeni. Aastaraamatu sissejuhatuses lubatakse meile, et juttu tuleb retseptikogudest ja kokaraamatutest, idamaistest maiustest ja baltisaksa peenest köögist. Tegelikult saame transkultuurilise (mida iganes see ka ei tähenda) rännaku, üks toit nina ees rippumas, läbi sajandite. Nojah, tegelikult, piduroogadest on seal juttu küll. Kokaraamatuid kirjeldatakse ka ja puha ning retsepte leiab, isegi mitu. Aga mis ärritab – sama nimega eri retseptid. Ja siis tulevad samad retseptid, aga eri nimedega. Otsustagu kirjutaja ükskord ära, et mis värk on, ja andku aastapäeva peolaua kokkadele teada. Oleks mingisugunegi kasu. Aastasadu muudkui pingutame sakste heaks ja siis lõpuks selline segadik. Kirjutada ta muidugi oskab, nagu kriminulli. Lõpus selge soti ja süüdlase välja toomine vajab veel ainult harjutamist.
Tõstamaa khk Lõõba küla, 1990. ERM Fk 2905:268
Ega teine lugu ka targem ole. Lugejal on vaja korraliku tõupuhta eesti köögi täpset kirjeldust, aga vastu saab lihtsalt leppimise, et vanu köögiriistu ei hoitud alles ja selle pärast on paljud peretraditsioonid toiduvalmistamise vallas põlvkondade vahele maha kukkunud. Nii ei tohi! Kuidas siis me Austraalia köögivõistlustel oma Kunda köögi võiduka finaalini viime? Silmad häbi täis kõigi nende India, Aasia ja Kreeka tegelaste kõrval. Riistad puha kadunud. Noh, olgu – tegelikult midagi inimeste kuuride alt siiski leiti, seda uuemat kraami. Aga kuidas nüüd üks korralik etnoloog selle semiootiku enda kõrvale asjatama lasi, aru ma ei saa! Vaadake, mis sellest sai, kui üks peen kunstnik meeste pissuaari näitusele pani. Nüüd on kogu aeg sütena pea kohal oht, et tulevad põlved arvavadki meie purskkaevude kohta sedaviisi. Näitus, eriti veel muuseumi oma, on tõsine asi ja me ei tohi inimestel pead segi ajada mingite tõlgendustega. Eriti veel köögiruumi teemal. Kraamist rääkimata. Me mäletame küll, kuidas üks köök oli ja kogu aeg on olnud ja olema peab. Aga muidu – olgu, pool rehkendust tegid tüdrukud ära. Vähemalt nelja köögiülespaneku asjad kirjeldasid ilusti üles, mis siis, et nendes muuseumitõlgenduse asjades peab näpuga järge ajama. Siiski lust lugeda.
Kolmandas loos ajab üks kuri inimene lugejat pagulaste peenramaale. Ma kohe kardan neid asju! Kuidas sa saad ennast selles õiges vaos hoida, eriti veel, kui omad väljarändajad mängus? Aga õigus tal selles on, et inimene peab ennast igas olukorras ära toitma ja alati ei lähe kaasavõetud, kodused taimed, uues kohas nagu kord ja kohus kasvama. Siis tuleb vaadata kohaliku kraami järele, mida põske pista. Ja teadmine, kuidas meie rahvas hakkama sai, on tarvilik tarkus, kui kogemata peaks pikemaks ajaks võõrsile sattuma. Siis ei hakka tõesti rumalast peast ise riisi istutamise asemel külvama või midagi muud sarnast. Kuid miks ta meie inimeste tõest ja õigusest pelgalt Siberis, Venemaa Kaug-Idas, Kaukaasias, Türgis ja Lõuna-Ameerikas räägib? Jutt, et ta valgustab meid ainult sellelt kohalt, kus ise paiga peal käis, ei ole kohe üldse õige jutt. Miks ei ole näiteks ülevaadet meie soomesilla ehitajate toidulauast? Ja läti mõjutustest selle toidulaua väljanägemisele? Kui jätkus hakkamist Kaug-Itta või Lõuna-Ameerikasse välja minna, siis miks mitte pelgalt kiviviske kaugusele? Kui see kodude edasi-tagasi siiberdamine võõra- ja omamaa vahel nii uudseviljamaiguline on, siis Soome lahe peal käib ju palju tihkem liiklus kui üle Suure Lombi. Vot sellele asjale ei leidnud ma kusagilt vastust. Kuigi see lugu, kuidas mõned maitsed muutuvad selgelt omanäoliseks võõrsil ja kummaliseks omade juurde tagasi tulles, hanitas mõtte ikka endaga kaasa rändama küll.
Neljandas loos on jällegi pagulased majas. Seekord siis need, kes läksid Teise ilmasõja ajal Rootsi, Saksamaale, Inglismaale, Kanadasse, Ühendriikidesse, Austraaliasse. Nagu eelmiseski, saame näha (hea kujutlusvõime puhul isegi kuulda), kuidas kodumaal peaaegu mainimist mittevääriv toidu ja maitsete teema vägisi inimeste meeltesse tajutava pesa teeb. „Täitsa nagu kuivale jäänud kalad”, tekib mõte, „alles siis muutub vesi väärtuslikuks, kui sellest ilma oled.” Aga see, kuidas esimese põlvkonna väliseestlaste püüdlused taastada harjumuspärane toidukomme taandub teisel põlvkonnal pühaderoogseks rituaaliks, on sama liigutav kui angerja liikumine läbi kastese heinamaa, ikka veesilma poole. Küll tahaks juba harjumuspärases taktis valjuhäälselt nuriseda, aga see oleks puha ülekohus ja ei seisaks kotis. Lugu ongi toidust. Ja sellest, kuidas peaaegu mitte millestki võluda välja korralik, harjumuspärase maitsega toit. Või siis sellest, kuidas see ei õnnestu. Igatsusest, eelkõige rukkileiva vastu. Õigemini kohe mitu ja mitu lugu. Inimesed on rääkima toodud, mis sellest, et üleskirjutatud mälestuste kujul. Huh, kui järgmine kord välismaale pean sõitma, võtan igaks juhuks kohe mitu pätsi musta leiba kaasa. Ja soolasilku.
Oskar Kuusik (valge põllega) vastu võtmas DP-laagri päevast leivanormi.Saksamaa, Wiesbaden, 1946. ERM Fk 2905:354
Eestlaste sünnipäevalaud Saksamaal põgenikelaagris, 1947. ERM Fk 2910:461
Viies lugu toob meid jälle muuseumi. Hiidlaste lugusid teate, näiteks sellest, kuidas hiidlane endale nädalajagu hernesuppi valmis keetis ja mis kõik sellest sai? Vot see lugu räägib hiiu muuseumist ja selle köögipoolest. Selles küll rõhutatakse arengukavalist missiooni ja korralisi muuseumiasju ja -tegevusi, aga lugejat juba ära ei peta! Hiidlane on igasuguste ametlikumate ja mitteametlikumate olustikukirjelduste alla osavasti ära peitnud, et nende muuseum on tegelikult ühteaegu kohaliku rahva omaolemise köök ja vaimutoit. Kõik kenasti “päristoidu” lugude vahele sisse põimitud. Ega neil kerge seal ole, nagu ministeeriumi katuse alt väljapeletatud eraõiguslikel elukatel ikka – oma kõhutäieks pead ikka hiired ise püüdma ja kui vahel veab, kallab kellegi sõbralik käsi alustassikese piima. Aga tundub, et hiidlane on ikka hakkama saanud ja saab ka edaspidigi. Heaks vihjeks on selles osas tallele pandud toiduainete väljaveoluba Hiiumaalt aastast 1992. Nagu lugeda võime, lubas see paar nädalat kehtinud tõend viia eraisikul oma sugulaste juurest mandrile 100 kilogrammi kartulit, 10 karpi liha- ja 10 karpi kalakonserve ning 3 kilogrammi soolasilku. Pole paha! Asjalik värk, hakka või kogumiku toimetajaid, Anu Kannikest ja Pille Runnelit, isegi natuke uskuma…
Kuuenda loo sõelusin mitu korda eest tahapoole ja tagant ettepoole läbi, aga mida pole, seda pole. No ei ole toiduraasu ka nimetatud. Rehitsesin kõiksemad reavahed läbi, aga mitte ivakestki. Sõjakanti lõikamist ja lapsukese ristinime üle vaidlemist oli, oli isegi korra kelder kõne all, aga mitte köögipojukestki! Jälle seesama peenikeses kirjas värk või mis? Aga tühi kõht teeb inimesed kurjaks, selle peale keegi ei mõtle? Siis hakataksegi tähti närima, et mis tegu ja nägu varasem aeg oli ja et kas vanainimesi on sünnis endast välja viia. „Hallpead austa”, ütleb vanarahvatarkus ja kui veel leidub piisavalt inimesi, kes mäletavad, mis maitsega okupatsioon viimati oli, siis olgu nii. Küll noored saavad oma valikud omal ajal ära teha, et kas neid huvitab vabadus kõigi kulu ja kirjadega või hoopis kupja või tallipoisi aujärg ja võimujäri. Mõisavalitseja kohale vaevalt kõik ära mahuvad ja vabad inimesed käituvad jällegi nagu vastutustundega inimesele kohane. See nimemaagia on ka üks peenike värk ja vastutust tagajärje põhjalt pilgeni täis. No ja kes sellisele supile sõnausega ummisjalu peale läheb? Kõrvetab veel maitsemeele ära ja ajab viimaks suu lõhki. Vaadake, milleks vabamu suupäraselt ümber nimetati selle suure kraaniga pildi peal!
Kuigi see tuletab mulle meelde, et kunagi okupatsiooni kukkumise ajal oli Supilinnas otse õlletehase külje all nõlvaveerel üks kena eestiaegne maja. Vot selle maja köögis oli valamu kohal kaks kraani – ühest tuli külm vesi ja teisest õlu. On alles nupumehi meie mail elanud! Kuid siis ostsid pursuid õlletehase üles, aga maja tegid maatasa.
Sellises kurblikus toonis see lugu nüüd lõpebki, kuigi mingi imeliku nipi kaudu sai isegi selle kuuenda loo seest nii supi kui köögi kui õlle külgepidi rihtides kätte. Tundub, et ikkagi oli aus kaup ja riigikontrolli seekord kirjutama ei peagi. Elage see NO teater ka ilusti üle ja see esimene tütarlaps – anna see pagana seakõrvaretsept kokale ilusti üle! Muidu kaebavad kallid külalised pärast lehe peal hirmsa häbi üle, et Eesti Rahva Muuseumi rahvas hoidis peenema rahva söökisid vaka all.
