Vaike Reemann, etnograaf

Fotod: Berta Vosman

Uudis, et 2017. aasta muuseumiroti auhinna võitsid näituse „Rahvarõivas on norm. Igal aastaajal“ ja sellega haakuva näituse „Külatänavalt punasele vaibale“ eest Reet Piiri ja Riina Reinvelt Eesti Rahva Muuseumist koos oma meeskonnaga, rõõmustas mind väga mitmel põhjusel. Esimene oli muidugi rõõm ja heameel, et väga pühendunud kolleege on väärikalt tunnustatud. Teiseks see, et just Eesti Vabariigi saja aasta juubeli ajal on rahval võimalus imetleda oma loomingut, mida muuseumis hoolikalt varjul hoitakse kui tõelist rikkust. Seejärel meenus aga hulk aastakümnete jooksul Eesti Rahva Muuseumis näitusi tehes kogunenud mõtteid. Paari tähelepanekut pärjatud rahvarõivanäituselt tahaksin siin jagada.

Kui ütlen, et tegemist on kõige rikkalikuma väljapanekuga, ei pea ma silmas ainult seda, et auhinnatud näitustel on esitatud 152 komplekti rahvarõivaid ja 134 taiest punasel vaibal ning osa neist on välja pandud esimest korda, näiteks Rootsi rahvusmuuseumist tagastatud rahvarõivad. Tohutult tähtis on minu meelest see, milliseid seoseid võimaldab luua püsiväljapanek: kust pärinevad teatud nähtused (Kukruse ja rabaleiud ajarajal, Siksala ja Rõngu sõba vaibanäitusel, tehnikate filmid taluelu osas,  umbes 50 piirkondlikult esitatud rahvarõivakomplekti taluilu väljapanekus); vihjed eri ajastute mõjudele ja muutustele jne.

Vanaeestlase elu kõrghetk oli pulm. Pruudiseisusest unistades oli veimevakka täidetud. Pruudivara näitab aga nii traditsioonihoidu kui maailmast laenatud mõjusid. Tanutamisel pähe saadud abielunaise tunnusmärk on peakate, millel tuhat tähendust. Kui norra noorik sai selleks ainsaks päevaks pähe kuningliku krooni, siis Muhus ja Jüri kihelkonnas rõhutas hetke tähtsust paavsti tiaarat meenutav pruuttanu (keskel ja vasakult esimene). Hiiumaal Emmastes moes olnud sepli (vasakult teine) märksa kopsakamaid ja rohkemate kulinatega duubleid võis näha Karlsruhes muuseumi rahvakunstiväljapanekus. Kas Saaremaa Karja kihelkonnas nooriku tanu katnud lehve (paremalt teine) on aga jäänuk kaetud näoga pruudi tavast, nagu Kihnus seda ujuga lausa meie ajani tuntakse?

Mu lemmikrahvarõivad on ürgsugemetega ühevärvilised. Olgu valge, punase või musta seelikuga, aga eriliseks muudavad need rõivad just õlakatted: linased punasega väärindatud palakad (esiplaanil Kodavere naiserõivad) ja villased sõbad. On üsna tõene öelda, et sõbamood kestis vähemalt aastatuhande jagu. Põhjalikumalt on selle kohta võimalik uurida püsinäituse vaibaväljapaneku sõbade esitluse juures.

Olen ikka imestanud, et rahvuslik on paljude jaoks eelkõige triibuseelik ja barokilik lillkiri – pelgalt sada aastat püsinud rõivamood, mis talurahva hulgas alles 18. sajandi lõpus levima hakkas. Türi naise pearätiku valge linane tikand (paremalt teisel mannekeenil), mis on dateeritav 19. sajandi keskpaika, on oma stilisatsioonilt väga sarnane ERMi kogude rariteedi, Tarvastu kiriku 18. sajandi keskpaigast pärit sakramendilina brokaattikandiga. Moe ja muutuste tavaline liikumissuund oligi ju linnast mõisa ja kiriku kaudu talutarre.

Selle rahvarõivanäituse esitlusprintsiip on tavatu – paikkondlikkuse asemel on jaotuse aluseks võetud aastaajad. Eestlane valmistub kogu aeg talveks. Oleme harjunud rahvarõiva iluga ega mõtlegi, et kehakate on eelkõige kaitse ilma, külma ja pakase eest. Mäletan väga selgelt üht lapsepõlve jõuluaega viiekümnendate lõpust, kui ema oma tulise täku saani ette rakendas, et seitse kilomeetrit kirikusse sõita. Aialatid paukusid pakase käes. Olin viltides ja kasukas, vanaema suurrätt ümber pea, nagu kubujuss. Kuigi poolel teel sai lambanahkse saaniteki alla poetud, oli kirikusse jõudes külm ikka väga naha vahel. Muidugi on küünlavalgus ja orel meeles, aga külmatunne ei unune ka. Ilmselt seetõttu imetlen nii väga vanu kirikukasukaid, millel igas paigas oli oma vorm ja omad kaunistusvõtted.

Nii rikkalikku Eesti kasukaväljapanekut pole varem nähtud!

Sadakond aastat on rahvarõivas inspiratsiooni pakkunud küll pidupuhkudeks, küll punasele vaibale. Et muuseumirott omistati seekord õnnelikul moel kahele omavahel väga seotud näitusele, siis vaata ka ERMi ajaveebi  postitusi https://blog.erm.ee/?p=10845 ja https://blog.erm.ee/?p=10431.