Krista Aren, disainer, BFMi kunstide didaktika suunajuht

Fotod: Anu Ansu, Berta Vosman

Sattusime kolleegiga ühel tuulisel hilissügisel 2017 ERMi laineid löönud näitusele „Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi”.

Minu kaaslaseks oli naine, kellel on kogemust avalikkuse esindajana ja ka tuntud headuses stiilsete esindusrõivaste kandjana. Inspireerivat vestlust jätkus seega punaselt vaibalt lahkudeski.

Kõikidel suurematel näitustel on mõistagi kuraator ja põhjalik kontseptsioon, mille esitamiseks on kulutatud hulgaliselt meeskonnamängu tunde. Kuraator Riina Reinvelt, kujundaja Liina Unt, produtsent Reet Mark andsid kindlasti oma parima, et näitus puudutaks võimalikult paljusid külastajaid.

Aga…..

Vahel on põnev lasta end kanda ainult sellel, mida sa parasjagu näed. Intrigeeriv on jätta  avamata uks, mis viib sind põhjuste, tagajärgede, ajaloolise tõe ja tabude juurde.

Lasksime end seekord lihtsalt kanda visuaalsel vaatlusel, saatjaks innukas valvuriproua, kes jälitas ja suunas meid esimeses hetkest kuni lahkumiseni.

Tunnen sageli tohutut ebamugavust, kui keegi püüab minu vaatamist juhendada ja lükata endale soovitud suunas. Tunnistan ausalt, et nii juhtus ka näitusele sisenemise esimesel hetkel. „Siiapoole, siiapoole,“ hõikas kenas soengus valgete kinnastega proua ja asus koolitatud häälel selgitusi jagama. Pärast mõneminutilist viisakat kuulamist sai mulle selgeks, et peen proua teab tõepoolest huvitavaid fakte, ja ebamugavustunne taandus.

Mannekeenidele sobitatud rõivad olid imeliselt kaunid, õhulised ja näisid kallihinnalised.

Üks vanema perioodi tikanditega seelik tundus nii põnev, et tõstsin automaatselt, midagi mõtlemata seeliku alumist serva ja vaatasin pahema poole töötlust. Krapsti oli kena soenguga proua minuga pragamas. Vabandasin, kuis suutsin, ja selgitasin oma tegevust spontaanse käitumisega (käsi jõudis enne toimetada, kui mõte järele tuli). Proua valgetes sõrmkinnastes käsi keeras vastutulelikult seeliku alaserva. Sellest hetkest ta meist enam maha ei jäänud.

Imelised tikandid

Tänase tekstiilitööstuse lühiealisusega harjunud inimest hämmastab kindlasti uskumatult kvaliteetne käsitöö. Sõltumata ajast ja valitsevatest oludest!

Pahem pool käsitöörõivastel on sama ilus kui parem. Etnopärandiga soojadelt maadelt naasnud inimesed on harjunud Universaal Universumi kvaliteediga – niidid ripuvad ja hargnevad pärast lühiajalist kasutamist, värvid kahvatuvad päevavalguse tõttu ja pärast pesu. Aga 100 aastat imekaunist kvaliteetset Eesti naiste käsitööd paneb täna tõesti ahhetama! Säilinud värvinüansid ja uskumatult hoolikas suhtumine – eriti tähelepanuväärne ennesõjaaegsel perioodil. Kaunid valged pluusid, tikitud, pilutatud, rohkem ja vähem õhulised! Seelikute, kampsunite, kleitide servad, küljed, hõlmad! Kõik kellegi kätega puudutatud! Tuhat ja rohkem kordi on näpud nõelaga pistnud, niikaua kui kõik kaunivärviliselt kaetud! Imeline!

Ilmekaks näiteks on Vanda Juhansoo 1930. aastate lõpus vabakäetikandiga kaetud kampsik, mis tekkis katkise koha parandamise vajadusest. Kunstnik tegi väikesest puudusest hoogsa loomingulise töö!

ERM A 728:148

Väliseestlase loodud rõivad olid teistmoodi. Selgelt parema ja peenema kvaliteediga kangamaterjalid, veidi bravuurikamad ja julgemad värvi- ja mustrivalikud peegeldasid siiski igatsust kodumaa järele!

Valmistas Taimi Ene Moks 1984. a Toronto ESTO moenäituse jaoks. ERM A 856:4

Vapustavad värvikooslused

Tegelikult köitsid kõik värvivalikud tähelepanu. Oli selgelt tajutav, kui oluliseks on peetud värvide omavahelist suhet, olgu see rajatud siis harmooniale (nagu varasematel perioodidel) või ägedale võistlusele (nagu Signe Kivi nüüdisaegses loomingus)! Ühepalju kohtas peent nüansirikast ja väga musikaalset kanga-tikandivalikut ja vägevat valjuhäälset värvilist hõiget. Imetlust jätkus mõlemale poolele.

Minu absoluutne lemmik oli Signe Kivi põrutav punane kleit 2002. aasta presidendi vastuvõtult. Laia pintslit ja glamuuri toetavad stiliseeritud motiivid Lihula rahvarõivastelt. Olen kindel, et nende kandjal oli oma osa pakutud vaatemängus. Ja seda rolli valdab tekstiilikunstnik suurepäraselt!

Seda panime siiski mõlemad tähele: riided on naise seljas kordades kaunimad kui mannekeenide peale panduna. Terviklik ilu tekib ikka kehakuju, liigutuste, meigi, soengu ja kõige selle kandja koosmõjul kauni rõivaga.

Intriigi tekitanud teos, mille kandjaks Evelin Ilves aastal 2013 ja autoriks Xenia Joost, näis lähivaatlusel kaunis ja rahvuslik. Kui Christian Diori väga sarnane kleit ei oleks esindanud meie riigi kultuuri omas valdkonnas, poleks inspiratsioonivargusele midagi ette heita. Ilusad ja head ideed peavadki inspireerima!

President Toomas Hendrik Ilvese abikaasa Evelin Ilvese vabariigi aastapäeva vastuvõtukleit 2013. aastal. Kleidi “Läänemere Teemant” disainis Xenia Joost, teostas Aili Aamisepp, tikandi autor Eevi Hirv. ERM A 1036:20

Veel hakkasid silma mõned väga minimalistlikud lahendused eri ajastutest. Näitena võiks ehk pakkuda Haapsalu salli mustriga pitskleiti (Malle Prüsseli mustrid) ja Merike Pääro märkamatu sinakashalli koloriidiga kleiti aastast 2012. Aktsentideks Setu ehted ja Hiiumaa rõhud. Hall nagu meri, millel säraks natuke päikesekulda.

Kokkuvõtteks võiks näitust soovitada kõigile, kes seda veel näinud pole. Perioodidest pakkus mulle isiklikult enam huvi varasem (sõjaeelne) ja väliseesti käsitöö ning viimaste aastate disainkleidid. Kujunduse ainukeseks etteheiteks on meeste puudumine! Mõni oleks ehk ikka leidunud? Punasel vaibal kõndimise võlu ja valu jagatakse tavaliselt ikka kalli kaaslasega, kellest mitte ükski polnud seekord püünele pääsenud?!