Ekspeditsioonid itta. Miks?

Indrek Jääts, teadur

Eelmisel suvel, enne järjekordset uurimisretke Vepsamaale, lugesin läbi Aleksei Petersoni omaaegsete Vepsa välitööde päevikud. Mulle avanes omamoodi maailm, 15 ekspeditsiooni kõrvalistesse vepsa küladesse alates 1960. aastate keskpaigast kuni 1980. aastate alguseni. Probleemid transpordiga, viletsad teeolud, vahel nappus toiduainetest, suhted kohalike võimude ja kohalike inimestega, omavaheline läbisaamine, esemete kogumine, pildistamine, filmimine. Pidi ikka kõva tahtmine olema, et aina uuesti minna ja kõik need raskused ületada[i]. Otsest kohustust soome-ugri rahvaid uurida, veel vähem filmida, tollasel Eesti NSV Riiklikul Etnograafiamuuseumil ju polnud. Aga oli teatav traditsioon, huvi ja missioonitunne. Sest ajad muutsid kiiresti ja arhailised kultuurikihistused, mis Peterson lõunavepsa külades enda jaoks avastas, kippusid kaduma.

ERM_Fk_2031_25
ERM Fk 2031:25 Ekspeditsioon valmistub ülesõiduks parvel Korbinitši külla. Leningradi obl., Tihvini raj. Foto: Jüri Karm, 1983.

ERM_Fk_2031_23ERM Fk 2031:23 Tutvumine ümbrusega kaardi abil. Vasakul ekspeditsiooni liikmed Kaido Kama, Tanel Moora ja Aleksei Peterson. Leningradi obl., Tihvini raj. Foto: Jüri Karm, 1983.

ERM_Fk_2251_110ERM Fk 2251:110 Ekspeditsiooni liige kunstnik Annes Enehielm uude magamiskohta saabumas. Paremal on ekspeditsioonijuht Edgar Saar. Tjumeni obl., Jamali-Neenetsi autonoomne ringkond, Šurõškarõ raj. Foto: Edith Salu, 1988.

Mind üllatas Petersoni päevikute vahetus ja avameelsus ning tekkis plaan need kuidagi avalikkuse ette tuua. Esmalt tahtsin tollased retked aga laiemasse konteksti asetada. Etnograafid polnud ju sugugi ainsad, kes nõukogude perioodil idapoolsete keelesugulaste juures käisid. Ekspeditsioone itta võtsid ette ka antropoloogid, keeleteadlased, folkloristid, filmimehed, kunstnikud ja muidu huvilised. Mind hakkas see fenomen huvitama ja sellest kasvas välja ERMi 56. aastakonverents.

Võib-olla mõneti paradoksaalsel kombel kujunes nõukogude periood Eesti fennougristikale erakordselt võimalusipakkuvaks ja viljakaks. Tollest ajast pärineb valdav osa tänaste Eesti mäluasutuste soome-ugri kogusid. Kuidas need kujunesid? Soome ja Ungari uurijad tollal üldjuhul vabalt mööda Nõukogudemaa kolkaid nuuskida ei saanud, eestlastel oli see aga võimalik. Teiste Nõukogude Liidus elavate soome-ugri rahvaste haritlaskond oli väike, teaduspotentsiaal suhteliselt tagasihoidlik ning alles arenemas (sellele aitasid kaasa ka eestlased, eeskätt Paul Ariste). Karjalased hante uurimas ei käinud, eestlaste uurimisreisid ulatusid aga nii sinna kui tänna. Moskva ja Leningradi teaduskeskustes tegeleti küll ka soome-ugri rahvastega, aga see jäi suurema ühiskondliku kõlapinnata puhtakadeemiliseks tööks. Nõukogude Eestis oli lugu teisiti. Lennart Mere „Hõbevalget“ lugesid paljud, „Linnutee tuuli“ ja „Veelinnu rahvast“ näidati nii kinodes kui televisioonis. Lisaks Veljo Tormis, Kaljo Põllu ja mitmed teised. Nõukogude Eestis tekitas soome-ugri teema ühiskondlikku vastukaja, seostudes ilmselt eestlaste endi rahvusliku eneseteadvusega, ohustatud rahvustundega ja tekitades emotsioone. Idapoolsete keelesugulaste juures käidi otsimas ürgsust, ehedust, juuri. Meie humanitaarteadlaste ekspeditsioonid itta polnud lihtsalt akadeemiline uurimistöö. Paljud osalised uskusid end seal ilmselt ajavat ka mingit laiemat eesti asja. Mõni nägi selles ehk isegi väikest ninanipsu impeeriumile, selle ülekavaldamist. Igal juhul polnud ekspeditsioonijuhtidel huvilistest tudengitest ja muidu kaasakippujatest reeglina puudust.

ERM_Fk_1007_5
ERM Fk 1007:5. Doktor Paul Ariste ja magister Ilmar Talve teevad tutvust ingerisoomlasega. Vadjamaa. Foto: Gustav Ränk, 1942.

ERM_Fk_1753_145ERM Fk 1753:145. ERM-i ja Kirjandusmuuseumi ühisekspeditsioon. Karjapasuna valmistamine – vaatlevad TA Keele ja Kirjanduse Instituudi sektori juhataja Ingrid Rüütel ja TA autobaasi autojuht. Leningradi obl., Boksitogorski raj. Foto: Aleksei Peterson, 1975.

ERM_Fk_1868_28ERM Fk 1868:28 ERKI (Eesti Kunstiakadeemia) Lapimaa ekspeditsioon matkal Lūjaursijd’ist Seidjaur’ile. Ekspeditsioonijuht graafik Kalju Põllo. Murmanski obl., Lovozero raj. Foto: Heiki Pärdi, 1978.

ERM_Fk_1926_36ERM Fk 1926:36 Lennart Meri küsitlemas mansi naist Praskovja Sainahhovat, taamal Rein Maran. „Linnutee tuulte“ ekspeditsioon. Tjumeni obl., Handi-Mansi rahvusringkond, Berjozovo raj. Foto: Aado Lintrop, 1977.

Võib vist öelda, et konverents läks korda. Kõik püstitatud küsimused muidugi vastuseid ei saanud, aga ehk oli see alles oma ja naaberdistsipliinide lähiajaloole tagasi vaatava uurimistöö algus. Nagu kardetud, oli ettekannetes analüüsi vähem kui lihtsalt meenutamist, aga ka viimases sisaldus hulga tähelepanuväärseid pudemeid. Teenekatel kolleegidel oli põhjust kokku tulla ja omavahel suhelda. Nooremad said võimaluse heita põgus pilk kadunud maailma. Niisiis oli üritusel ka klubiline mõõde ja muuseumi jaoks on oluline ka see aspekt. Mitmetest ettekannetest ja neile järgnenud aruteludest jäi kõlama, et tollaste välitööde päevikud, fotod ja filmilõigud on erakordselt huvitav uurimismaterjal. Paraku ei ole kaugeltki mitte kõik veel muuseumites ja arhiivides tallel ja kättesaadav. Osa sellest pärandist on uurijate kodudes laiali ja alles ootab korrastamist ja üleandmist. Nõukogude aja lõpust on möödunud juba pea veerand sajandit ning selle perioodi uurimiseks on tekkinud vajalik ajaline distants. Etnoloogias ja naaberdistsipliinides valitsevad hoiakud, diskursused ja uurimisküsimused on varasemaga võrreldes põhjalikult muutunud. Ekspeditsioonid jätkuvad, ehkki mitte endises mahus, vaid pigem projektipõhiselt ja üksikute uurijate huvidest lähtuvalt. Sellist massilist etnograafiliste esemete kogumist, nagu viljeldi ERMis nõuka-aja viimastel kümnenditel, poleks tänastest oludes niikuinii võimalik jätkata. Kultuuriväärtusena käsitletava vanavara vedu üle riigipiiride on ülimalt tülikas ning nüüdsete etnoloogide „saak“ koosneb valdavalt heli- ja pildifailidest. Omaaegsete kolleegide tööd-tegemised väärivad kindlasti edasist kriitilist analüüsi, kuid seejuures tuleb ohjeldada kiustatust neid tänase tarkuse valgusel lahterdada ja sildistada. Juba surnud ja veel elavate ametivendade tollast tegevust tuleks ikkagi vaadelda ja hinnata nende ajaloolises kontekstis. Jõudu tarvis!

ERM_Fk_1812_31ERM Fk 1812:31 T. Fomina (80-a) selgitab Aleksei Petersonile vepslaste põllundusega seotud küsimusi. Vologda obl., Babajevo raj. Foto Jüri Karm, 1977.

ERM_Fk_1920_113ERM Fk 1920:113 Aado Lintrop uut objekti otsimas. Tatari ANSV, Agrõzi raj. Foto: Priit Härmas, 1980.

ERM_Fk_1942_39ERM Fk 1942:39 Fjodor Sergin vestleb ERM-i töötaja Heiki Pärdiga. Murmanski obl., Kovdori raj. Foto: Aado Lintrop, 1981.

ERM_Fk_2027_24ERM Fk 2027:24 ERM-i kunstnikud Riina Tomberg, Ruth Treimut, Liis Männik joonistamas. Tjumeni obl., Handi-Mansi autonoomne ringkond, Surguti raj. Foto: Edgar Saar, 1983.

ERM_Fk_2086_266
ERM Fk 2086:266 ERM-i vanemteadur Heno Sarv Eestisse saatmiseks esemetekastile aadressi kirjutamas. Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj. Foto: Jüri Karm, 1984.


[i] Vaata ka blogipostitust „Pildireportaaž vanavara kogumisretkedelt III. Üks vepsa retk sõnas ja pildis

Leave a Reply