Kaadritagune: Kukruse naise rõivakomplekti ülesvõtmine

Mari Tõrv (ERMi uue maja Eesti kultuuriloolise püsinäituse töögrupi liige), Jaana Ratas, Hembo Pagi
Fotod: Hembo Pagi

Tänane postitus on pilguheit eksponaadi – Kukruse 12. sajandi lõpu/13. sajandi alguse naine – kaadritagusesse. Seda sõna otsest mõttes, sest juttu tuleb pildistamisest.

Et luua tulevasele näitusekülastajale võimalus sammhaaval kokku panna pilt sellest, kuidas Kukruse kalmistule maetud naine u 700 aastat tagasi hauda asetatult välja nägi, tuli meil esmalt rekonstrueerida tema rõivakomplekt ja seejärel kõik kiht-kihilt filmirullile, ei, mälukaardile, jäädvustada. Eesmärk oli saada pilt, mis „istub“ väljakaevatud matusele kui valatult (http://gigapan.com/gigapans/91502) ning on kolmemõõtmeline. See omakorda tähendab, et rõivaesemed tuli üles võtta maas lamava mannekeeni seljas.

16. juuni hommikul kogunesime Hembo Pagi[1] ja Jaana Ratasega[2] fotostuudiosse. Lisaks rõivakomplektile – alussärk, peplos, umbkuub, põll, sääremähised, nõelsokid, nahkjalatsid, pearätik, vöö koos selle juurde kuuluvate ehetega, klaashelmestest kaelakeed, rinnakeed, käevõrud, sõrmused, sõled – oli meil kaasas ka kehamodell – vahtkummist mannekeen, kelle seljas kogu ilu eksponeerida.

Kogu komplekti pildistamisele kulus kaheksatunnine tööpäev, mille käigus tegi Hembo enam kui 500 võtet. Suurem osa neist läheb fotogrammeetrilise mudeli loomiseks. Fotogrammeetria on meetod, mis loeb fotodelt kindlaid kõrguspunkte ning võimaldab tavapiltide alusel luua kolmemõõtmelise mudeli, ent seda üksnes eeldusel, et fotod on üles võetud piisava kattuvusega. Lisaks peab pildistatav objekt olema liikumatu.

1_kaamera_positsioonid
Kaamera positsioonid, mis illustreerivad, kust ja kui palju fotosid tehti.

2_vorgustik
Rekonstruktsiooni traatmudel ehk võrgustikuks ühendatud punktid.

Kui piltide piisava kattuvuse tagab Hembo täpsus ja kogemus kaamera käsitlemisel, siis küsimus modelli liikumatusest valmistab tõelist peavalu. Kuidas tagada liikumatus ja eelkõige käte sama asend igas rõivakihis? Naiivselt arvasime, et selle probleemi lahendab umbes 180 cm pikkune renditud modellimõõtu nukk. Teoorias on võimalik tema käsi-jalgu igas suunas, st meile sobivalt, väänata. Ent seda vaid teoorias. Lisaks teoreetilisele väänatavusele ei meenuta mannekeen päris (loe: anatoomilist) inimest. Tal on tavatult pikk ja peenike kael ning olematu pea, rääkimata tema üleloomulikult pikkadest jalgadest. Kui mannekeeni 60 cm piha saame käepäraste vahenditega – vatiin ja kleeplint – proportsiooni ajada, siis käte ja jalgade pikkus muutub problemaatiliseks, kuna rõivakomplekt on tehtud Kukruse naise mõõte arvestades. See tähendab, et muidu umbes 1,6 meetrise naisterahva rõivad tuleb nüüd ülle tõmmata 1,8 meetrisele naisele. Valearvestus!

Siiski, sikutame rõivad mannekeenile selga, vääname tema käed teoreetiliselt meile sobivasse asendisse. Liikumatus näikse olevat tagatud. Ent pärast paari pildistamisringi loobume esialgsest kavast ja pakime mannekeeni kokku. Me ei taha saada „rahvarõivais“ robotit.

DSCN7061Mannekeeni rõivastamine. Juhime tähelepanu teoreetiliselt igasse asendisse painduvatele kätele.

Mari, kes oma 163 sentimeetriga sobib rekonstrueeritud rõivakomplekti kui valatult, riietub nüüd Jaana abiga ja võtab modellitöö üle. Soovitud tulemuse saamiseks tuleb olla liikumatult. Surnult. Põrandal. Pikali, ja nii ikka mitu tundi. Ei ole kerge see modelliamet. Ilmselt oleks professionaali kasutamine kohasemgi olnud. Paraku sai siin saatuslikuks tõsiasi, et tegime sellist pildistamist esimest korda. Lähtusime teooriast. Praktikas kukkus välja teisiti.

DSCN7065
Tööprotsessi algus: Mari täisrõivais. Jaana sätib.

_DSC3685
Lõppmäng: Mari alussärgi ja pearätiga, mille sättimise Jaana just lõpetas.

Teooriat eirates saime siiski ootamatult hea tulemuse. Hembo on rahul! Tõe huvides tuleb nentida, et mõne objekti tõsiteaduslikuks dokumenteerimiseks „liikumatu“ modelli kasutamine ei sobi. Viimast vaatamata tõsiasjale, et tarkvara, mis hiljem tehtud 500 fotot analüüsib, on piisavalt nutikas eiramaks piksleid, kus liikumine ehk viga liiga suur on.

_DSC3204
Kukruse naise rõivakomplekt.

_DSC3109
Lähikaader: Kukruse naise rikkalikult ehitud rinnaesine.

3_tekstuuriga
Lõpp-produkt „purgis“.

Rõivastuse pildistamise eelduseks on otse loomulikult esemed ise. Neid aga poest ei osta. Järelikult tuleb kõik ise teha või õigemini – lasta meistritel teha. Kogu komplekti valmimiseni, ideest teostuseni, kulus mitmete inimeste koostöös enam kui aasta.

Kontseptsioon – Riina Rammo, Jaana Ratas, Mari Tõrv;
Tekstiilid – Astri Kaljus;
Rõivaste pronksspiraalkaunistused – Jaana Ratas;
Ehted, vöö ja vöö küljes rippuvad esemed – Indrek Jets, Edvards Puciriuss, Jaana Ratas;
Tööriistad – Edvards Puciriuss;
Klaashelmed – Laura Šmideberga;
Nahkjalatsid – Jaak Mäll.

Müts maha nende imeliste meistrite ees!

——————————————————

[1] Hembo on arheoloog, kes on pühendunud kultuuripärandi digitaalse dokumenteerimise, analüüsimise ning esitamise tehnoloogiatele. Ta töötab mittetulundusettevõttes Archaeovision R&D ning osaleb Southamptoni ülikooli juures Archaeological Computing Research Group’i töös.

[2] Jaana on kunstnik ja käsitööline, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia, õppinud lisaks arheoloogilise tekstiili konserveerimist ja töötanud viimased 20 aastat koos arheoloogidega. Tema erihuviks tekstiili ja rõivastuse ajalugu.

Loe ka varasemat blogipostitust arheoloogilisest uurimisloost: Saame tuttavaks ehk kes on Kukruse memm

5 thoughts on “Kaadritagune: Kukruse naise rõivakomplekti ülesvõtmine

  1. Tore oleks kui te kirjutaks veel lahti ka loo kuidas rõivakomplekti uuesti tehti. Kuidas kangas kooti, millega värviti, jne. Kust saadi materjal.

    • Aitäh selle huvi ja küsimuse eest, Dagmar. Hetkel pean Sind kurvastama, sest rõivakomplekti tegemisest siin blogis me kirjutada ei plaani. Midagi peab ju jääma ka muuseumikülastuseks. Loodan, et leiad oma küsimustele vastused siis. Natuke kannatust ja kohtumiseni muuseumis.

  2. Muuseumi näitusesaalist ei saa kindlasti vastust järgmistele küsimustele, seepärast esitan mõned siin:
    1) Kuidas saadi riietuse värv – kas 1920a. ajalooraamatute illustratsioonidest või oli riietusest võimalik leida sinise-punase värvide jääke ja mis ainetest need värvid olid tehtud?;
    2) Mis materjalist olid riietuse erinevad osad tehtud, milliste loomade nahad olid kasutuses?;
    3) Kas pastelde sidumise sõlmed on autentsed – kas need on sarnased kaasajal kasutatavate sõlmedega?

  3. Hea Kalev Stroom, aitäh küsimuste eest. Teie rõõmuks võin nentida, et just sellistele küsimustele me Kukruse naise eksponaati luues keskendumegi. Üksnes nende detailide uurimine võimaldab luua tervikpilti toonasest jõuakst naisest. Ja me jagame neid detaile muuseumikülastajaga. Nii näiteks on kangad kindlaks tehtud üksikute säilinud tekstiilikatkete järgi, nende värve oleme rekonstrueerinud samaaegsete paralleelide alusel jne. Seega, varuge kannatust ja tulge näitusele!

  4. Viide: Käed on kirjutamiseks, silmad lugemiseks. Eesti Rahva Muuseumi blogi – 5! | Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Leave a Reply