Tekst ja fotod: Mariliis Vaks, konservaator
2015. aastal jõudis ERMi kogusse kaunis mõisatool või õigemini selle detailid, mis legendi järgi pärinesid kunagisest Kabina rüütlimõisast Tartu-Maarja kihelkonnas Tartumaal. Nüüdisajal jääb mõisa ala Tartu maakonda Luunja valda, hoone ise on aga paraku hävinud. Klassitsistlikus stiilis puidust härrastemaja paar interjöörivaadet on säilinud Eesti Rahvusarhiivis. Ühel neist võime ära tunda ka ERMi jõudnud salongitooli A 1031:5 1-14.
Foto 1. EAA.1691.1.141. Vasakul Kabina mõisa salongivaade: kaunis mööbligarnituur, mille moodustavad toolid, sohva ja laud. Esiplaanil oleva võre vahelt paistab sama kangaga diivan. Paremal lähivaade ühest salongitoolist.
Tool enne konserveerimist
Tool seisis pikka aega väga halbades tingimustes. Muuseumisse jõudes oli see 14 detailiks lahti võetud ja polstrist olid alles ainult katkendlikud kangaribad. Puitosad olid ulatuslike niiskuskahjustustega, kohati täiesti pehkinud. Tooli polükroomia – kaunis elevandiluuvärv ning looklev kullatis – oli suurel määral hävinud, säilinud kihid aga lahti ning vajasid kinnitamist. Ese oli tervikuna äärmiselt määrdunud.
Fotod 2-4. Vasakpoolsel fotol on laiali laotatud kõik 14 toolidetaili, paremal ülal paistab pehkinud jalaots, paremal all näide säilinud polükroomiast.
Fotod 5-6. Säilinud kangaribad. Vasakul erksinine suure taimeornamendiga mustridetail, paremal väikeste punaste lilledega kangariba. Arhiivifotot uurides jääb mulje, et komplekti eri toolidel kangas varieerub. Sellel toolil on säilinud mõlemad näited.
Konserveerimistööd
Tööd algasid säilinud viimistluskihtide puhastamise ja kinnitamisega. Kuna värv ja kullatis olid väga pudedad, tuli alustada kinnitamisest. Kõigepealt kaeti kahjustunud alad 5% sooja kalaliimi ning profülaktilise kleebisega. Töötlus andis häid tulemusi, kuid kohati oli vaja kinnitamist korrata. Edasised värvikihi parandused tehti 10% sooja kalaliimiga, mida süstiti lahtise värvikihi alla. Kahjustunud kohta survestati õrnalt kuumaspaatliga läbi polüesterkile. Seejärel asetati töödeldud kohale vähemalt 12 tunniks raskus. Üleliigne liim ning mustus puhastati deioniseeritud veega. Väiksemad lõhed fikseeriti kondiliimi ning pitskruvidega.
Fotod 7-8. Vasakul on näha puhastatud ja puhastamata pinna vahe. Paremal lahtise detaili kinnitamine kondiliimiga.
Foto 9. Osaliselt kokku pandud tool
Kuna tool oli täiesti tükkideks, oli konserveerimistööde eesmärk taastada tooli algne vorm. Pikka aega eraldi seisnud tükid olid jõudnud aja jooksul kõmmelduda. Puitmaterjal ise oli samuti kaotanud oma elastsuse ja tugevuse. See tegi tooli kokkupanemise keeruliseks. Otsustati, et tool konserveeritakse ainult raamina ja polster jääb tegemata. Samuti otsustati proovida mitte liimida tappseotisi, vaid fikseerida need „ kuivalt“, vajadusel tihendada õhukeste spoonidega. Kõige keerulisemaks oli tagada tooli stabiilsus. Kuna tooli jalad on erineva pikkusega, tuleb teha tugiklotsid, mis oleks võimalikult märkamatud ja mitte jäigalt tooliga seotud.
Foto 10. “Kuivalt” kokku pandud tool
Mis saab edasi?
Sellisena jääb tool meenutama oma kunagist hiilgust ja kurba saatust. Muuseumis ei ole tooli restaureerimine ehk kasutuskorda seadmine eesmärgiks. Arvestades tooli seisundit, ei oleks see ka mõistlik, puit on niivõrd pehkinud, et suur osa puitkonstruktsioonist tuleks välja vahetada. Samas on võimalik valmistada 1:1 koopia, materjali selleks on piisavalt.
