Agnes Aljas, teadussekretär
Konkurss „Oma näitus 2017“ on lõppenud. Rahvahääletusel valiti lemmikuks fantaasiarikas ning ristmeediaplatvorme kasutava näituse idee „Unenägude mosaiik. Puzzle of Dreams“, mis räägib unenägude rollist meie igapäevaelus.
ERMi blogimeeskond uuris Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BFM) ristmeedia teise kursuse tudengitelt ja idee loojatelt, millega tegu. Mida põnevat sisaldab endas transmeediaprojekt; mida plaanitakse pärast võitu edasi teha, et näitus õigeks ajaks muuseumis valmis saaks?
Agnes Aljasega ajasid juttu Ann Einberg, Annaliise Kalamees ja Kadri Kivimaa. Meeskonda kuulub veel Joonas Kaustel ning helidisainereid, akustikud ja veel paljud noored spetsid.
Palju õnne kõigepealt! Rääkige, mis ideega täpsemalt tegemist on, mis inimesed teie poolt hääletama pani?
Kalamees: Me õpime BFMis ristmeediat ning esitasime konkursile idee, mis sündis meie koolitööst. Alustasime poolteist aastat tagasi loo otsinguid, mis meid kõiki huvitaks, ning jäime pidama unenägude ja unenäomaailma juurde. Ülesandeks oli lahendada sisu transmeediaprojektina, kus me loome eri platvorme unenägudest rääkimiseks.
Kivimaa: Eks me kaalusime igasuguseid teemasid, aga tundub, et ka inimestele pakkus see kõige enam huvi, et nad just meie poolt hääletasid.
Kalamees: Unenäod on selline asi, millega me kõik kokku puutume, ning lisaks on see veidi müstiline teema, mis annab võimaluse kasutada huvitavaid visuaalseid ja tehnilisi lahendusi.
Einberg: Näitusele tuleb neli lugu. Näiteks ühes unenäos on sisse toodud kirgas unenägemine, teises oleme loonud mütoloogilise karakteri, kes unenägudesse ilmub; kolmas on teadlasest, kes teeb unenägudega katseid; ja neljas inimesest, kes on unenägude ja päris maailma vahel, kus reaalsused natukene segunevad.
Kalamees: Lugude tegelased on eri vanuses ja ajastutest: üks on väiksest lapsest, kellel on kujuteldav sõber; üks on vangist, kes on oma eluga pahuksis…
Kivimaa: Oleme pidanud oluliseks, et need tegelased oleksid põnevad; et see ei oleks igav igapäevane kulgemine ja igaühes oleks midagi erilist.
Einberg: Need tegelased on omavahel seotud ja annavad kokku suure unenägude loo.
Näituseplaan ideekonkursilt, lisainfo: http://www.erm.ee/et/omanaitus-idee8
Transmeediaprojekt ei pruugi olla kõigile kõige arusaadavam. Miks te otsustasite idee „Oma näituse“ konkursile esitada?
Kalamees: Kuulsin sellest Reporterist ja ERM tundus põnev koht, kuhu küll keegi meist pole veel jõudnud, aga teame teiste muljetest, et sealt saab elamuse ning seal on interaktiivsust ja uudsust. Meie idee sobib suurepäraselt täienduseks muuseumi dokumentaalsusele ning oleks kontrastiks oma fiktsioonidega.
Einberg: Maikuus paneme Tallinnas Erinevate Tubade Klubis Telliskivis üles väiksema versiooni sellest näitusest, aga ERM annab võimaluse selle idee suuremalt teoks teha.
Kalamees: Meie jaoks on ka oluline, et idee ei jää vaid koolitööks, vaid laieneb kaugemale. Alustavatele kunstiinimestele on see suur kogemus. Ja unenägude teema annab meile loomingulise vabaduse mitmesuguste meediumite kasutamiseks.
Einberg: Nüüd hakkame seda tehniliselt kõike kokku panema… lahendusi on väga palju.
Missuguseid transmeedia platvorme te plaanite kasutada?
Einberg: Meil on kasutuses mitmeid meediume, millega infot ja emotsiooni edastada, näiteks piltjutustus, audivisuaalsed koomiksid, liikuvgraafikaluuletus, raamat ja ruumiinstallatsioonid jne.
Transmeedia tähendab seda, et mitu lugu on omavahel seotud. Kui tutvud ühe looga, saad sealt tervikelamuse, aga kui süüvid kõikidesse lugudesse, saad suurema tervikpildi. Näiteks kui tutvud piltjutustusega, siis on sealsed kõrvalosalised teistel platvormidel peaosalised ja vastupidi.
Kalamees: Raamatu puhul mõtlesime, kuidas seda atraktiivsemaks muuta. Kui näed kuskil näitusesaalis raamatut, siis see ei tundu väga atraktiivne, seega on variant panna see automaatselt lehti pöörama või kasutada heli, nii et sealt tulevad välja sosinad, tekitades huvi sisu vastu. Üritame võimalikult palju katsetada ja üle varju hüpata lahenduste loomisel.
Kivimaa: Ka koomiks ei ole lihtsalt koomiks, vaid seal on kasutatud tuult ja muid taustahelisid, et inimesed kasutaksid teisigi meeli, mitte lihtsalt ei vaataks.
Einberg: Ega me ei arva, et näituse tegemine on lihtne: õppejõud lasevad meil ikka asju ümber teha ja meie õppekava juht Alessandro Nani ütleb sageli, et see lugu ei ole tugev ning me peaks veel mõtlema.
Kalamees: Aga meil on hea pingetaluvus.
Einberg: Ja kriitikataluvus.
Mida te tahaksite inimestele pakkuda näitusel?
Kalamees: Näituseruum kõigub veidike reaalsuse ja fantaasia vahel – see on nagu väljapääs igapäevasest rutiinist. Kuna ristmeedia on küllaltki uus asi Eestis ja maailmas, siis tutvustab see näitus ühelt poolt neid võimalusi, mida kunstnikud saavad kasutada ja millega näiteks muuseumikülastust põnevaks teha ning innovaatiliste meediumide kaudu uut kogeda. Ristmeedia erialana areneb üha, ka BFMis. Ja kui seni on olnud edukaim projekt „0-punkt“, siis järgmised oleme ehk meie.
Kalamees: Unenägude teema on nii universaalne kui ka kultuuriülene ja meie küsimus on eelkõige selles, kuidas elavdada mingit kultuurilist elamust meediavahendite abil ning milliseid meediume inimesed parema meelega kasutavad.
Einberg: Ja sellest näitusest ei tule kindlasti pelgalt virtuaalne kogemus, meil on ju ikkagi ka füüsilised ruumiinstallatsioonid, kus inimesed saavad oma meeli proovile panna.
