Karin Leivategija, Maailmafilmi programmitoimkonna liige
Maailmafilmi festival tuleb jälle. See on meil juba 14. kord kutsuda kokku dokumentaalfilmisõpru ja filmitegijaid, et üheskoos vaadata ja arutleda oluliste filmide üle, mis kirjeldavad meile erinevaid inimesi, kogemusi, kultuuripraktikaid ning laiemaid ühiskondlikke protsesse üle maailma.
https://www.youtube.com/watch?v=johk2o2-HhU&feature=youtu.be
Sel aastal on festivali juures toimunud mõned muudatused. Nimelt kolis Maailmafilm Eesti Rahva Muuseumi uude majja Raadile. Siin on meil kaks saali, Hurda saal ja Maailmafilmi saal, kus saame samaaegselt filme näidata. Ära ei ole unustatud ka intensiivsetest päevadest väsima kippuvaid festivalisõpru, kes saavad dokumentaalfilmikunsti nautida horisontaalsemas asendis patjade peal lösukinos. Põneva uuendusena toome teieni Maailmafilmi näidistesaali, mis asub eraldi filmisaalis püsinäitusel „Kohtumised“. Näidistesaal annab muuseumikülastajale võimaluse vaadata valikut dokumentaalfilme, mida põhiprogrammis ei näe, kuid mis annavad tõhusalt edasi festivali meeleolu ja mitmekesist sisukontseptsiooni.
Filmivalik on nagu alati suurepäraselt lai ning intrigeeriv. Kuna festival ei sea esitatud filmidele rangeid kriteeriume, on meil võimalus nautida väga erinevat filmikeelt kasutavat dokumentaalfilmikunsti. Samuti ei ole kriteeriume filmide sisul, kuid programmi koostamisel on eelistatud filme, mis räägivad midagi olulist maailma kohta, kus me just praegu elame, ning mis kõnetaksid ka meie kohalikku vaatajat, isegi kui filmi tegevus leiab aset meist geograafiliselt või kultuuriliselt kaugel. Nagu alati leidub kõrgelt tunnustatud režissööride filmide kõrval programmis ka uute talentide silmapaistvat loomingut.
Koos Arengukoostöö Ümarlauaga toome teieni migratsiooni erinevaid tahke vaatleva teemaprogrammi „Nelja tuule poole“. Filmid uurivad, missugustel põhjustel inimesed tahavad või on sunnitud kodust kaugele rändama („Need, kes hüppavad“, „Liivamehed“); kuidas kohanetakse uues, kultuuriliselt erinevas keskkonnas („Lõimumine Inch’Allah“, „Arlette. Julgus on jõud“) ja mis jääb neile, kes jäävad maha („Teekond Alepposse“, „Altimir“). Inspireerituna filmist „Teekond Alepposse“ ja eelkõige tänasest maailmast, kus info üleküllus lämmatab, kuid sõnapaari „tõde ja vale“ tähendus muutub üha abstraktsemaks, korraldab MTÜ Ethical Links teisipäeval debati „Kelmid ja kangelased – kuidas leida inforägastikus õige tee“.
Kaader filmist Teekond Aleposse
Provokatiivse pealkirjaga teemaprogramm „Naise koht“ näitab meile filme tugevatest naistest, kes peavad oma elu olulisimaid võitlusi. Filmis „Nõbu Madenn“ võitleb noor naine õiguse eest elada tavalist elu hoolimata vaimsest puudest; visuaalselt võluvas ja emotsionaalses filmis „Eesseisev elu“ võitleb ema oma enneaegselt sündinud kaksikute elu eest; koomiliselt julges ja valehäbile hoope jagavas filmis „Püha vesi“ astub Ruanda raadiostaar Vestine välja iga naise õiguse eest saada teadlikuks oma naudingu sügavaimast allikast ja kutsub ka mehi naiste seksuaalsuses paremini orienteeruma.
Kaader filmist Püha vesi
Keerulisi lahinguid peavad ka teemaprogrammi „Keha ja vaim“ peategelased. Sünges filmis „Lahing saatanaga“ põrkab kaasaegne meditsiin kokku traditsiooniliste ja jäikade religioossete tõekspidamistega, mis teeb väljapääsu leidmise „kurjast vaimust“ vaevatud noorte naiste jaoks äärmiselt keeruliseks. „Kanaarilindude“ tegelased heitlevad mürgise hallituse tekitatud tõsiste tervisehädadega. Elukvaliteedi langus ja isoleeritus välismaailmast tabab neid seda raskemalt, et suur osa ühiskonnast ei ole nõus nende haigust tõsiselt võtma. „Häiritud normaalsuses“ uurib aga füüsilise puude, kuid erksa vaimuga Jacob, mida tähendab üldse tänapäeva maailmas normaalsus.
Kaader filmist Häiritud normaalsus
Mingil määral käsitlevad kõik eelpool mainitud teemaprogrammid normaalne olemist. Kes on tänapäeva maailmas „normaalne“ ja kuidas peab käituma, mida rääkima, kuidas end representeerima, et paista „normaalne“? Sest suurem osa inimesi tahabki selles niigi peapeale pööratud maailmas lihtsalt normaalne olla.
Festivali programmist leiab taas heal hulgal visuaalantropoloogilisi dokumentaalfilme. Nende autorid on kasutanud filmikaamerat uurimuslikul eesmärgil, et salvestada, mõtestada ja kirjeldada erinevaid antropoloogilisi teemasid üle maailma. Ka siin on teemadering väga lai. „Faber navalis“ on põnevalt sensoorne ja visuaalselt nauditav elamus, mis tutvustab meile puulaeva ehitamise protsessi. „Vaimude võimalikkusest“ esitab küsimuse, kuidas filmida midagi, mis ei ole silmale nähtav, kuid mida paljud selgelt tunnetavad. „Nicobar, pikk tee…“ küsib, kas õilsatel eesmärkidel pakutud välisabi võib vahel osutuda kultuuri kestmajäämisele suuremaks ohuks kui hävituslik tsunami.
Põnevaid teemaprogramme on festivalil aga veel ja kindlasti leiavad ka dokumentaalfilmikunstiga veel mitte sina peal olevad inimesed programmist midagi puudutavat. Kõik on teretulnud Maailmafilmi festivalist osa võtma, filmijärgsetes aruteludes kaasa rääkima ja Eesti Rahva Muuseumis festivalinädala vältel kultuurselt aega veetma.
14. Maailmafilmi festival toimub ERMis 20.–25. märtsini.
Filmiinfo ja programmi leiate festivali kodulehelt: www.worldfilm.ee
