Sigrid Solnik, Arengukoostöö Ümarlaua tegevjuht
Alanud nädalal linastub Tartus Maailmafilmi festivalil Iisraeli filmitegijate Yael Kipperi ja Ronen Zaretzky dokumentaalfilm „Lapsema“. See film on üles ehitatud mälestustele, lugudele, mida Marokos ja Jeemenis sündinud vanad naised jutustavad oma Iisraelis sündinud keskealistele või vanematelegi lastele. Vanadaamid jutustavad oma lapsepõlve lõpust, kui nad sunniti abielluma endast 30-40-50 aastat vanemate meestega, 11- ja 12-aastaselt emaks saamisest ja sellega kaasnenud tunnetest, mõtetest ja tagajärgedest.
Ekraanilt peegeldub vastu sügav inimlik traagika. Vaatasin, silmad suured, ja mõtlesin et kuidas need daamid küll asja nii külma kõhuga võtavad. Siin vist on asjakohane tõdemus, et inimene harjub kõigega ja kui perekond ning traditsioonid on asjad ühtmoodi seadnud, ühised lapsed olukorda veel enam kinnistanud ja pikad koos elatud aastad teatud harjumused loonud, mis siis ikka. Elu on selline. Küllap paljud meist tahaksid olla need võitlevad inimõiguslased, kes ebaõiglases situatsioonis vastu hakkavad, kõik raskused ületavad ja helge tuleviku poole jooksu panevad. Õnneks ei saa paljud meist kunagi teada, kas me ka tegelikult nii suudaksime käituda – oleks vist üsna ebameeldiv avastada, et leegitseva õiguse ja õigluse taga nõudmise asemel prooviksime reaalsuse talutavamaks muutmiseks pigem etteantud vormi sulanduda. Pole midagi teha, olukorraga harjumine on üdini inimlik.
Üks filmis avanevatest dimensioonidest on emade jutustatud lugude mõju lastele, neile, kes küsivad ja kes teada tahavad. Mis tunne oleks kuulda oma ema tunnistamas, et su isa sisuliselt vägistas ta eelteismelise tüdrukuna? Igas perekonnas on traagikat ja lugusid, millest pigem ei räägita või saladusi, mis tulevad ilmsiks alles siis, kui asjaosalised juba ammu hauas. Kas ilma selle filmita oleksid need nüüdseks keskeas lapsed kunagi neid detaile kuulnud? Ja millist mõju see lastele avaldab? Ühe mehe ja tema ema vaheline vastasseis isa olulisuse ja isa tegude küsimuses on sisuliselt ületamatu – ema on (arusaadavatel põhjustel) kibestunud, vananevas mehes on aga ikka veel peidus see väikene poiss, kes isa igatseb. Ometi tegi see isa emaga midagi uskumatult julma. Kuidas suhtuda sellesse, et taolised toksilised mustrid perekonnas korduvad – üks vanadaamidest pani oma vanima tütre samamoodi verinoorena mehele. Sest tema abikaasa käskis ja sellepärast, et nii tehakse. Mis siis, et ta ise lapsena abiellumise hukka mõistab. Mõned ringid murduvad ainult ajaga, ümbritseva kultuuri drastilise muutumisega.
Lapsabielud ei ole muidugi hääbuv kultuurinähtus, igal aastal pannakse maailmas enne 18. eluaastat mehele 15 miljonit tüdrukut. Lapsabielud on samasugune globaalne probleem nagu kliimasoojenemine – need ei hooli riigipiiridest, kultuuridest ega religioonidest – neid leidub kõikjal. Absoluutarvudes on neid kõige rohkem Indias (10 miljonit), Bangladeshis (2,3 miljonit), Nigeerias (1,19 miljonit) ja Brasiilias (877 000). Lapsi sunnitakse abielluma majanduslikel põhjustel, perekonna au ja ühiskondliku positsiooni säilitamiseks ning muidugi ka lihtsalt kohalike kommete ja normide järgimiseks. Tüdrukute varane mehele panemine on sageli raamistatud kaitsemehhanismina – see aitab neiul lokkavas vaesuses ja ebaturvalises keskkonnas ellu jääda. Tegelikkuses toovad lapsabielud aga kaasa haridustee katkemise, hoobi noorte pruutide ja lapsemade tervisele ning suurema tõenäosuse jääda kinni n-ö vaesuse nõiaringi, kust emade kõrval ei pääse välja ka nende lapsed ning naiste potentsiaali kasutamata jätmise tõttu kaotab terve ühiskond.
„Lapsema“ tuletab meelde, et lapsabielud ja lapspruudid on siinsamas, meie lähedal, ja paneb mõtlema kultuurimuutuste ja elusaatuste üle. Meeldetuletus probleemi reaalsusest ning sügavast ja kurvast mõjust päris inimestele jõuab ekraanil lahti rulluvate lugude abil vaatajale tugevalt kohale.
Film linastub kolmapäeval, 22. märtsil kell 12.00 Eesti Rahva Muuseumis.
Eriseanss toimub neljapäeval, 23. märtsil kell 18.00 Tartu Loodusmajas. Neljapäevasele linastusele järgneb arutelu lapsabielude teemal, vestlusringis osaleb Kristi Ockba (MTÜ Mondo), kes on Jeemenis lapspruutide teemaga sügavamalt tegelenud.
*Vastus on lihtne – tuleb heita pilk nende inimeste lugudele, kelle vastu saatus oluliselt karmim on olnud.
